Race Across America (RAAM)l kasutati ametlikku GPS- ja satelliitpõhist jälgimissüsteemi võistlejate liikumise jälgimiseks reaalajas. Minuni jõudnud tagasiside kohaselt oli tänu sellele võistluse jälgimine pealtvaatajatele lihtne, mugav ja huvitav.
Tabel: esimesed 6 lõpetajat
Trackleaders lehelt RAAM 2025 võistluse alt võtsin välja esimese kuue lõpetaja rattaga liikumises oldud aja ja seisuaja ning panin need tabelisse:
| Üldarvestuse koht | Liikumisaeg | Seisuaeg |
| 1. | 7d 21h 47m | 1d 0h 42m |
| 2. | 8d 12h 19m | 1d 0h 46m |
| 3. | 9d 1h 11m | 1d 16h 51m |
| 4. Rait Ratasepp | 8d 11h 22m | 2d 16h 0m |
| 5. | 8d 12h 43m | 2d 17h 38m |
| 6. | 8d 2h 35m | 3d 4h 54m |
Minu liikumisaeg ja seadme viperused
Träkkimisseadme mõõdetud aeg
Jälgimisseade fikseeris minu liikumise ajaks 8 päeva 11 tundi ja 22 minutit. Garmini Edge rattakompuutri andmete põhjal aga tean, et tegelikkuses oli liikumisaeg väiksem ning seisuaeg selle võrra suurem.
Ühenduse kadumine
Kes mu sõitu jälgisid, teavad, et mingil hetkel kadus seadmel ühendus ning selle avastamine ja uuesti tööle saamine võttis meil palju aega. Seadet tuli hoida kindlas asendis ega tohtinud seda paigutada telefoniga samasse rattasärgi taskusse. Usun, et me tiimiga järgisime seda nõuet, kuid järjest kasvava väsimuse ja unevõla taustal on tähelepanematused paratamatud.
Andmete usaldusväärsus
Tõenäoliselt esines seadmete töö häireid ka teistel, mistõttu usun, et tabelis toodud numbreid saab omavahel siiski üsna adekvaatselt võrrelda. Minu loogika ütleb ka, et tabelist nähtuv seisuaeg ei saa kellelgi meist olla väiksem ja seetõttu liikumises oldud aeg suurem – kui seadme töö katkes, arvestati see liikumisaja hulka. See on igati mõistlik, sest kuigi liikumis- ja seisuaja suhe muutub seeläbi ebatäpseks, kajastab see ikkagi tegelikkust kõige paremini. Nimelt reaalsuses veedab iga RAAMi võistleja enamiku ajast rattal.
Lõppkokkuvõttes ei ole aga oluline, kas jälgmisseadme poolt arvestatud liikumis- ja seisuaja suhe on täpne, sest finišiaega ja üldjärjestust selle põhjal ei määratud. Jälgimisseadme peamine ja kõige olulisem ülesanne on muuta võistlus pealtvaatajatele reaalajas hästi jälgitavaks.
Järeldused
Tabelist nähtuv kinnitab fakti, et RAAM-i võitmiseks ei piisa kaugeltki mitte ainult tugevatest rattajalgadest. Sama oluline on peatumiste oskuslik haldamine ning äärmiselt vähese uneajaga toime tulemine.
Näiteks esimese ja kuuenda koha liikumisajad olid peaaegu võrdsed (vahe umbes 10 tundi), kuid seisuaegade erinevus ulatus enam kui kahe ööpäevani. Või võtame kolmanda koha – tema liikus küll kõige kauem, ent lühem seisuaeg tõstis ta kindlalt poodiumile.
👉 RAAM-i edu saladus peitub selles, et iga osaleja peab leidma enda jaoks õige tasakaalu: kuidas viia une- ja seisuaeg miinimumini nii, et see ei muudaks rattal kiirust oluliselt väiksemaks ning et säästetud ajavõit ei pöörduks lõpuks kaotuseks.
Hingamisraskusest tingitud ajakaotus
Andmete analüüs
Mu Garmini rattakompuuter mõõtis lisaks koguajale ka liikumis- ja seisuaja eraldi. See info on hindamatu, sest võimaldab hiljem oma sooritust adekvaatselt analüüsida.
Esimese poole kaotus
Nii sain täpselt välja arvutada, et hingamisraskusest ja sellest tingitud EMO külastusest kaotasin esimese 22 ajavõtupunkti (2052 km läbimise) jooksul kokku 12 tundi ja 17 minutit. Sellest 9 h 49 min moodustas seisuaeg, mille tuvastasin, võrreldes esimese 1324 km liikumis- ja seisuaja suhet (ei sisalda öist peatumist motellis) järgneva 706 km suhtega – perioodil, mil tõsised hingamisraskused avaldusid. Selle 706 km jooksul olin sunnitud peatusi tegema 9 h 49 minutit enam kui 1324 km pikkuse lõigu jooksul.
