Race Across Europe katsumus hõlmas 5058 kilomeetrit, kestis 13 päeva, 5 tundi ja 38 minutit. Selle raames tuli ületada üle 40 tuhande meetri jagu mägesid, tulla toime meeletu kuumusega ning magada keskmiselt vaid 2 tundi ja 43 minutit ööpäevas.
Järgmisel hommikul, ligikaudu 12 tundi pärast finišit, läksin MELIVA-sse vereanalüüse andma. Mind huvitas eelkõige üks küsimus: mida näitab veri selle kohta, millise jälje niivõrd pikk ja organismi jaoks ebatavaline koormus endast maha jättis?
Tulemused olid minu jaoks üllatavad. Mitte sellepärast, et neis oleks olnud palju halba, vaid vastupidi – kõrvalekaldeid sisuliselt ei olnudki.
Palusin tulemustele anda professionaalse hinnangu ka MELIVA meditsiinijuhil Andreas Abelil. Tema vaatas lisaks värsketele analüüsidele võrdluseks ka minu viimase viie aasta vereanalüüse. Tema peamine järeldus kattus minu füüsilise enesetunde ja kogemusega: organism on sellisteks katsumusteks väga hästi adapteerunud.
Süda – kahjustusele ega märkimisväärsele ülekoormusele viiteid ei olnud
Ühed analüüside kõige huvitavamad näitajad olid minu jaoks südamelihasega seotud markerid.
Troponiin I oli alla 10 ng/L. Troponiin on valk, mida võib südamerakkude kahjustuse korral verre vabaneda. Seetõttu kasutatakse selle mõõtmist muu hulgas südamelihase kahjustuse tuvastamiseks.
Teine näitaja oli NT-proBNP, mille väärtuseks mõõdeti 69 ng/L. Seda markerit kasutatakse südamele langeva koormuse hindamiseks.
Mõlemad tulemused olid normis. See oli minu jaoks üks olulisemaid tulemusi kogu analüüsis, sest vereproov ei näidanud südamelihase kahjustusele ega märkimisväärsele ülekoormusele viitavat kõrvalekallet.
Lihaskahjustus oli üllatavalt väike
Teine näitaja, mida huviga ootasin, oli CK ehk kreatiinkinaas.
CK sisaldus veres suureneb lihasrakkude kahjustuse korral ning pärast väga tugevat või pikaajalist füüsilist koormust võib see tõusta päris kõrgele.
Minu CK oli järgmisel hommikul 343 U/L ja jäi seega endiselt labori referentsvahemikku.
Andreas tõi siin välja olulise nüansi: võrreldes minu tavapärase tasemega oli CK tõenäoliselt siiski tõusnud, kuid tema hinnangul olid lihaskahjustuse leiud analüüsides minimaalsed.
Kui väike see tõus tegelikult oli, aitab hästi näitlikustada võrdlus 10 aastat varasema katsumusega. 2016. aastal pärast viiekordset katkematut ultratriatloni tehtud vereanalüüsid näitasid hoopis teistsugust pilti. Toona mõõdeti minu CK väärtuseks koguni 5666 U/L. Nii kõrge näidu üks oluline põhjus oli see, et katsumus hõlmas lisaks ujumisele ja rattasõidule ka 211 km pikkust jooksu.
Ehkki tegemist oli täiesti erinevate katsumustega ja neid numbreid ei saa üks ühele võrrelda, annab võrdlus hästi aimu sellest, kui erineva jälje võivad organismile jätta jooksmine ja rattasõit.
Ka põletikunäitaja oli väga madal
Üks kõige üllatavamaid tulemusi oli minu jaoks CRP alla 0,4 mg/L.
CRP on põletikunäitaja, mille tõus annab märku organismis toimuvast põletikureaktsioonist. Arvestades eelnenud 13 päeva pikkust füüsilist koormust, unepuudust ja kuumastressi, oleks võinud oodata märksa tugevamat reaktsiooni. Seda aga vereanalüüsist ei paistnud.
Siin on minu jaoks eriti huvitav võrdlus 2016. aastaga. Viiekordse katkematu ultratriatloni ajal võeti minult vereproov ka pärast rattasõiduosa läbimist ehk enne 211 km pikkusele jooksule asumist. Toona oli CRP pärast rattasõitu 5,43 mg/L. Pärast Race Across Europe’i oli see aga kõigest 0,4 mg/L.
