RAAM (Race Across America) on muuhulgas ka tehnika proovikivi ja selle edukaks lõpetamiseks peab kõikidest kriitilistest seadmetest olema varu – rattad, kompuutrid, radarid, tuled ja raadiosaatjad tuleb alati kaasa võtta vähemalt kahes eksemplaris.
Miks? Esiteks seepärast, et seadmed vajavad laadimist – kui üks on parasjagu juhtme otsas, peab olema teine, millega sõitu jätkata. Teiseks on see vajalik ootamatute rikete puhuks. Näiteks kukkus mul kohe esimestel kilomeetritel esituli rattalt maha, sest GoPro kinnitus, millega see raami küljes püsis, oli katki. Õnneks märkasin kukkumist õigel ajal ja veelgi suurem õnn oli see, et tuli ise katki ei läinud.
Või teine näide – üks kaasvõistleja rääkis, et tema rattakompuutri ekraan sulas Arizonase kõrbekuumuses lahti ja seade lakkas töötamast.
Scott’i triatloniratas – viis aastat vankumatut teenistust
Minu tegemised sõltuvad suuresti rattast ja sellele integreeritud tehnika vastupidavusest. Alates 2021. aastast olen sõitnud ühe ja sama rattaga – Scott Plasma 6. Kõik need aastad on see teeninud mind hästi ja aidanud mul korda saata palju: alustades 60-kordsest ultratriatlonist 2021. aastal, sellele järgnenud 5- ja 10-kordse ultratriatloni maailmarekordid 2022. ja 2024. aastal ning tänavu edukalt lõpetatud RAAM ja 24-tunni sõit.
RAAM-il toimis ratas suurepäraselt. Umbes 3000 kilomeetri järel vahetas Priit keti ning ühe tagumise jooksu mantli ning see oligi sisuliselt kogu hooldus. Kasutasin tubeless-rehve, mis summutasid väga hästi ebatasase teekatte vibratsiooni. Kuigi piimajäljed rattal näitasid, et rehvid said mitmeid torkeid, ei tajunud ma neid sõidu ajal kordagi.
5000 kilomeetrist läbisin 98% triatlonirattaga ning järgmisel RAAM-il maanteeratast ma tõenäoliselt enam kaasa ei võtakski – läheksin kahe eraldistardirattaga. Arvasin ekslikult, et mõningad tõusud ja laskumised on maanteerattaga lihtsamad ja mugavamad, kuid tegelikkus näitas, et USA laiad teed ning lauged ja kiired laskumised võimaldasid mul ka triatlonirattal muretult sõita. Lisaks suutsin ka kõige järsemad tõusunurgad triatlonirattaga kenasti ära kannatada.
Joogisüsteem ja pudelite paigutus
Kuigi triatloniratta raamisisene veepaak on väga mugav, kasutasin seda üksnes puhta vee hoiustamiseks, et pärast igat söömist ja joomist suud loputada. See on hädavajalik hammaste kaitsmiseks tugeva happerünnaku eest, mida pidev toidu ja suhkrurikka joogi tarbimine põhjustab. Energiat sisaldavad joogid hoidsin pudelites sadula taga, kuid see ei olnud kõige parem lahendus. Võimalusel tasuks tulevikus mul joogipudelid paigutada ratta külge nii, et neid saaks vajadusel kätte ka TT-asendis.
Vilkuv valgus paneb autojuhid sind märkama
Esituli oli RAAM-il kohustuslik 24/7 ning minu hinnangul andis see turvalisusele palju juurde. Eriti oluline on kasutada esituld päevasel aja just vilkuvas režiimis, sest see muudab ratturi autojuhtidele hästi nähtavaks. Olen alates sellest aastast kõigil välitreeningutel kasutanud Garmin Varia UT800 esituld ja võrreldes varasema ajaga, mil sõitsin ilma tuleta, on erinevus selgelt tajutav – ohtlikke olukordi on oluliselt vähem. Varem juhtus sageli, et vastutulevast autost alustas teine juht möödasõitu ja jõudis teise auto kõrvale hetkel, kui mina nendega kohakuti sattusin. Selline manööver ei ole möödasõitja poolt enamasti tahtlik, vaid tuleneb sellest, et ilma tuleta ratturit liikluspildis lihtsalt ei märgata.
Garmini esitule aku kestab vilkuvas režiimis kuni 24 tundi, mis tähendab, et päevase sõidu ajal pole vaja laadimise pärast muretseda. Pimedal ajal täisvõimsusel valgustusega sõites on aga olukord teine – ühe aku laadimisaeg on pikem kui selle kestus maksimaalsel valgusrežiimil. Seetõttu on öise sõidu katmiseks tarvis vähemalt kolme esituld.
Mul oli RAAM-ile kaasa võtta üks esituli, mistõttu pidin öiseks sõiduks appi võtma oma aastaid vana teise valgusti. Kahjuks olid selle akud seismisega oma aja juba ära elanud ning ehkki Eestis testides ei tulnud nende lühike kestus ilmsiks, selgus see võistluse käigus. See põhjustas RAAM-il meile mõningaid lisasekeldusi sagedamate akuvahetuste näol, kuid tänu piisavale akude varule õnnestus pimedad tunnid siiski edukalt läbida.
