On aeg avaldada sulle Eesti ultratriatloni ajal tehtud vereanalüüside tulemused (vt tabelit). Analüüse võeti seitsmel korral – päev enne katsumuse algust, kohe pärast ujumist, ratast ja jooksu ning seejärel veel 24 tundi, 48 tundi ja 7 päeva hiljem. Viimased kolm analüüsi olid selleks, et hinnata taastumist. Vereanalüüside tulemusi selgitasid mulle synlabi laboriarst Anneli-Raave Sepp, spordiarst Eve Unt ja Jüri Käen. Siinkohal kirjutan sulle peamistest järeldustest. TÜ uuringu raames saavad need analüüsid üksikasjalikumalt läbi analüüsitud ning neid järeldusi saab loodetavasti lugeda hiljem siis juba uuringu kohta koostatavast tööst.
Tulemused näitavad, et ma olin 5-kordseks ultratriatloniks end suurepäraselt ette valmistanud. Arvestades katsumuse raskust, jäid tulemused vägagi tagasihoidlikuks. Spordiarst arvas, et selline ettevõtmine võinuks verenäitajates oluliselt tõsisemalt kajastuda. Ujumise ja rattasõiduga tuli keha ilusti toime. Alles jooks oli see, mis korraks lihaste põletikunäitajad kõrgeks lõi, kuid see on täiesti adekvaatne reaktsioon, arvestades palju jooks lihaseid lõhub, eriti veel 211 km pikkune ultrajooks. Nüüd aga veidi lähemalt siis ka konkreetsetest analüüsidest.
Hemoglobiin
Hemoglobiini kõikumine pingutuse ajal pidi olema täiesti normaalne ning ootuspärane. Päev enne, puhanud olekus, oli hemoglobiin kõrgeim ehk 159 g/l kohta. Treenitud inimesel peaks see näit puhanud olekus olema kõrge. Pingutuse aegne näit peaks puhanud oleku omale alla jääma, kuid võib kõikuda nii üles kui alla. Kõikumist võivad muuhulgas põhjustada pingutuse aste ja vedeliku tarbimine.
Leukotsüüdid
Leukotsüüdid on meie kaitserakud. Kestvusaladega tegeleval spordisõbral on leukotsüüdi näitaja üldiselt pigem madal ja normi alumise piiri juures. See peab paika ka minu puhul, sest enne katsumust oli tulemus 4,3, samas kui referentsväärtuse vahemik on 4,5 – 10,4. Pingutuse ajal hakkas see näitaja tõusma ja kõikuma, mis on täiesti normaalne füsioloogilne nähtus, arvestades, et leukotsüütide tõusu põhjustab stress ja füüsiline koormus. Probleemne ja mitteootuspärane oleks olnud see, kui leukotsüüdid ei oleks füüsilisele koormusele tõusuga reageerinud. Leukotsüütide tõusuga on otseselt seotud neutrofiilife arvu ja suhtarvu analüüside tulemused, sest neutrofiil on meie kehas kõige arvukamalt esindatud leukotsüüt.
C-reaktiivne valk, aspartaadi aminotransferaas ja kreatiini kineaas
Need on ühed peamised näitajad, mille pinnalt saab hinnata lihaste seisundit ja seega koormuse mõju organismile. Neid näite tuleks vaadata koos. Need kolm näitu kinnitavad justkui ühest suust, et jooks oli see, mis pani lihastele tõsise paugu. C-reaktiivne valk tõusis jooksu lõpuks puhkeoleku näidust ca 100 korda kõrgemale, aspartaadi aminotransferaas 12 korda ja kreatiini kineaas 68 korda. Seega pidas paika mu väide, et ultrajooks on ultratriatloni raskeim väljakutse.
Need kolm näitu annavad ka olulist teavet taastumise kohta. Taastumiskiiruse üle saab küll ainult rõõmu tunda. Kõigest 24 tundi hiljem olid näidud juba väga palju taastunud ning 7 päeva hiljem antud analüüside kohaselt oli verepilt juba täiesti korras.
Uurea
Uurea, mis on valgu lammutamisel tekkiv jääkaine, kinnitab samuti, et läbitud ettevõtmine oli organismile igati jõukohane. See näit muutus kogu katsumuse vältel väga vähe ja väikese amplituudi raames (vahemik 4,1 – 5.3), mis tuli üllatusena ka analüüse lahtiseletanutele. Kui mul varasemaid analüüse võrdluseks võtta ei oleks, siis võiks arvata, et madalad uurea väärtused on mu keha omapära. Paraku nii see ei ole, sest varemalt on mul pärast mägiultrat ja rasket treeningtsüklit mõõdetud uurea näiduks 7,2 ja 8,1. Seega veel üks tõend selle kohta, et olin Eesti katsumuseks õigesti valmistunud.
