2.-11. augustini toimus Eestis esimene ultratriatlon, mis oli ühtlasi osa IUTA maailmakarikasarjast. IUTA sarjas osalemiseks peab olema täidetud muuhulgas kolm olulist nõuet – võistlustrass peab olema ametlikult mõõdistatud, ajavõtt peab olema elektrooniline ning kõik maailmarekordi püstitajad peavad läbima dopingutesti. Eesti ultratriatloni rajad mõõdistas World Athletics/AIMS mõõdistamise pädevust omav isik. Rattatrassi ühe ringi pikkuseks oli 5847m, mida võistlejatel tuli läbida 31 korda ehk (181,257 km). Jooksutrassi ühe ringi pikkus oli 1455,3 meetrit, mida võistlejatel tuli läbida 29 korda (42,2037 km). Ajavõtu teenust osutas Tolknet Race Timing. Mind kui 10-kordse ja portugallast João Rebelot kui 2-kordse ultratriatloni maailmarekordi püstitajat testisid Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse testijad WADA reeglite järgi. Kõik testide tulemused oli korras ehk negatiivsed.
Alltoodud tabelist näed, kui palju aega mul iga päev Garmini seadmete kohaselt vees, rattal, joostes ja vahetusalades kulus, palju ma öösiti magada sain ning millise pulsi ja võimsusega ma päevade lõikes sportisin.
Eesmärk
Minu ajaline eesmärk oli läbida 10 järjestikuse päevaga iga päev 1 täispikk triatlon koguajaga alla 100 tunni. See mul ka kenasti õnnestus. Ideaalis soovisin olla kõik kümme päeva 10 tunnist kiirem. Esimesed 7 päeva ma seda kenasti ka suutisn ja andsin endast parima, et ka viimased 3 päeva tuleks ajad alla 10 tunni, kuid seekord läksid ajad veidi üle. Kaheksandal päeval oli lõpuajaks 10:01:16 – sel päeval unustasin rattasärgi esimesse vahetusalasse valmis panemata ning kaotasin selle toomisele ja sellest tingitud rahmeldamisele 1,5 minutit. Seega ilma selle äparduseta oleks 10 tunni piir olnud ka kaheksandal päeval alistatav – samas nii pika võistluse puhul paratamatult selliseid asju juhtub. Kuna aga viimasel kahel päeval aga ei olnud 10 tunni piiri alisamine võimalik keeruliste ilmaolude tõttu, siis midagi mul seoses kaheksanda päevaga kripeldama ei jäänud.
Foto: Jakob Meier
Kuidas see eesmärk mul sündis?
5. oktoobrist kuni 3. detsembrini 2021 korraldasin endale Fuerteventura rasketes ja palavates tingimustes 60-kordse ultratriatloni päevases formaadis. Teisisõnu 60 järjestikusel päeval läbisin ühe täispika triatloni ja seda keskmise ajaga 10:57:40. Selle ettevõtmise käigus sain teadmise, et järjestikustel päevadel iga päev 10 tunni piiri alistamine on lihtsamates oludes tehtav. Juba järgmisel aastal otsustasin seda endale tõestada, kui võtsin ette Šveitsi 5-kordse ultratriatloni, kus mul õnnestus 5 järjestikusel päeval iga päev läbida täispika triatloni alla 10 tunni ning koguajaga 49:32:49.
Teine katse
Tegemist oli teistkordse katsega – eelmisel aastal osalesin Šveitsis 10-kordsel ultratriatlonil ja liikusin 4 esimest päeva alla 10 tunni graafikus, kuid siis tabas Šveitsi augustikuu 100 aasta hullem ilm (s.t. 3,5 päeva katkematut vihmasadu ja ööpäeva keskmine temperatuur kukkus 10 kraadi juurde või isegi madalamale). Pärast kolme päeva neis tingimustes olin lõpuks sunnitud katkestama. Šveitsis ei olnud ma varustuse mõttes selliseks ilmaks valmis, kuid seekord Eestis aga olin. Kuigi Eesti võistluse viimasel kahel päeval olid üpris keerulised ilmaolud, ei suutnud need mind pärast Šveitsi enam üllatada.
Foto: Jakob Meier
Madalad pulsid on mu edu võti
Eesti ultratriatloni ajal olid mul väga madalad pulsid – see on ultraspordis mu edu “saladus” – sportimine peab tulema kehale väga lihtsalt ja keha peab suutma sisuliselt kogu energia saama rasvade töötlemise tulemusena. Näiteks mu madalaim keskmine pulss üheksandal päeval oli rattal 102 ning kümnendal päeval maratoni jooksmisel 115 (maratoni aeg 3:17:26). Madalad pulsid ei ole aga minu keha eripära, vaid see on treenituse tulemus. Näiteks mõned aastad tagasi Tallinna IRONMAN-i raames oli mul keskmine pulss rattal 157 ja jooksul 155. Või nt sellel kevadel Barcelonas maratoni rekordit (2:28:52) joostes oli mu keskmine pulss 165.
