Kõik märgid treeningutel on viidanud sellele, et olen talviste treeningutega teinud jooksus suure arenguhüppe. Eilne ümber Viljandi järve jooks kinnitas samuti seda. Väga keeruliste rajaoludega õnnestus mul jooks lõpetada ajaga 0:40:56 (keskmine kiirus 3.29 km kohta), mis andis üldjärjestuses mulle seni kõrgeima 11. koha.
Kuigi tänavuse jooksu aeg jäi eelmisel aastal joostud rekordile alla kõigest 22 sekundit (aeg oli siis 0:40:34), olid mullu rajaolud hoopis lihtsamad. Seekord lisasid lõpuajale julgelt üle minuti juurde esimese suure tõusu alguses poril libastumine ja käpuli kukkumine. Lisaks jäi kaks korda jooksususs porimülkasse kinni ja tuli jalast ära (vt fotot, autor Marko Saarm/Sakala). Poristel põldudel oli pidamine ülimalt kehv – kahjuks ei olnud ma nii kehvade oludega arvestanud, mistõttu ei olnud mul sobivad jooksususse kaasas.
Ajalisa tõi ka paaris kohas tavapärasest pikemalt joostud rajalõik – nt kui varasemalt joosti kaheksanda km kandis otse üle põllu, siis seekord läksid kõik minu ees jooksnud võistlejad mööda teed. Garmini kella järgi oli mu selle aasta rajapikkuseks 11.75 km, samas eelmisel aastal oli see 11.47 km.
Olen kindel, et eelnimetatud seikade nahka läks ka maagilise 40 minuti piiri alistamine. Mis kehvasti, see järgmisel aastal uuesti 🙂
Seekordne Viljandi järvejooks oli mul juba neljateistkümnes. Toon siinkohal ära ka oma varasemate jooksude tulemused. Neist nähtub ilmekalt, kuidas ajad hüppeliselt paranesid, kui 2014. aastal sportimise tõsiselt ette võtsin.
Kui Viljandi jooksule on mul peaaegu alati järgnenud Tartu Jooksumaraton, siis seekord kahjuks mitte. Põhjus on Eesti kehvades ilmades, mistõttu tuleb mul sammud taas Kanaaridele seada. Ajavahemikul 4.-21. mai olen ma treeninglaagris Lanzarotel. See on vajalik, et juuli alguses Austria 3-kordse ultratriatloni MK etapil kõrges mängus kaasa lüüa.