Oktoobri lõpus Haanjas toimunud 100 km ultrajooksuga lugesin 2023. aasta hooaja lõppenuks ning kohe järgmisest päevast uue alanuks. Mul ei ole kombeks teha hooaja lõpus sportimisse isegi mitte väikest pausi, et nii öelda vaimu puhata, sest ma ei vaja seda. Sportimine on just see, mis hoiab mind igapäevaselt vaimselt ergas ja motiveeritud. Uueks hooajaks valmistumisega hakkab ühtlasi mu lemmikperiood aastast, mil saan kuid järjest keskenduda ainult treeningutele ja enda võimekuse arendamisele.
Seepärast ei tohiks üllatusena tulla, et ma juba järgmisel päeval pärast Haanja ultrajooksu treeningute juures taga olin ning kõigest kaks nädalat hiljem alustasin juba järgmise aasta eesmärkideks ettevalmistava esimese olulise (7-nädalase) treeningtsükliga. Hetkel on käimas selle treeningtsükli viimane nädal. Juba praeguste treeningnumbrite (distantsid, võimsused, pulsid, kiirusused jne) analüüsimine ja võrdlemine varasemaga näitab, et toimumas on suur edasiminek.
Käesoleva aasta tegemistes hakkas mulle silma just taastumiskiirus, millesarnast ei olnud enda puhul varem täheldanud. Juba suvise Surmaoru katsumuse järgselt kulus mul kõigest loetud päevad, et olla vaimselt motiveeritud ja füüsiliselt valmis kohe uuesti treeningutega jätkama. Sama asja täheldasin Šveitsi ultratriatloni järgselt ja seda vaatamata sellele, et sellel võistlusel ei läinud asjad plaanipäraselt ja seatud eesmärk jäi täitmata. Seega olin veendunud, et kaks korda ei ole juhuslik. Seepärast otsustasin testida, kas ja kuidas mul õnnestub kolme nädalaga end Tartu linnamaratoniks valmis seada.
Foto: Kristi Kuuse
Kuna viimati sai jooksukiirust arendatud kevadel (enne suviseid katsumusi), siis minu suureks üllatuseks oli kiirus endiselt alles. Keerulistes ilmaoludes õnnestus mul tõusude ja pöörete poolest mitte üldse kiirel rajal joosta ajaks 2:32:23, mis jäi mu isiklikule rekordile alla kõigest kaks minutit. Minu jaoks oluline tähelepanek oli see, et kuigi sel päeval sai maratonirajal endast kõik antud, ei jätnud see jooks endast suurt jälge lihastesse. Ootuspärast lihaskangust järgmisel päeval põhimõtteliselt ei esinenudki. See oli minu jaoks taas kinnitus sellest, et olen suutnud keha taastumisvõime treenida täiesti uuele tasemele.
Kõigest kaks nädalat pärast Tartu linnamaratoni olin juba Haanjas ultrajooksu stardis. Olin Haanja võistlusest varemalt juba viiel korral osa võtnud ja neist kolmel korral oli mul õnnestunud ka esimeseks tulla, mistõttu oli mul hea ettekujutus olemas, mis raskustega ja millal tuleb mul rinda pista ning milline saab olema lihaste seisund jooksu lõpuks ja selle järgselt. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikus osutus hoopis teistsuguseks. Mul küll õnnestus teha hea jooks ja finišeerida esimesena, kuid mingit erilist raskustunnet jalgadesse ei tulnudki. Jooksu lõpuks olin küll väsinud, kuid lihased oli enneolematult heas seisus. Kui varasemalt oli mitmepäevane lihaskangus kui garanteeritud, siis seekord mitte. Ma tõepoolest oleksin võinud järgmine päev juba uuesti jooksma minna, kuid piirdusin ikkagi rattasõiduga. Otsustasin mitte hakata “õnne” testima, sest see oli ikkagi minu jaoks uudne olukord.
Võrumaa Spordiliit foto: Haanja Ultra100
Sisetunnet tasub kuulata, see eksib harva, kui õppida seda ümbritsevast muust mürast eristama. Seega otsustasin käimasoleval treeningtsüklil keha taastumiskiiruse tõsiselt proovile panna. Etteruttavalt julgen juba väita, et kohati päris mahukad ja nõudlikud treeningud on end õigustanud. Areng on silmaga nähtav ja enesetundes selgelt tajutav. Aga ärme torma sündmustest ette – esmalt lõpetan selle treeningtsükli ära, misjärel saan sulle juba sellest lähemalt kirjutada.