Minu jaoks näitab see päris ilmekalt, kui palju on organism kümne aastaga pikaajalise kestvuskoormusega kohanenud. Olen kogu selle aja treeninud järjepidevalt, ilma pausideta, ning liikunud samm-sammult järjest pikemate ja suuremate koormuste suunas. Kui 2016. aastal kutsus 900 km pikk rattasõit organismis esile veel selgelt mõõdetava põletikureaktsiooni, siis kümme aastat hiljem 5000 kilomeetrit enam mitte.
Just selliste võrdluste kaudu muutub minu jaoks nähtavaks see, mida aastatepikkune treenimine organismiga tegelikult teeb. Ühe katsumuse sees ei pruugi seda arengut tajuda, kuid kümneaastase vahega vereanalüüse kõrvuti pannes tuleb kohanemise ulatus juba päris selgelt esile.
Maksaga seotud näitajad
Maksanäitajatest oli ALAT 35 U/L, mis jäi normi. ASAT oli 39 U/L, olles vaid napilt üle labori referentspiiri.
Esmapilgul võib normist väljas olev number tunduda halb, kuid siin on oluline kontekst. ASAT ei pärine ainult maksast – seda leidub ka lihastes ning füüsiline koormus võib selle taset tõsta.
Ka Andreas leidis, et ASAT oli tõenäoliselt minu tavapärase väärtusega võrreldes veidi tõusnud, kuid kõrvalekalle referentspiirist oli ikkagi väga marginaalne.
Neerude töö püsis korras
Neerude tööd aitavad hinnata muu hulgas kreatiniin ja selle põhjal arvutatav eGFR.
Minu kreatiniin oli 63 µmol/L ning neerude filtreerimisvõimet kirjeldav eGFR 114 ml/min/1,73 m².
Uurea oli 7,3 mmol/L, jäädes samuti referentsvahemikku, kuigi selle ülemise piiri lähedale.
Andreas juhtis uurea puhul tähelepanu sellele, et selle väärtuse tõlgendamisel mängib rolli ka see, kui palju valku ma katsumuse ajal tavapärasega võrreldes tarbisin.
Kõige olulisem järeldus oli aga lihtne: ka neerud olid 13 päeva kestnud katsumusega hästi toime tulnud ning vereanalüüsides ei olnud märki sellest, et koormus oleks nende tavapärast tööd oluliselt häirinud.
Naatrium, kaalium ja magneesium – kõik normis
Pika kestvuskoormuse puhul on vedeliku ja elektrolüütide tasakaal üks asju, millega tuleb pidevalt tegeleda. Eriti olukorras, kus suur osa Race Across Europe’ist kulges väga kuumades tingimustes.
Minul mõõdetud tulemused olid järgmised:
- naatrium oli 139 mmol/L;
- kaalium 4,9 mmol/L;
- magneesium 0,77 mmol/L.
Kõik kolm olid katsumuse lõpuks kenasti normis.
Kortisool – ka stressihormoon jäi normi
Veel üks tulemus, mida huviga ootasin, oli kortisool.
Kortisooli nimetatakse sageli stressihormooniks. Selle tase võib suureneda nii füüsilise kui ka psühholoogilise stressi korral.
Minu kortisool näit oli 238 nmol/L, mis jäi kenasti normi.
Arvestades läbitud väljakutset ja väga vähest und, oleksin ise oodanud kõrgemat väärtust.
Samas ei tasu ühest kortisoolimõõtmisest teha liiga kaugele ulatuvaid järeldusi, sest selle tase muutub ka ööpäeva jooksul. Küll aga saab öelda, et analüüsi andmise hetkel ei olnud kortisool kõrgenenud.
Mida neist tulemustest kokkuvõttes enda jaoks järeldan?
Minu jaoks ei ole nende vereanalüüside juures kõige tähelepanuväärsem üks konkreetne number, vaid tervikpilt. See ei tähenda kindlasti mitte seda, et Race Across Europe oleks olnud organismile kerge või et 13 päeva kestnud katsumus poleks kehale mõju avaldanud. Küll aga ei olnud see mõju midagi sellist, mis oleks vereanalüüsidesse selge jälje jätnud. Kui nende analüüside andmisele eelnenud tausta ei teaks, oleks üksnes tulemusi vaadates raske arvata, et vaid 12 tundi varem olin lõpetanud üle 13 päeva kestnud rattasõidu läbi Euroopa.