Kuigi katsumuse lõpetamisest on tänaseks möödas üle kolme nädala, avanes mul alles nüüd esimene võimalus sulle kirjutada. Taastumine, oma igapäevaelu toimetuste juurde naasmine ja neisse uuesti sisse-elamine on võtnud omajagu aega. Põnevat statistikat, millest kirjutada, on kuhjaga, sest sarnaselt oma varasematele ettevõtmistele, üritan ma alati katsumuse võimalikult detailselt üles täheldada. Üksnes siis on mul võimalik neist õppida ning järgmisel korral oma vigadega arvestada ja need enda kasuks tööle panna.
Kui palju ma siis 10-ööpäevase sportimise ajal magasin? Kui tavaoludes jääks mu unetundide arv selle aja kohta suurusjärku 85 tundi, siis võistluse käigus magasin ma ca 30 tundi (täpsemalt 29 tundi ja 41 minutit). Võistluse raames sai une osas tehtud ka vahekokkuvõtteid, millest selgus näiteks, et võistluse algusest (s.o. kolmapäevast) kuni pühapäevani (kaasa arvatud) magasin ma 10 tundi ja 10 minutit ning et 38 km ujumise ja 1800 km rattasõidu ajal (5,5 ööpäeva jooksul) kogunes mul unetunde ca 12. Need numbrid on üsnagi sarnased Eestis endale eelmisel suvel korraldatud 5-kordse katkematu ultratriatloniga, mil 4,5 ööpäeva jooksul magasin 10 tundi 10 minutit.
Rattasõidu lõpuks oli unevõlg päris meeletu ning esmakordselt sain kogeda seda, mida niivõrd väsinud seisund peas põhjustab. Nimelt rattasõidu viimastel ringidel tekkis lühikeseks ajaks täiesti peata olek, sest korraks ma ei mõistnud, miks ma rattaga sõidan, kus ma üldse olen ja mis ma siin teen. Pärast seda “väikest” meeltesegadust oli mul raskusi meenutamisega, kui palju rattaringe mul ja teistel sõita oli jäänud. See tundus kummalisena, sest muidu ma teadsin seda alati ja vahest täpseminigi kui mu toetusmeeskond. See võis ka toetustiimi veidi hirmutada, kui 6 ringi enne lõppu küsisin neilt mitu korda, palju mul sõita on jäänud. Samas arvan, et mu seisund oli igati kontrolli all ja midagi ohtlikku see endast ei kujutanud.
Viimaks end jooksuks veidi paremasse konditsiooni, otsustasin pärast ratast teha pikema pausi, et unevõlga vähendada ning energiavarud taastada. Selle pausi ajal tegin oma pikima une, mis jäi 4-5 tunni kanti. Teadmiseks, et ajavõtu osas teist vahetusala eraldi ei fikseeritud, vaid see aeg arvati jooksuaja sisse. Igatahes jooksma minnes oli mu enesetunne ja seisund hea ning plaan oli 422 km läbida enam-vähem maratonide kaupa. Maratonide vahel sai lihaseid masseeritud ja venitatud, magatud ja energiavarud taastatud. Pausi pikkus maratonide vahel ei sõltunud mitte niivõrd unevajadusest ja massaažist, vaid ennekõike sellest, et mingigi söögiisu tekiks (milleks tihtipeale kulus lausa mitu tundi) ja et saaksin maratoniga kulutatud energiavarud taastatud. Nimelt jooksu ajal oli vajalikus koguses toidu alla saamine keeruline ja seega paratamatult tekkis energiadefitsiit.
Kas saaks ka vähema unega hakkama? Arvan, et jooksu ajal saanuks teha veel väiksemad unepausid, kuid sellel oleks olnud mõtet üksnes siis, kui oleksin saanud energiavarude taastamise ja sellest johtuvalt ka lihaskonditsiooni taastamisega kiiremini ühele poole. Pealegi tean, et mitmed teised said hakkama märgatavalt väiksemate unetundidega, kuid mul oli neist ka erinev strateegia ja eesmärk. Nimelt mina välistasin juba eos selle, et ma jooksurajal kõnnin.