Kuna 30. augustil algav Leedu kahekordse ultratriatloni MM ja 28. septembril alguse saav 40-kordne ultratriatlon on kohe ukse ees, siis on viimane aeg tõmmata juulis toimunud Austria viiekordsele ultratriatlonile joon alla.
Võistlustevaheline aeg
Emdsetteni 2-kordse ning Austria 5-kordse ultratriatloni vahele jäi kõigest 3,5 nädalat. See oli teadlik otsus, sest ma tahtsin teada, kas see on taastumiseks ja uuesti maksimumpingutuse tegemiseks piisav aeg. Täna võin öelda, et ei olnud. Põhjus ei olnud mitte selles, et ma ei olnud 2-kordsest ultratriatlonist Austria võistluse jaoks piisavalt taastunud, vaid nii väikene ajavahe ei võimaldanud mul 19 km ujumiseks end valmis seada. Mu lihased ei olnud sedavõrd pikaks pingutuseks lihtsalt valmis.
Foto: 25-meetrises basseinis tuli ujuda 760 otsa.
19 km ujumisele kulus mul 5:57:31. Ajaga olen väga rahul, kuid see ei peegelda aga seda, kui suurt pingutust ujumine mult tegelikult nõudis. Umbes 5-6 km enne lõppu olid mu lihased juba sedavõrd väsinud, et ma ei suutnud liigutamisega enam piisavalt sooja toota. Tasapisi ronis külm kontidesse. Kõike seda võimendas ka langenud veetemperatuur – 24-kraadisest basseiniveest oli võistluspäeva hommikuks mitu soojakraadi õhku haihtunud. Veest väljudes oli mul selge, et see kõik annab lõpuks 900 km pikkusel rattasõidul väga valusalt tunda.
Rattasõitu alustades oli ilm kuiv ja soe, mistõttu lihaste seisukord pärast esimesi kilomeetreid isegi paranes. Korraks andis see põhjust uskuda, et asjalood ei olegi nii hullud. Ennekõike oli vaja hoida lihaseid töös ja soojas. See osutus keeruliseks, sest saime öösel ja varahommikul iga natukese aja tagant külma vihma kaela. See tuli mulle täiesti ootamatult, sest vahetult enne starti ilmaennustus selliseid ilmamuutusi ei lubanud. Võistluse raskeim hetk saabus pärast 525 km rattasõitu, mil järjekordne külm dušš oli mu vaimu (rääkimata füüsisest) murdmas. Tuli teha esimene planeerimata paus, et eluvaim uuesti sisse saada. Sealt edasi oli teada, et ülejäänud 375 km rattasõitu saab olema korralik kannatamine. Õnneks on mu kannatus kummist :). Viimati sai taoliselt kannatatud 2017. aastal Šveitsis 10-kordse katkematu ultratriatloni ajal ning siis oli mul käsil kaks korda pikem rattasõit (1800 km).
Pulsid rattal ja jooksul
Raskused rattarajal kajastusid ilmekalt ka ülimadalas keskmises pulsis – 110. Kui rattasõidu alguses oli mu keskmine pulss veel üsna hea enesetunde juures veidi alla 130, siis lihaste seisundi halvenedes tuli see number kiiresti alla. Lõpuosas oli pulss veidi üle 100. Kuigi jalalihased olid heas seisus ja lubanuks palju tugevamalt tööd teha, olid takistavaks teguriks kanged ning valulikud õla- ja trapetslihased. Selles seisundis eraldistardiasendis olemine ei olnud üldse mugav ja lihtne, rääkimata juhtrauast hoidmisest.
Teadsin, et kui rattasõiduga ühele poole saan, siis jooksu ajal peaks asjad taas paremuse poole liikuma. Nii ka läks. 211 km pikkune jooks möödus lihaste seisukohalt üsnagi muretult. Jooksu keskmiseks pulsiks oli 121, mis on minu jaoks juba üsna tavaline number. Näiteks jooksin Emsdettenis 2-kordsel ultratriatlonil 84,4 km ajaga 6:40:58 ning keskmise pulsiga 125. Veel madalamad pulsid olid mul eelmisel sügisel 20-kordse ultratriatloni ajal, kus näiteks 14. päeval, mis oli mu kiireim päev nii üldaja (11:31:46) kui ka 42.2 km jooksu (3:35:23) osas, oli mul 434 tõusumeetriga jooksurajal 29-kraadises kuumas keskmine pulss 114.
Foto: võistluse korraldaja.
Unetunnid
Minu arvutuste kohaselt magasin ma 73 tundi kestnud võistlusel kokku ca 4 tundi. Seda jooksuosa ajal, mil toitusin korralikult ja pidin kehale niikuinii andma veidi aega seda seedida. Kindlasti saaks hakkama ka väiksema uneajaga. Seisakute ja pauside peale kulus mul kokku ca 12 tundi.
3 ööpäevaga ca 50 000 kcal
See võib tunduda uskumatuna, kuid minu jaoks on just toitumine ultratriatlonite üks keeruliseim osa. Need ultratriatleedid, kes ei võistle esikoha nimel ja kiiruse peale, ei pruugi minu muret siin mõista. Paraku just sportimise intensiivsus on see, mis mõjutab söögiisu. Mida intensiivsemalt pingutad, seda raskem on energiat alla saada. Lihtsalt pole isu. Sööma aga peab ja palju. Katkematus formaadis võistluste käigus olen varasemalt tarbinud energiat ööpäevas umbes 15 000 kcal. Kuigi Austrias seekord tiim toidu kaalumise ja ülesmärkimisega ei tegelenud, ei kahtle ma selles, et sõin selle koguse kindlasti ära ja tõenäoliselt enamgi veel, sest jahedates oludes kulub energiat märkimisväärselt rohkem.
Katkematult ultratriatlonilt päevasele minemine saab toimuda kiiresti
Austria võistlus ja ka näiteks Šveitsi 10-kordne katkematu ultratritlon kinnitasid, et neile võistlustele ei tohiks vahetult eelneda teisi võistlusi. Kui aga tegemist on päevases formaadis ultratriatloniga, siis enne seda võistlemisel ma kahjutegurit ei näe. Näiteks 2016. aastal võistlesin kõigest kuusteist päeva enne päevases formaadis 10-kordset ultratriatlonit Saksamaal 3-kordsel katkematul ultratriatlonil. Mõlemad võistlused läksid hästi ja suutsin olla esikoha konkurentsis.
Seepärast otsustasin sel aastal Leedu 2-kordse ultratriatloni kasuks. See lihtsalt sobib ajaliselt hästi mu hooaja põhisündmuse ettevalmistusse. Füüsiliselt on mul lihtsam 28. septembril starti minna, kui olen eelnevalt korra saanud keha ülipikkade distantsidega sina peale viia.