Garmini radar – minu lemmikseade
Garmini radar koos tagatulega on saanud minu üheks hinnatuimaks abiliseks. See annab aegsasti märku lähenevast autost ning võimaldab väiksema liiklusega teedel turvaliselt rohkem sõidutee keskel sõita. Mõnedel RAAM-i raja lõikudel ei kujutaks ma sõitu ilma selleta ette.
Heaks näiteks on Arizonases maantee nr 72, millel pidin sõitma kokku 90 kilomeetrit. Teeserv oli seal praktiliselt olematu, enamast pigem kehvas seisus ning lisaks liikus sellel palju suure kiirusega veokeid. Tänu radarile sain ajal, kui selja tagant autosid ei tulnud, muretult sõita rohkem sõidutee keskel, kus teekatte kvaliteet oli parem. Tee serva võtsin end siis, kui seade andis märku lähenevast sõidukist. Järgmisel korral planeerin selle lõigu läbimise kindlasti enne kella seitset hommikul – enne, kui veokiliiklus muutub tihedaks. Seekord jõudsin sellele teele aga täpselt kell 7, mil saateauto pidi mind üksi jätma.
Rattakompuuter aitab õigel teel püsida ja pimedas näha
Mul oli kaasas kaks rattakompuutrit: Garmin Edge 1030 ja 1050. Korraldaja tegi võistlejatele võistlustrassi kättesaadavaks ka enim kasutatavate seadmete jaoks sobivate GPS-failidena. Mul oli rattakompuutril ühe andmeväljana nähtav raja kaart, et vältida eksimist rajalt – mis kurnatuse ja vähese une tingimustes võib juhtuda väga kergesti.
Ka ohutuse tagamisel oli kaardil oluline roll. Näiteks pimedal ajal mägedes suurel kiirusel laskudes võimaldas kaart mul ette näha, kas ees ootab lauge või järsem kurv. See andis võimaluse kiirust õigel ajal korrigeerida ja vajadusel hoog maha võtta.
Veel üks funktsioon, mida mu rattakompuuter võimaldab ja mida ma ise just vaimse poole pealt väga kõrgelt hindan, on eesootava tõusu profiili kuvamine ekraanile. See tähendab, et näen juba ette, kui pikk ja järsk on tõus, kui palju on veel jäänud ning millises punktis parajasti asun. Sellest on mulle tohutu abi, sest teadmatus võib pikal ja raskel tõusul vaimselt väga kurnavaks muutuda – tundub, et olen juba igaviku pedaalinud, kuid lõppu ikka ei paista. Kui aga tõus on silme ees kaardina lahti rullitud ja näen enda edenemist samm-sammult, muutub tõusu võtmine mentaalselt talutavamaks. Aga see on kindlasti väga individuaalne ja mõne teise puhul võib sellel olla hoopis vastupidine efekt.
Kui igapäevasel treeningul Eestis pole mul suurt vahet, millist seadet parasjagu kasutan, siis RAAM-il sai juba esimesest ööst alates mu eelistuseks Edge 1050 – selle ekraani värvid ja kontrast tegid pildi palju selgemaks ja lihtsamini jälgitavaks. Seega võivad esmapilgul pigem mugavust lisavad uuendused äärmuslikes oludes osutuda lausa hädavajalikeks.
Sidepidamine tiimiga
Õhtuti ja öösiti rattaga sõites kasutasin selja taga sõitva tiimiautoga suhtlemiseks Terrano kommunikatsioonisüsteemi, mille andis mulle kasutada hea sõber, varasemaltki RAAMil osalenud Xandi Austriast. See osutus asendamatuks, sest RAAM-i rajal on palju leviauke ning ainult internetiühendusele või telefonilevile lootma jääda ei saa.
Päevasel ajal, kui saateauto mind saata ei tohtinud, ei olnud meil head lahendust suhtluseks. Katsetasime küll varianti, kus mul oli AirPods kõrvas ning kui tiim helistas mu telefonile WhatsAppi kaudu, sain kõne vastu võtta oma Garmini kellalt. Puuduseks oli aga see, et ma ei saanud ise kellalt välja helistada. Hiljuti sain aga teada, et uued kellad, nagu Garmin Fenix 8 ja Forerunner 970, võimaldavad nüüd ka kellalt otse helistada ja häälsõnumeid saata – see võiks tulevikus olla toimiv lahendus. Kui kellelgi on nende seadmetega sportimise ajal välja helistamise kogemusi, jagage julgelt :)!
Huvitavaid numbreid RAAM-st
Lõpetuseks paar numbrit, mis iseloomustavad, kui meeletu ettevõtmine RAAM tegelikult on. 5000 km jooksul vahetasin rattal käike kokku 25 456 korda ning tegin 766 976 pedaalipööret.