Poleks iial arvanud, et 84 km jooksmine võib pärast 7,6 km ujumist ja 360 km rattasõitu olla nauditav ja suhteliselt muretu. Olen jooksmisesse investeerinud 18 aastat. Näib, et see aeg ja vaev hakkab end vaikselt ära tasuma. Selle ajaga olen tänaseks kokku jooksnud 50 572 km.
Foto: Jakob Meier
Fakte Emsdetteni ultratriatlonil joostud kahe maratoni kohta:
- Emsdetteni jooksutrass on 85 km pikk – selle läbimiseks kulus mul 6:40:58;
- jooksu netoaeg oli 6:39:12 – kahe WC-peatuse peale kulus mul aega 1:46;
- Garmin Connect andmetel jooksin esimesed 10 km ajaga 43:26 (sisaldab ka 50 sekundit seisakut);
- esimese poolmaratoni läbisin ajaga 1:33:05;
- esimese maratoni läbimiseks kulus mul 3:14:53 ning teise maratoni jooksin ajaga 3:26:05;
- kogu jooksu keskmine pulss oli 125;
- jooksusussideks olid õhukesed ja kerged Saucony A-type 8.
Juuresolevast tabelist näed, mis kiiruse ja keskmise pulsiga ma igat kilomeetrit jooksin. Väga madal pulss seletabki, miks jooks mulle füüsiliselt lihtsalt tuli. Kui konkurents esikohale oleks tihedam olnud või kui ma oleks jooksu alustades olnud tagaajaja rollis, siis ma oleks üritanud veel kiiremini joosta (pulss 140-150 juures oleks veel üsna OK olnud). Üksinda ees olles oli mul keeruline endast füüsiliselt kõike välja pigistada. Pealegi oli mul jooksu keskosas isutuse tõttu veidi keeruline toitu alla saada, mistõttu oli kohati enesetunne veidi nadim. Aga suures plaanis oli see üks hästi õnnestunud võistlus algusest lõpuni.
Oma suurimaks õnnestumiseks kõigi seniste tegemiste juures pean aga seda, et kõik 18 aastat olen suutnud sportida vigastustevabalt. Kogu saladus peitub enda tundmaõppimises. Keha annab meile kõigest märku. Tuleb lihtsalt õppida neid signaale märkama ja neist õigesti aru saama. Kui see oskus on teatud tasemeni omandatud, siis saab kiiresti aru, millised meie võimed tegelikult on.
Veelgi enam. Siis võib treeningmahtusid ja intensiivsust tõsta vastavalt võimetele ega pea juhinduma levinud arusaamast, et treeningmahtu ei tohiks aasta lõikes üle 10% kasvatada. Vastasel juhul kasvab hüppeliselt ületreenituse ja vigastuse risk. Oma sporditegemise alguses uskusin ma seda pimesi, kuid juba ammu enam mitte. Olen selle mitte-kehtivust endale korduvalt tõestanud.
Mõningad näited:
- kui 2014. aastal jooksin ma 2304 km, siis järgmisel aastal suurenes maht tervelt 67% (3851 km);
- kui 2017. aastal oli mu jooksukilometraaž 4175, siis 2018. aastal oli see 36% kõrgem (5672 km);
- jooksukilometraaž peaks märgatavalt suurenema ka tänavu. Kuigi hooaeg on alles poole peal, olen juba kokku jooksnud 4566 km. On oodata, et selle aasta jooksunumbrid küündivad 7000 kilomeetri juurde;
- sama lugu on ka arendavate treeningutega – nende arv on samuti viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Tegelikult ongi jooksumahu kasvu taga suurenenud arendavate treeningute arv. Minu jaoks on treeningmaht arendavate treeningute kaasnähtus (loe huvi korral lähemalt siit)
Mis järgmiseks?
Juba järgmise nädala reedel (12. juulil) olen taas võistlustules. Seekord ootab mind ees sama katsumus, mille ma 2016. aastal endale Eestis korraldasin – 5-kordne katkematu ultratriatlon (19 km ujumist + 900 km ratast + 211 km jooksu).