Sel ajal kui sina täna õhtul juba magad, olen mina Gran Canaria ultrajooksu stardijoonel Agaetes. Täna, täpselt kell 23.00 (Eesti aja järgi 01.00 öösel), lastakse rajale ligikaudu 700 ultrajooksjat ning esimest lõpetajat oodatakse Maspalomas mitte enne 14 tunni möödumist. Kel huvi ja soovi, saab võistluskäiguga end kursis hoida nii TransGranCanaria kodulehe kui ka korraldaja Facebookikaudu. Minu stardinumbriks on 73 ning minu liikumine kontrollpunktide vahel peaks nähtuma läbi LiveTrack jälgimise – http://transgrancanaria.livetrail.net/.
Eile õhtul tegin ma kodus ka viimase varustuse chek-in-i, veendumaks, et kõik vajalik kaasa saaks (vt fotot).
Reisides lähevad asjad harva plaanitult
Tahaks loota, et olen selleks katsumuseks nii valmis kui võimalik. Kui eilne reisimispäev võistluspaika välja arvata, siis on ettevalmistused läinud plaanipäraselt. Kõik vajalikud trennid tehtud ja vaim valmis. Eilne päev õpetas, kui oluline on olla võistluspaigas varakult, s.o. päevi varem kohal. Kuigi võistluspaika reisisin ma Gran Canaria naabersaarelt Tenerifelt ja kuigi vahemaad olid väikesed, tuli ette palju ebameeldivusi.
Kõige raskemaks kujunes laevareis Santa de Gruzist Agaetesse, sest esimest korda elus jäin ma laeva kõigutamisest väga merehaigeks. Süda oli pool päeva lavasõidust paha ning seega ei saanud ma ka toitu enne õhtut kuidagi alla.
Laev maabus Agaetes natuke pärast kella 12 ning siis tuli mul sõita ca 90 km saare lõunaossa. Reisi planeerides arvasin, et ümberistumisega peaks see aega võtma vast maksimaalselt kaks tundi. Tegelikult kujunes reisi pikkuseks 4,5 tundi. Kuigi eile oli väsitav päev, oli mul aega hommikut pikemalt nautida ja loodetavasti sai parasjagu välja puhatud.
Viimane ettevalmistus Tenerifel
Korraldajate poolt eile antud teabe kohaselt on laupäev öö ja päev tulemas pilvitud ja temperatuur tõuseb päikese käes pärastlõunaks 26 kraadini. Seega on tulemas väga palavad tingimused. Kuigi ma ei ole kuumades tingimustes saanud nii palju treenida kui eelmisel aastal Lanzarotel olles, usun, et võistlusele eelnenud nädalane treeningtsükkel Tenerifel tõstis mu kuumataluvuse läve parasjagu kõrgele. See trenninädal nägi numbrites välja järgmine:
- treeningmaht kokku 22 tundi
- sh 292 km väga mägist rattasõitu (tõusumeetreid 7260) – Tenerifel sai esimest korda kogeda, mis tunne on 45 km rattaga ühtejutti mäkke tõusta ning kui lahe on pärast sellist ca 3 tunnist pingutust alla laskuda (vt videoklippi)
- sh 12,2 km ujumist – linnarahvale loodud ujumistingimused teevad silmad ette paljudele. Nimelt maksimaalselt 2 euro eest on Santa de Gruzis võimalik ujuda kas 25m sisebasseinis või 25m ja 50m välisbasseinides.
- sh 60,7 km jooksu (eile plaanitud 13 km pikkuse jooksutrenni pidin reisitõrgete ja sellest tingitud kehva enesetunde tõttu ära jätma)
- sh kaks tugevat allamäge jooksutrenni – esimene 3,5 km pikkune allamäge lõik tegi jalad kolmeks päevaks ülimalt kangeks ja valusaks, mis oligi selle trenni mõte. Mõned päevad hiljem tehtud teise allamäge lõigu puhul jalad enam sellist valu ei kogenud. Seega tahaks loota, et seekord jalalihased kohe esimesel laskumisel veel läbi ei küpse.
Kes teeb, sel ikka juhtub
Mõned päevad tagasi elasin ma üle oma senise rattasõidu kõige ohtlikuma olukorra. Nimelt Teide mäe jalamil serpentiinidelt laskudes ei märganud mind adrenaliinijanus autojuht, kes asus möödasõidule kohas ja viisil, mis paneks vähegi mõistliku juhi kukalt kratsima.
Igatahes, kui ma nägin ja kuulsin erkkollast värvi sportautot eesoleva auto tagant välja kiirendamas, toimus edasine justkui silmapilkselt. Ega aega mõtlemiseks ja tegevuse analüüsimiseks sisuliselt ei olnudki ning hoo maha pidurdamine ei tulnud kõne alla. Kokkupõrkest autoga päästis mind see, et endalegi üllatuseks suutsin säilitada külma närvi, kiiresti reageerida ning võtta end nii tee serva kui võimalik. Silmanurgast tunnetasin, et sellest ei pruugi autolt löögi saamiseks piisata, mistõttu sõitsin teelt maha teepeenra jupile selliselt, et parem jalg puudutas ka teepiiret, millest teisele poole küll ei oleks tahtnud sattuda.
Pärast seda intsidenti sõitsin allesjäänud 20 allamäge kilomeetrit värisevate kätega ning ka õhtul olukorda meenutades tulid külmavärinad peale. Igatahes otsustasin järgmisel päeval uuesti rattaga sama marsruudi ette võtta, sest tahtsin olla kindel, et see hirmutav juhtum ei jätnud mulle sellist jälge, mis võiks edaspidi pärssivat mõju avaldada. Teisisõnu tuli minna mõistust veenma, et eilne juhtum oli lihtsalt üks väga halb asjade kokkulangemine.
Sisimas usun, et tegelik põhjus, miks see kõik minu jaoks õnnelikult lõppes, on selles, et ma katsun rattaga sõites olla alati ülimalt tähelepanelik ja keskendunud. Seepärast ei näe sa mind kunagi trenni tehes muusikat kuulamas ning seepärast mulle meeldib ka rattaga üksinda sõitmas käia.
See on ka üks oluline aspekt, mida mägedes toimuval ultrajooksul kindlasti õpib, vaja läheb ja mis tuleb mistahes eluvaldkonnas alati kasuks – nimelt täielik keskendumisvõime.
Seega lõpetuseks jääb üle olla tänulik ja soovida endale turvalist ultrajooksu.