Transferriini saturatsioon, raud ja ferritiin
Transferriini on rauda transportiv valk ja transferriini saturatsioon näitab, kui palju on transferriini küljes transporditavat rauda. Kuna füüsilise pingutusega suureneb ka raua vajadus ning koormuse ajal on raua imendumine ja omastamine tagasihoidlikum, siis on mõistetav, miks transferriini saturatsiooni näit kukkus 51-lt 14-le. Tõsi, jooksu lõpuks oli see näitaja pisut kasvanud (20-le), kuid minu arvates võis see olla osalt tingitud ka seepärast, et jooksu ajal ma võtsin paaril korral toidulisandina rauda juurde. Samas see on ainult minu tagasihoidlik oletus:).
Raua taset organismis aitavad määrata raua ja ferritiini analüüsid. Raua analüüs näitab transferriiniga seotud raua sisaldust seerumis. Seepärast raua analüüsi tulemus käitus transferriini saturatsiooni tulemusega sarnaselt. Kuna aga raua sisaldus veres varieerub päeva jooksul palju, siis selle näidu kõikumisele pingutuse ajal ei tasu palju tähendust omistada, sest see on vähe informatiivne. Siinkohal on oluliselt informatiivsem just ferritiini näit. Ferritiin on valk, mis võimaldab raua deponeerimist. Ferritiini näit on mul olnud alati üsna madal ja kõikunud referentsväärtuse alumisel piiril. Nii ka seekord, kui enne katsumust mõõdeti näiduks 33,6. Ferritiini näitaja puhul tuleb aga tähele panna seda, et pingutuse ajal võib ta teatud hetkel hakata käituma kui põletikunäitaja. Täpselt nii juhtus see ka minu puhul – nimelt lihased tõiselt proovile pannud jooks sisuliselt kasvatas ferritiini näidu kolmekordseks. Kindlasti ei tähenda see seda, et järsku muutus raua imendumine mul suurepäraseks ja rauaprobleem kadus, vaid see näitaja lihtsalt reageeris lihaspõletikule. Seda kinnitab ilmekalt ka ferritiini näidu langemine koormuse järgselt korrelatsioonis põletikuliste näitajatega.
Testosteroon ja kortisool
Mõlema puhul on tegemist hormooniga ning neid näite tuleks vaadata koos. Kortisooli puhul tuleb tähele panna ka seda, et hommikuti on selle väärtus meie organismis maksimaalne ja õhtuti minimaalne. Seega tavaliselt määratakse seda alati hommikul vara. Näiteks on kortisooli näidu järgi võimalik tuvastada ülekoormuse märke.
Minu analüüside puhul tuleb silmas pidada aga seda, et üksnes katsumuseelne analüüs sai tehtud kohe hommikul. Kõik ülejäänud analüüsid andsin ma õhtul või suisa öösel. Seega katsumuseelne kortisooli näit 441 on tavapärane ja normaalne. Katsumusaegsed kõrged (sest antud õhtul) kortisooli tulemused (nt 441, 513) on selgitatavad organismi põletikuliste reaktsioonide ja stressiga. Kortisool on organismis vajalik just põletikuvastases reaktsioonis. Seega kortisooli näitude tõus oli ootuspärane ja adekvaatne reaktsioon füüsilisele pingutusele. Üks küsimus kortisooli puhul jäi siiski esialgu vastuseta – nimelt mõõdeti eelviimase analüüsi puhul kortisooli näiduks 148. Selle põhjuse väljaselgitamine vajab põhjalikumat analüüsi ja loodetavasti mingi vastus sellele uuringu raames hiljem ka leitakse.
Oluline on jälgida, kuidas testosterooni ja kortisooli näidud omavahel suhestuvad. Testosterooni näit peaks minema pika kestva pingutuse puhul alati langusesse ning minu puhul see nii ka oli. Kui ma nüüd õigesti spordiarsti selgitusi mäletan, siis koormuse ajal on ootuspärane ja tavaline see, kui testosterooni näidu languse puhul kortisooli näit tõuseb.
Kokkuvõtteks
Kuigi füüsiliselt ja vaimselt läheb sellisest katsumusest taastumiseks rohkem aega kui nädal, andsid vereanalüüside tulemused mulle infot selle kohta, kas ja kuidas keha sellise ettevõtmisega toime tuli ning ega sellest mingeid kahjulikke tagajärgi tekkinud. Nüüd tagantjärgi tark olles võin öelda, et läbitud katsumus oli igati tehtav ja jõukohane. Järelikult on mul nüüd roheline tuli astuda samm kaugemale 🙂