Mõju võimsusele
Hingamisprobleemid ei sundinud mind mitte ainult sagedamini peatuma, vaid võtsid ka rattal olles hoogu maha. Seda kinnitab võimsuse langus: 706 km jooksul langes mu keskmine rattavõimsus (normalized power) koguni 19 vatti võrreldes eelnenud 1324 km lõiguga. Kui oleksin nende 706 km jooksul hoidnud 19 vatti kõrgemat võimsust, oleksin sama ajaga läbinud 777 km (ehk 71 km rohkem). See oleks kogu võistluse keskmise liikumiskiiruse põhjal andnud veel 2 h 28 minutit ajavõitu.
Viimane päev
Viimasel päeval lisandus veel täiendav ajakadu, sest viimase 326 km jooksul pidin tegema mitmeid lühikesi powernap’e, et toime tulla sõnulkirjeldamatu unetundega. See kajastus ka numbrites: RAAM-i viimase 326 km liikumis- ja seisuaja suhe oli 70/30, samal ajal kui eelneval 2500 km lõigul oli see 84/16. Kui viimase lõigu puhul rakendada sama 84/16 suhet, nähtub, et kaotasin seisakutele täiendavalt vähemalt 3 h 17 minutit.
Kogukaotus
Kui arvestada, et ilma varasema 12 h 17 min kaotuseta oleksin finišisse jõudnud sama aja võrra varem, siis suure tõenäosusega poleks viimaste tundide võitlus unega üldse aset leidnud. Kokku hindan, et hingamisraskustest tingitud kaotus ajas oli vähemalt 15 tundi ja 34 minutit.
Õnneks on mul tänaseks arstide abil teada, mis neid probleeme põhjustas, ning usun, et järgmine kord suudan seda kas täielikult vältida või selle tekkimisel kiiresti kontrolli alla saada. Diagnoosist, ravist ja põhjustest kirjutan eraldi postituses.
Hingamisraskuste kõrvalmõjud
Närvikahjustus
Hingamisraskused ei tekitanud üksnes ajakadu, vaid mängisid määravat rolli ka selles, miks mu vasaku käe mediaannärv sai kahjustada. Eraldistardiratas on kõige mugavam just lamavas asendis, sest selleks ta ongi loodud, kuid hingamisraskustega maadeldes olin sunnitud palju sõitma püstises asendis ja toetuma tugevalt kätega lenksule. Pikaajaliselt on selline asend ebamugav, paneb käe ebaloomulikku positsiooni ning avaldab randmetele väga suurt survet.
Pärast võistlust sellesse teemasse süvenedes ja teiste kogemusi kuulates jäi mulje, et sama probleem saadab RAAM-i osalejaid üsna sageli. Seetõttu olengi veidi üllatunud, et enne starti ei jäänud mulle kusagilt silma, et keegi oleks seda teemat käsitlenud – kuigi uurisin teiste kogemusi otse suheldes, lugesin mitmeid raamatuid ning vaatasin YouTube’ist hulgaliselt videomaterjali ja dokumentaalfilme. Kui keegi peaks minult kunagi RAAM-i kogemuse kohta küsima, siis tuimad ja surisevad sõrmed (nagu see kahjustus sümptomina avaldub) oleks kindlasti üks teemasid, millele tähelepanu juhtida, sest just sellest taastumine on osutunud kõige aeganõudvamaks.
Võiks ju arvata, et ainult tuhandete kilomeetrite katkematu väntamine paneb keha selliselt proovile. Tegelikult võib aga sama närvikahjustuse saada palju lihtsamalt – piisab, kui pikka aega töötada arvutihiire või klaviatuuriga, sundides rannet ebaloomulikku asendisse. Minu üllatuseks selgus, et arstid ja füsioterapeudid kohtavadki enamasti just selliseid patsiente :).
Istmiku probleemid
Teiseks probleemiks kujunes istmik. Aeroasendis on märkimisväärne osa keharaskusest küünarnukkidel, kuid asendist väljas olles kandub enamus raskust istmikule. Alates viiendast päevast pidin seepärast vajadusel kasutama sadulapehmendust.
Õppetund
See on ehe näide, kuidas üks probleem vallandab mitu teist. Ma olen varasemalt väga pikki distantse triatlonirattal aeroasendis sõitnud, kuid ei ole kunagi kokku puutunud närvikahjustusega. Seetõttu ei osanud ma seda ette näha ega saanud ka ennetavalt midagi ette võtta, et seda ära hoida või leevendada.
Huvitavaid numbreid RAAM-st
- Garmin Edge kohaselt pedaalisin ma RAAM-i kokku 4947 km.
- Mägedest üle saamiseks tuli mul võtta 37 479 tõusumeetrit.
- Lähtudes puhtast liikumisajast, oli mu keskmiseks kiiruseks 28,73 km/h.