Ultrajooksujärgne lihaste seisukord ja võrdlusmoment varasemate karmide pingutustega andsid alust ennetavalt arvata, et seekordne verepilt ei tõota midagi head. Sisetunne ei petnud. Samas, kurvastamiseks ei ole põhjust, sest võistlusjärgsest olukorrast olulisem näitaja on taastumiskiirus. Sellega on põhjust rahul olla. Nüüd aga siis vereanalüüside tulemusest lähemalt.
Kuna synlab on mu verd tänaseks juba enam kui kaks aastat järjepidevalt analüüsinud, on mul oma verepildist ja seda mõjutavatest teguritest järjest parem ülevaade tekkimas. Võrdlusmoment enda varasema verepildiga on parim viis oma organismi eripärasid tundma õppida ning just seeläbi tean ka seda, et 11 päeva tagasi olid mu jalalihased elu hullemas seisus. TransGranCanaria mägiultrajooksu 82. kilomeetriks oli olukord sedavõrd keeruline, et reielihased lõpetasid oma normaalse funktsioneerimise ja halvasid liikumisvõime täielikult. Samas oli see tulevasi katsumusi silmas pidades vajalik kogemus.
Mida see numbrites tähendab?
Võrreldes ainuüksi eelmise aasta TransGranCanaria ultrajooksuga, olid tulemused kordades hullemad. Sarnaselt sellele aastale sai vereanalüüsid antud 2,5 päeva pärast võistlust. Kui eelmine aasta mõõdeti kreatiini kineaasi näiduks 922, aspartaadi aminotransferaasi näiduks 102 ja alaniini aminotransferaasi näiduks 56, siis seekord olid tulemused vastavalt 5313, 332 ja 83. Kreatiini kineaasi puhul on tegemist lihastes leiduva rakusisese ensüümiga, mis reageerib füüsilisele koormusele. Minuealiste normväärtuse ülempiiriks on 308. Seega minul oli see näitaja enam kui 17 korda ülempiirist kõrgem.
Aspartaadi aminotransferaasi (ASAT) ja alaniini aminotransferaasi (ALAT) puhul on tegemist ensüümidega, mida leidub kõige suuremas koguses just südamelihases, maksarakkudes ja skeletilihastes. Rakukahjustustest alguse saavate protsesside tagajärjel satuvad ASAT ja ALAT vereringesse ja nende sisaldus seerumis suureneb, saavutades tipphetke 24-36 tundi pärast rakukahjustust ning normaliseerudes kolme kuni seitsme päevaga. Mida rohkem on kahjustatud rakke, seda kõrgemaks see näit kasvab. Minul tuvastati ASAT näitaja normväärtuse ülempiirist (s.o. 40) enam kui kaheksa korda kõrgem ning ALAT enam kui kaks korda kõrgem (normväärtuse ülempiir 41).
Kui nüüd võrrelda selle aasta ultrajooksujärgseid tulemusi ka Eesti ultratriatloni (19 km ujumist, 900 km ratast ja 211 km jooksu) järgselt antud vereanalüüside tulemustega, siis ka see võrdlus ei kannata kriitikat. Siin saab võrdlusmaterjalina kasutada kreatiini kineaasi ja ASAT analüüside tulemusi, sest ALAT näitu Eesti katsumuse ajal me ei mõõtnud. Kuigi Eesti ultratriatloni järgselt on mul tuvastatud seni kõrgeim kreatiini kineaasi näit (5666), on siinkohal oluline teada, et see analüüs sai antud sisuliselt kohe (s.o. ca 30 minutit) pärast lõpetamist. Seevastu ultrajooksujärgne esimene analüüs sai antud 2,5 päeva hiljem. Seega antud juhul on asjakohane võrrelda ultrajooksujärgset kreatiini kineaasi näitu (5313) ja Eesti ultratriatloni järgselt 48 tundi hiljem tuvastatud näiduga (430). Numbrid erinevad enam kui 10 korda viimati antud analüüside kahjuks.
Sarnasele järeldusele jõuab ka siis, kui võrrelda ASAT näitusid. 48 tundi pärast Eesti katsumuse lõppu oli ASAT 61, samas kui ultrajooksujärgselt aga 332.
Vitamiin D – paljude eestlaste murelaps
Mida analüüs edasi, seda rohkem D-vitamiini näit mind üllatab. Alates sügisest olen manustanud enamasti 4000 IU-d D-vitamiini päevas (vahepeal ka periooditi 2 x 4000 IU-d). Vahetult enne Lanzarotele treeninglaagrisse minekut andsin vereanalüüsi, mis näitas vitamiin D näiduks 89,1 nmol/l (normväärtuse alumine piir algab 75-st). Loogiline oleks arvata, et kui treenides Lanzarotel neli nädalat, viibides päevas palju päikese käes ning jätkates samal ajal D-vitamiini manustamist 4000 IU päevas ( v.a. viimased kaheksa päeva, sest toidulisand sai otsa), siis peaks vitamiin D näit veres kasvama või vähemalt jääma viimati tuvastatud tasemele. Paraku juhtus hoopis vastupidine – näitaja oli langenud 67 peale. Minu kogemus ja arusaam ütleb, et organismi vitamiin D vajadust mõjutab väga palju see, kui aktiivne ja sportlik sa oled. Vast edaspidised analüüsid ja oma toidupäeviku analüüsimine näitavad, milline on D-vitamiini vajadus minu tegemisi arvestades.
Verepilt normaliseerus kiiresti
Mul on hea meel, et kuigi verepilt oli päris halb, taastus endine olukord kiirest. Nimelt esmaspäeval (s.o. kuus päeva pärast eelmist analüüsi) antud veri oli näitajate pooles taas normis. Seega ettevalmistus peagi saabuvaks võistlushooajaks jätkub ning uuest nädalast saan hakata treeningkoormusi taas tõstma.