Kuigi tänaseks on Eesti ultratriatlonist möödas juba veidi üle nädala, ei ole see minu peas veel lõppu leidnud. Nimelt viimasel viiel päeval olen iga magamise ajal näinud unes, kuidas ma sõidan rattaga või jooksen, kusjuures unenäod on sedavõrd elutruud, et ärgates läheb veidi aega, kuni mõistan, et see oli kõigest vaid uni. Loodavasti seda sorti unenäod taanduvad peagi, sest see on kehale ja vaimule üsnagi kurnav.
Nüüd kirjutan sulle, kuidas mul eile VO2 max testil läks ning mida huvitavat ma enda kohta teada sain. VO2 max test oli osa TÜ uuringust ning seda tuli teha kahel korral – enne katsumust ja 7 päeva pärast. Kuna TÜ uuringu tegemise võimalikkus selgus alles viimasel hetkel, siis esimese VO2 max test tegin kõigest 18 tundi enne ultratriatloni algust. Kui tegemist oleks olnud ultratriatloni MK-etapiga, siis kindlasti ei oleks ma testi nii hilises staadiumis enam teinud. Eesti ultratriatlon oli niikuinii üks suur eksperiment ja enda tundma õppimine, mistõttu kaotada ei olnud midagi, õppida aga palju:)
VO2 max testi ülesehitus
Test toimus enda isiklikul rattal puki peal ning nägi välja järgmine. Esimesed 3 minutit tuli rattal lihtsalt istuda, et keha rahuneks ning et hingamis- ja muude mõõdetavate näitajate algseisud saaks fikseeritud. Seejärel hakkas test peale 100-vatise koormusega, mis hakkas täpselt 2,5 minuti tagant 50 vati võrra kasvama ning seda kuni maksimaalse suutlikuseni. Testi tulemusena määrati maksimaalne hapniku tarbimine, max pulss, aeroobne ja anaeroobne lävi ja hingamiskoefitsient (RER).
Maksimaalne hapniku tarbimine näitab, mis on suurim hapniku kogus, mida keha suudab pingelise lihastöö ajal omastada. Mida kõrgem on keha hapniku tarbimisvõime, seda parem on sportlik sooritus. Aeroobse läve tähendus on tõenäoliselt teada enamustele – lihtsustatult öeldes tähendab see lihastöö ainevahetuse hetke, mil lihaste varustamiseks energiaga enam üksnes rasvadest ei piisa ning energia tootmiseks hakkab keha kasutama süsivesikuid. RER on näitaja, mille järgi on võimalik tuvastada anaeroobne lävi ehk hetk, mil energiatootmine muutub süsivesikutepõhiseks. Numbrites tähendab see seda hetke, mil RER näitaja tõuseb üheni ja hakkab sealt edasi suurenema.
Katsumuseelse VO2 max testi tulemused
Juba neljapäeval, 9. juunil näitasid VO2 max testi tulemused, et keha on saanud viimasel ajal palju füüsilist koormust ning et korralik väsimus on sees. See aga oli taotluslik, sest minu kogemus näitab, et ultrakatsumuste puhul tuleb liigne välja puhkamine pigem kahjuks kui kasuks. Katsumuseelsest väsimusastmest ei oleks ma muidu teada saanud, kui ma ei oleks selle aasta veebruaris teinud sama testi ja kui ei oleks saanud tulemusi omavahel võrrelda. Nimelt veebruari testimine näitas, et maksimaalse hapniku tarbimise näit oli mul siis 67,5. Vahetult enne Eesti katsumust oli sellest näidust järgi aga 60,7. Kuigi VO2 max näitu mõjutab ka kehakaal (mida väiksem kaal, seda suurem näit), oli veebruari ja 9. juuni testimise ajal mul kehakaal sisuliselt sama (vastavalt 73,3 kg ja 73,4 kg), mistõttu ei saanud kaal olla 7 ühiku suuruse erinevuse põhjuseks.
9. juuni test tuvastas aeroobseks läveks pulsi 149 ning anaeroobne lävi saabus 350 vatise koormuse juures. Anaeroobse läve pulssi ma hetke öelda ei oska, pean selle Silva käest üle küsima. 9. juunil tehtud test oli seni ajaliselt kõige parem, mis väljendus selles, et 450 vatist koormust suutsin testi lõpus taluda 1 minut ja 9 sekundit. Kahjuks on raske sulle sõnades edasi anda, kui meeletu raskus on 450-vatine koormus rattal ning seda eriti veel siis, kui oled eelnevalt pidanud taluma 2,5 minutit 350 ja samapalju 400 vatist koormust.
Katsumusjärgse VO2 max testi tulemus ja erinevus varasemaga
Katsumusjärgse testi tulemused olid üllatavad. Maksimaalne hapiniku tarbimine näit oli 57. Selle näidu langus oli pärast 4,5 päeva kestnud füüsilist pingutust ootuspärane. Näidu langus oli osalt tingitud ka kehakaalu tõusust, mis testi tegemise päeval (21. juunil) oli 75,6 kg. Aeroobne lävi oli põhimõtteliselt jäänud samaks, pulsi 150 juurde.
Esimese erinevusena toon ära RER näitaja muutumise. Nimelt kui enne katsumust jõudis RER näitaja 1 juurde alles 350-vatise koormuse juures, siis pärast katsumust tõusis RER näitaja 1-st suuremaks juba 150-vatise koormuse ajal. Teisisõnu öeldes hakkas keha eilsel testil energiat süsivesikutest ammutama juba väga varases staadiumis. See väljendus selgelt ka enesetundes – eile tehtud testil tundsin umbes samal ajal (kui RER = 1), kuidas jalad läksid raskeks ja sealt edasi hakkas juba tahtejõu pealt kangutamine. Kui 9. juuni testi ajal tõusis mu maksimaalne pulss 171-ni, siis pärast katsumust mõõdeti selleks näiduks 185.
Kuigi anaeroobne lävi saabus katsumusjärgsel testil veidi liiga kiiresti, ei olnud see iseenesest veel midagi väga ebatavalist. Loogikareeglite vastane tõdemus saabus sellega, et katsumusjärgsel testil suutsin ajaliselt seni kõige rohkem vastu pidada – 450 vatist raskust kannatasin ära 1 minut ja 24 sekundit ehk tervelt 15 sekundit kauem, kui enne Eesti katsumust. Kui siin arvesse võtta ka tõsiasja, et testil läks raskeks mul juba 200 vati juures, siis jääb arusaamatuks, kust tuli mul koormuse taluvuse kasv. Kui sa arvad, et Eesti katsumus tõstis mul valu taluvuse koheselt lakke, siis päris nii see ei ole – senine praktika on näidanud, et enne tuleb koormusest ära taastuda ja alles siis on keha ja vaim valmis gramm tugevamaks ettevõtmiseks.
Palusin Silval testi lõpuosa filmida, et sa saaksid ka näha, kuidas 400-vatine koormus kõrvaltvaatajale tundub. Raskusastet ilmestab kõige paremini vast suurest hapniku ventilatsioonist tingitud kõhu liikumine.
Siinkohal tahan veel kord tänada, et sain võimaluse TÜ uuringus olla katsealune. Suured tänud Silvale, kelle panus mu tegemistesse on olnud hindamatu.