Jõululaupäeval sain kenasti ühele poole seitse nädalat kestnud treeningtsükliga. Arvestades kui palju viiruseid viimasel ajal ringi liigub, võib üheks suuremaks kordaminekuks lugeda tervena püsimist. Seda vaatamata sellele, et kallis abikaasa oli pikalt tõbine ning Rasmus-poiss korjas pisiku üles koguni mitmel korral. Paaril õhtul pärast raskeid treeninguid olin sunnitud haigestumise vältmiseks ettevaatusabinõuna kodus lausa maski kandma, sest viiruskonsentratsioon õhus oli selgelt minu kahjuks :).
Foto: Stefan Meier
Selle seitsme nädala jooksul sõitsin ratast 39 korral, treenisin ujumist 24 korral, tegin 23 jõutreeningut (enamasti keharaskusega ja netoajaga keskmiselt 17minutit kord) ning käisin 47 korral jooksmas. Rattatreeningud olid üles ehitatud 2+1 põhimõttel ning kasutades Wahoo SYSTEM treeningkeskkonda. Pikad ja kiirusvastupidavust arendavad jooksutreeningud ajastasin nädalatele 3, 5 ja 7. Kuna jookmisest tingitud põrutus on lihastele kõige väljakutsuvam ning arvestades, et see on ultratriatloni viimane ja kõige nõudlikum ala, on jooksmisest tänaseks kujunenud minu jaoks parim viis ka vaimu treenimiseks. Olen oma tegemistega vastupidavuse parasjagu kaugele nihutanud ning seadnud endale järgmiseks aastaks ajaliselt nõudlikud eesmärgid, nii tuleb mul treeningutel arengu saavutamiseks ja vaimujõu treenimiseks päris kaugele minna.
Vastupidavusspordis sõltub meie võime anda endast parim pingutus suuresti sellest, kui raskena me seda pingutust tajume. Nimelt vaimselt väsinuna tajume me pingutust palju raskemana. Sportimise kontekstis tähendab, et me peame väsimuse kuhjudes järjest rohkem vaimujõudu kulutama selleks, et vastu võidelda “ahvatlusele” aeglustada või lausa seisma jääda. Selleks, et nihutada oma võimete piiri, tuleb meil treenida oma aju väsimusega järjest paremini toime tulema. Triatlon on siinkohal hea näide – mida ala edasi, seda suurema väsimusega tuleb rinda pista ja sellest üle olla. Ultratriatloni puhul tuleb sisuliselt kogu pingutus teha suure väsimuse foonil ja edu saadab neid, kes suudavad üles näidata suuremat vastupanuvõimet vaimse ja füüsilise väsimuse negatiivsetele mõjudele.
Seepärast on sellel aspektil suur osakaal mu treeningutes, väljendudes nädalaid kestvates ja kasvava koormusega treeningtsüklites ning rasketes järjestikustes treeningpäevades. Näiteks kõnealuses treeningtsüklis väljendus see kolmes viiepäevalises jooksuväljakutses.
3. nädalal oli selleks viiel järjestikusel päeval 30 km pikkune jooks. Raskus ei seisnenud mitte niivõrd jooksude pikkuses (olen varem treeningutel ja katsumuste ajal palju kaugemale läinud), kui jooksudistantside ja -kiiruste koostoimes.
5. nädalal sai tehtud 5×31 km jooksmist. Võrreldes eelmisega sai veidi pikendatud distantsi ning samal ajal tõstetud natukene kiirust. Oluline on ka see, et sellele nädalale eelnes raske pingutus rattal, mis kuhjas jalgadesse tublisti väsimust juurde.
Viimasel, 7. nädalal sai joostud 5×33-35 km. Võrreldes 5. nädalaga pikendasin seekord distantsi keskmiselt kolme km võrra ning intervalltreeningu puhul suurendasin lõikude arvu. Lisaks ajastasin 7. nädalale ka mitu rasket rattatreeningut, sest keha oli varemalt näidanud uskumatult head taastumiskiirust, mistõttu lubas see veidi täiendavat pinget peale kruvida. Näiteks teisipäevasele pikale jooksule eelnes sama päeva hommikul FTP arendamise trenn rattal (s.o. 5×7 minutit võimsusega 314-327 vatti). Kui võrrelda aga teisipäevast jooksu esmaspäevasega, siis numbrite poolest ei ole aru saada, et teisipäeva hommikul 4,5 tundi enne jooksu tegin tugeva pingutuse. Tegelikuses olid jalad pärast rattasõitu päris läbi, kuid taastumine on lihtsalt uskumatult kiire. Kusjuures jooksmine ise on saanud vahest üheks kiireimaks taastajaks – jooksu alustades oli jalgades korralik väsimus veel sees, kuid iga kilomeetriga tunne paranes ja kergustunne tuli jalgadesse kiiresti tagasi.
Minu treeningutes on kesksel kohal keha signaalide jälgimine ja enesetunne – seeläbi tunnetan kõige paremini seda habrast piiri, millest üleastumine võib anda hoopis tõsise tagasilöögi. Viimase nädala kiirused, pulsid, enesetunne ning võrdlus varasemate aastate treeningtsüklitega kinnitavad, et arenguhüpe on olnud suur. See omakorda annab mulle kindlust, et sellel aastal järgitud treeningpõhimõtted on end õigustanud.
Uuel aastal töö jätkub ning loodetavasti õnnestub praegune jooksuvrom juba varakevadisel välismaratonil heaks tulemuseks vormistada.