Pärast Barcelona maratoni võtsin nädal aega väga lihtsalt ja lasin kehal taastuda. Seejärel aga tegin algust treeningtsükliga, mille kulminatsiooniks oli eelmine ehk viies nädal. Üldjuhul ehitan ma treeningtsüklid üles lähtuvalt viimase nädala eesmärkidest ning sellest johtuvalt saab paika ka tsükli pikkus. Kuna taastumiskiirus ja vastupidavus on mul sedavõrd kõrgeks treenitud, tuleb kehale soovitud koguses stressi tekitamiseks minna päris kaua ja kaugele. Seepärast on viie-, kuue- või seitsmenädalased treeningtsüklid minu puhul tavapärased. Tähtis on kogu aeg tunnetada seda habrast piiri, mis lahutab arengut ületreenitusest ja vigastustest. Seni on mul õnnestunud seda õigesti tunnetada, aga igaks juhuks sülitan siinkohal kolm korda üle üla.
See, et ma vigastatud pole olnud, ja seetõttu sportimisest ei ole pidanud pausi tegema, ei tähenda, et mul kõik treeningud kogu aeg muretult mööduks. Vastupidi, ootamatuid lihaspingeid ja erinevat sorti muresid tuleb mul ette ikka ja jälle. Teisiti ei saaks, sest vastasel juhul ei maksaks märkimisväärset arenguhüpet loota. Tagasilöögid ja ootamatused on vajalikud, sest muidu ma oma keha tundma ei õpi. Edu ei seisne lootuses, et probleeme ei teki, vaid oskuses neid õigeagselt märgata, nende suhtes õigesti reageerida ja need käigu pealt (ehk ilma sportimises sunnitud pausi tegemata) lahendada.
Foto Barcelona maratoni finišisirgel: https://marathonphotos.live/
Talvel ja varakevadel Eestis treenides on just jooksmine see, millega ma kehale piitsa ja präänikut pakun. Minu tegemiste puhul tähendab see tihtipeale järjestikustel päevadel palju jooksukilomeetreid ning eelmine nädal ei olnud selles osas erand (vt alltoodud tabelit).
Treeningutega seoses täheldan palju asju üles ja üritan hiljem neist endale kasulikke seoseid leida. Minu huvipunktis on muuhulgas kõik taastumist puudutav. Seepärast meeldib mulle palju eksperimenteerida erinevate tegevustega ja hinnata, kuidas see mu järgmise päeva enesetundes ja lihaste konditsioonis avaldub. Ka kõnealusel nädalal toimetasin päevade lõikes erinevalt. Kord kasutasin pika jooksu järgselt taastumiseks rattasõitu või ujumistreeningut, teinekord mõlemat, kord tegin venitusi ja teinekord ei teinud midagi jne. Rattasõit on minu jaoks kindlasti üks taastumist kiirendav tegevus ja omab järgmise päeva enesetundes olulist positiivset efekti.
Mulle on palavad ilmaolud saanud aja jooksul väga meelepäraseks ja keha suudab kuumusega väga kiiresti kohaneda. Sõprus kuumusega ei ole aga kaasasündinud. Ma usun, et suurt rolli mängib selles see, et ma jooksen palju sisetingimustes jooksulindil. Tarbitud energia ja vedeliku ülestäheldamine ning enne ja pärast treeningut kaalumine aitavad mul teada saada, kui palju ma vedeliku tarbin ja kui palju soolasid ma tasakaalu säilitamiseks juurde manustama pean, palju ma higistan ning kui palju see sõltub pulsist, tempost, temperatuurist jne. Samuti aitab see mul kindlaks teha, palju süsivesikuid keha muretult (ilma seedimisprobleemideta) omandada suudab ning kas ja kui palju mul on võimalik süsivesikute omandamisvõimet sportimise ajal suurendada.
Näiteks saad ülaltoodud tabelist näha, et kolm tundi sisetingimustes jooksmist tähendab minu jaoks kuni 8 kg suurst vedelikukadu. Näiteks 52 km pikkuse jooksu ajal tuli mul jooksusärke vahetada koguni kümnel korral, et vältida higi valgumist pükstesse ja jalanõudesse. Esmaspäeva ja neljapäeva jooksude võrdlusest nähtub, kuidas veidi kiirema tempoga jooks ja seega ka veidi kõrgem keskmine pulss omab märkimisväärset mõju tarbitud ja kulutatud vedeliku kogustele.
Oluline on taolistel andmetel hoida silma peal pikema aja jooksul. Nii hakkavad huvitavaid seaduspärasused ja muud olulised tähelepanekud kõige paremini silma.
Mis järgmiseks?
Järgmise stardi plaanin teha emadepäeval Tartu maastikumaratonil ning siis on jäänud loetud päevad esimese endale korraldatud katsumuseni. Sellest aga peagi juba lähemalt.