Võistlusele eelnevat viimast treeningtsüklit pean ma alati üheks keerulisemaks, sest siis tuleb tavapärase kahe ala (ratas ja ujumine või jooks ja ujumine) fookuses hoidmisele keskenduda kolmele alale. Seega enamus päevadel tuleb triatlonit harrastada, kuigi selle erinevusega, et alade järjekord on erinev ning et kolme ala päris üksteise järgi ei läbi. Kolmele alale korraga keskendumine tähendab seda, et treeningmahud ala lõikes on väiksemad, kuid intensiivseid treeninguid on tavapärasest rohkem. Kõige intensiivsem töö leidis aset vees, sest see ei lõhu lihaseid, samas avaldab suurt positiivset mõju ratta- ja jooksuvõimekusele. Hea tõestus selle kohta on Tartu jooksumaratoni tulemus, mis paranes eelmise aastaga võrreldes üle 2,5 minuti, kuigi kiirust arendavate lõigutrennide arv oli üsna tagasihoidlik. Jooksumaratonil tundsingi, et kiirem jooks jäi pigem lihaste kui hapnikutranspordi taha. Nimelt mootor oleks lubanud pingutada enamgi, kuid jalad lihtsalt ei olnud treenitud kiiremini liikuma.
Nüüd aga siis viimase 14-päevase treeningtsükli juurde, mis numbrites nägi välja järgmine:
- 53,5 tundi treeninguid
- ujumist 50 km, jooksu 173 km, ratast 765 km
- pikim ujumine 9,5 km
- 2 x 177 km ratast
- pikim jooks 24 km – keskmine kiirus 4:11 min/km ja pulss viimaseks km tõusis kõigest 132ni
Treeningtsüklist parema ülevaate saamiseks toon sinuni ka treeningkava. Vaata seda siit.
Koormusnädalale omaselt oli ühes nädalas viis ujumistrenni ning see oli ülesehitusega 3+2. Esmaspäevane ja teisipäevane ujumine valmistavad mind ette kolmapäevaseks, nädala raskeimaks ujumiseks. See ei ole tavaliselt küll nädala pikim ujumine, kuid see eest väga intensiivne. Jüri koostab mulle sedavõrd raskete režiimidega kava, mida tihtipeale mul ei olegi võimalik lõpuni ära kesta. Mõte on selles, et see ujumine peabki raskelt tulema. Seejärel on üks ujumisvaba päev ning reedese ujumisega valmistan ma end ette nädala pikimaks ujumiseks, mille eesmärgiks on treenida käte ajalist vastupidavust ja keha võimet hoida tavapärast ujumiskiirust võimalikult pikka aega.
Näiteks eelmisel laupäeval tuli mul ujuda 9,5 km katkematult, hoides võistlustingimustele sarnast tempot ja rütmi. Teisisõnu oli pingutusaste ca 65-70% maksimumist. Ujumisaegade võrdlus näitas, et suutsin kogu 9,5 km ajal hoida üsnagi sarnast kiirust. Näiteks mu esimese ja üheksanda kilomeetri ajad erinesid kõigest 30 sekundit. Selle ujumise raames ujusin 10. juuni võistlusel ees ootava distantsi (7,6 km) oluliselt kiiremini kui ma varasemate 2-kordsete ultratriatlonite raames kalipsoga olen ujunud. Vahest olulisem oli aga enesetunne pärast sellist distantsi, mida ei anna võrrelda mu paariaasta taguste ujumistega. Oluline on tulla veest välja hea enesetundega ja mitte ennast liiga palju energeetiliselt kulutada, sest ees ootab 360 km tugevat pedaalimist ja kaks jooksumaratoni. Nüüd jääb üle loota, et Saksamaal tuleb senisest kiireim ja energiasäästlikum ujumine.
Kuigi suurema osa rattatreeningutest olin sunnitud kehva ilma tõttu sisetingimustes tegema, sai kõik vajalik treeningtsükli lõppu plaanitud pikkade rattasõitude ettevalmistamiseks tehtud. Nimelt on mul tavaks saanud see, et võistlusele eelneva viimase koormusnädala lõpus sõidan reedel rattaga Tartust Pärnusse ja pühapäeval Pärnust Tartusse tagasi. See ettevõtmine toimub mul ilmast sõltumata. Kui varasematel kordadel olen mitmel korral näinud ilmaga vett ja vilet, siis seekord oli ilm suurepärane. Kuigi mõlemal päeval tuli mul sisuliselt terve tee vastutuult sõita, on minu jaoks kõige olulisem, et vihma ei kallaks ja et temperatuur üle 10 kraadi püsiks. Vastutuulega maadlemine on iseenesest aga hea vaimujõu treenimise viis.
Oluline on aga tähele panna, et üksnes rattasõiduga Pärnusse ja tagasi sellel nädalavahetusel treeningud ei piirdunud. Kohe pärast Pärnusse jõudmist läksin jooksma, eesmärgiga treenida üleminekut, sest ultratriatlonil järgneb ülipikale rattasõidule alati ka ultrajooks. Ülemineku treenimiseks piisab 3-5 km-st. Järgmisel päeval ootas mind ees esmalt 7,5 km ujumist ning seejärel pärast paaritunnist taastumist 19 km jooksu. Olen suutnud taastumisvõime päris rahuldavale tasemele saada, sest näiteks laupäeva hommikuseks ujumiseks ei olnud reedest pikka rattasõitu enam tunda.
Samuti oli laupäeva õhtuseks jooksuks hommikune 7,5 km ujumine unustatud. See väljendus enesetundes ja 19,1 km läbimiseks kulunud ajas (1:20:24). Pühapäeva hommikuks omakorda oli keha kõik laupäevased treeningud unustanud ning sõit Pärnust Tartusse kulges muretult. Rattaga Tartusse jõudes tegin taas lühikese jooksuotsa ülemineku treenimiseks – 3,3 km läbimine keskmise kiirusega 4:08 min/km ja pulsiga alla 130 on minu jaoks märk sellest, et olen 10. juunil algavaks 2-kordseks ultratriatloniks valmis.