Nii nagu 10-kordne ultratriatlon on meeletu ettevõtmine ujudes, rattal ja joostes läbitavate kilomeetrite poolest, on see ka katsumuse käigus ära tarvitatava toidu- ja vedelikukoguse poolest. Pärast seda, kui ma sain 2015. aasta Inglismaa 5-kordsel (day by day formaadis) ultratriatlonil ebaõigest toitumisest tingitud õppetunni, on toitumine olnud mul erilise tähelepanu all. See tähendab, et sellest ajast peale olen ultrakatsumustel üles täheldanud, mida ja palju ma ära tarbin. Samuti seda, millised toidud sobivad mulle kõige paremini kuumades, millised aga jahedates oludes. Kuigi olen palju kaslikku sellest õppinud, tundub see olevat justkui elukestev õpe, sest seniajani ei ole mul olnud veel ühtegi toitumise aspektist muretult kulgenud ultrakatsumust.
Ka Šveitsis sai tarbitud toit ja kogused üles täheldatud, kuid seda üksnes ujumise ja rattasõidu ajal. Jooksuetapiks oli toetusmeeskond juba sedavõrd kurnatud, et toidu edasist ülesmärkimist ei saanud ma neilt paluda. Vähemalt ühe inimese võrra oleks pidanud toetusmeeskond suurem olema või oleks vaja olnud Silva kohalolekut, kes eelmise aasta 5-kordse katkematu ja 10-kordse päevase formaadiga katsumuse toidu detailselt üles täheldas. Kuna jooksu ajal jäi toit üles märkimata, siis teaduslikku case study selle pinnalt kokku kirjutada ei saa. Küll aga saan mina kogutud teavet ära kasutada ja teha sellest omad järeldused.
Kui palju energiat ma siis 10 ööd-päeva kestnud sportimisega tarbisin?
Šveitsi ultratriatloni ajal tarbisin 10 ööpäevaga ära 139 480 kcal. Teisiti öeldes kulus mul energiat, mis on koguseliselt võrreldav tavainimese 60 päeva energiakuluga. Arvutuse aluseks võtsin ujumise ja rattasõidu ajal tarbitud toidukogused ning arvutasin selle baasil välja päevase keskmise kaloraaži. Saadud tulemust rakendasin ka jooksu kohta. Minu arvates annab see üsnagi tõetruu nägemuse katsumuse ajal tarbitud energiahulgast.
Kui palju vedelikku ma 10 ööd-päeva kestnud sportimisega tarbisin?
75 kg kaaluva inimese päevane vee vajadus on 2,25 liitrit (so 30 ml vett kg kohta), kusjuures see hõlmab endas ka toiduga saadavat vee kogust. Mina tarbisin katsumuse ajal 106,12 liitrit vedelikku (ehk keskmiselt 10,6 liitrit ööpäevas). Vedeliku arvestusse võtsin kõik vedelal kujul tarbitud joogid (vesi, cola, smuutid, sojapiimaga valmistatud taastusjook, mustikakisell, alkoholivaba õlu, kohv). Katsumuse ajal tarbitud vedeliku koguse ja organismi päevase vajaliku koguse võrdlusest nähtub 4,7-kordne erinevus (s.o. 106,12 / 10 / 2,25). Kuna minu tarbitud päevane kogus ei sisalda muust toidust saadud vedelikku, siis tegelikult oleks see suhe tõenäoliselt paari pügala jagu kõrgem. Kui võrrelda seda tarbitud ja tavaolude kaloraaži suhtega (s.o. 139 480 / 10 / 2300 = 6,06), siis nähtub, et suurusjärgud on suhteliselt ligilähedased ning seega minu jaoks usutavad.
Ootamatu toidumürgitus
Mind ja kogu mu meessoost toetusmeeskonda tabas võistlusjärgselt väga ebameeldiv isident. Nimelt kolmanda päeva hommikul pärast võistlust üles ärgates mu süda läikis kohutavalt ning enesetunne oli kohutav. Terve päeva ei suutnud ma sisuliselt midagi süüa, kuigi kõht oli tühi ja keha vajas taastumiseks toitu.
Algselt arvasin, et see on katsumusest kuidagi tingitud, kuid kui Sander ja Tarmo sarnast enesetunnet kirjeldasid, sain kinnitust, et see peab olema seotud eelmisel õhtul söödud toiduga. Väike analüüs ja selgus, et tegemist on toidumürgitusega ja et põhjus pidi peituma korraldajate poolt võistlejatele valmistatud toiduga. Kuigi võistlus oli läbi, saime me kuni võistluse ametliku lõpuni igal päeval välja võtta võistlejale ette nähtud koguse toitu. Seda võimalust me ka kasutasime, sest see võimaldas meil endal ühe söögivalmistamise korra vahele jätta.
Toidumürgituse tekkimises olime ise süüdi, mitte et korraldaja oleks meile halvaks läinud toitu pakkunud. Näiteks ühelgi teisel osalejal sellist probleemi ei tekkinud. Nimelt oli tol päeval väljas enam kui 30 kraadi kuuma ning tõenäoliselt me lihtsalt jätsime toidu liiga kaukas sooja seisma. Minul õnnestus sellest üle saada ööpäevaga, kuid Sandril ja Jürgenil läks veidi kauem ning see avaldus ka veidi tugevamini. Tõenäoliselt sõin ma halvaks läinud toitu neist veidi vähem. Jürgen alguses arvas, et tema pääses sellest, kuid kahjuks mitte. Temal avaldus see veidi hiljem.
Väga rumal ja hooletu viga, mis kindlasti pidurdas oluliselt ka mu taastumiskiirust. Ainuke positiivne asi selle juures oli see, et see ei juhtunud võistluse ajal. Samas sedavõrd pika katsumuse käigus on toidu riknemise oht (ennekõike palavates tingimustes) alati suur ning ka meie puutusime sellega kokku. Võistluse ajal oli kõiksugu erinev toit välja valatud topsidesse, et mul oleks valik alati silme ees, sest väsinud olekus ei suudaks ma küll meenutada, mis on menüüs. Kui kord avastasin, et osal toidul oli käärima läinud lõhn juures, palusin meeskonnal kogu välja valatud kiiresti rikneva toidu välja vahetada ning ka edaspidi toidulauda selles osas jälgida.