Kui unetunde on antud vähe, siis tuleb kehal õppida kiiremini magama
Unetunde tuli kella kohaselt 10 päeva peale keskmiselt 5 tundi 20 minutit päeva kohta. 60-kordse ultratriatloni ajal kogunes unetunde päeva kohta keskmiselt 5:55. Seega ideaalis oleks võinud Eesti ultratriatloni ajal und veidi rohkem saada, kuid eks tingimused olid ka erilised – võistluse korraldajana ei saanud ma kohe pärast päeva finišeerimist minna puhkama, vaid tuli tegeleda ka korralduslike küsimustega, lisaks võistluse ajal isaks saamine ja lapse sünnist osa võtmine 5-ndal päeval. Nimelt lapse sündimine jäi õhtusesse aega, mistõttu viiendal päeval pärast lõpetamist kella 17 ajal selgus, et kui kiiresti teen, siis jõuan Vinnist Tartusse poja sündimisest osa saama. Samuti mõjutas mind palju kaks päeva enne võistluse algust toimunud väga lähedase inimese matused.
Foto: Jakob Meier
1810 rattaga pedaalitud kilomeetri jooksul möödus minust 1081 autot
Lisaks sellele, et ratta tahavaate radar on üks mu parimaid ja odavamaid investeeringuid, et saaksin tunda end liikluses võimalikult ohutuna, loendab tahavaate radar kokku kõik mööduvad autod. 10 päeva jooksul möödus minust 1081 autot ehk keskmiselt 108 autot päevas. See ei ole väga palju, arvestades, et suvel treeningute raames Tartu ja Pärnu vahel sõites möödus minust keskmiselt 386 autot 180 km kohta.
Foto: Jakob Meier
HRV kui stessi ja taasumiskiiruse näitaja
Öine keskmine HRV näit langes võistluse ajal kõigest 62 millisekundini, mis on minu jaoks märk sellest, et keha ei olnud ülemäära suure stressi all. Näiteks juuni lõpp ja juuli alguses, mil mul olid käsil väga rasked ja mahukad treeningud, oli mul öine keskmine HRV täpselt kaks nädalat järjest vahemikus 49-53.
Näited rattasõitu mõjutavatest teguritest
Huvitav on jälgida võimsusnäitajaid rattasõidul, sest see sõltub mitmetest asjaoludest, kusjuures vahest üks suurimaid mõjutajaid on tuule suund. Ebasoodsast suunast puhuv tugev tuul ning kõrgeim võimsus ei tähenda alati kiiremat aega. Näiteks esimesel päeval sõitsin ratast keskmise võimsusega 212 ja siis kulus mul 181 km läbimiseks aega 5:08:40, samas kiireima aja sõitsin rattal välja hoopis kolmandal päeval (5:04:28), kuid seda oluliselt väiksema pingutusega (keskmiselt 205 vatti). Põhjus oli tuule suunas, mis oli rattatrassi arvestades kolmandal päeval oluliselt soodsam. Samas 6-8 päev puhus tuul põhjast/idast, mis oli raja paiknemist arvestades kõige kehvem variant ning siis kohe ka rattasõidu ajad kannatasid. Võistluse ajal korduvalt mõtlesin ja imestasin, et kuidas ma 60-kordse ultratriatloni ajal Fuerteventura meeletutes tuultes suutsin hakkama saada. Eesti tuuled on Fuerteventura kõrval poisikesed :).
Foto: Jakob Meier
Rattatrass oli küll kiire (st kurve sai võtta suure hooga), kuid omajagu tõusunukke tuli ka võtta. 181 km peale kogunes kella andmetel keskmiselt 688 tõusumeetrit. See aga ei ole ilmtingimata halb, sest kui iga mõne kilomeetri tagant saab korraks tõusu võtmiseks püsti tõusta, on see kehale hea viis saada end veidi sirutada ja lõppkokkuvõttes võib-olla isegi kasuks tulla (sh ka ratasõidule järgnevat maratonijooksu silmas pidades).
Lõpetuseks paar kõrvalisele isikule väheütlevat kui huvitavat fakti
Iga päev tegin 181 km pikkusel rattasõidul keskmiselt 25 500 pedaalipööret ning päeva jooksul tegin keskmiselt 35 800 sammu (seda enamuses rattasõidule järgnenud maratonijooksu ajal). Võrdluseks, et näiteks minu sammude arv ühe aasta jooksul on enam kui 8 miljonit.
