Eile kontrollisin, millisele tasemele ma oma treenituse Hawaii laagriga suutsin viia ning kui kiiresti keha viie päevaga taastus. Nende viie päeva sisse jäi ka poolteist päeva reisimist, mis paratamatult aeglustab taastumist.
Hetkeseisu hindamiseks tegin kiirusvastupidavust arendava jooksu ning võrdlesin numbreid eelmise aasta sarnase treeninguga. Juba jooksu esimestel minutitel oli selge, et arenguhüpe on suur. Seda näitas rahuliku jooksu kiirus – 125-se pulsi juures oli tempo 3:56 min:sek/km.
Trenn nägi välja järgmine: pärast veerandtunnist soojendust jooksin 2 x 20 minutit. Esimese 20-minutilise lõigu jooksin kiirusega 3:24 min:sek/km (17.6 km/h) – pulss tõusis lõigu lõpuks 153-ni. Seejärel jooksin 3.5 minutit taastumiseks kiirusega 4:36 min:sek/km, pulss kukkus 130-ni. Sellele järgnes teine 20-minutiline lõik kiirusega 3:18 min:sek/km (18.1 km/h). Pulss ei tõusnud lõigu lõpuks isegi mitte anaeroobse läveni, jõudes kõigest 164 löögini minutis.
Eelmise aasta alguses samalaadse kiirustrenni ajal oli mul sarnaste pulsside juures mõlema 20-minutilise lõigu kiiruseks 3:33 min:sek/km. Hea võrdluse annab ka möödunud aasta mais joostud isiklik rekord 10 kilomeetris – aeg 32:50 tähendab keskmist kiirust 3:17 min:sek/km. Siis oli mu keskmiseks pulsiks 176 ja maksimaalseks pulsinäiduks 187.