Kohe algavaks 20 maratoni 10 päevaga jooksu-katsumuseks on viimase 6 kuu treeningute fookuses olnud keha taastumiskiiruse arendamine. Märtsis joostud Barcelona maratoni ning pühapäeval joostud Tartu Maastikumaratoniga sai testitud, kuidas ma selle ülesandega toime tulin. Enesetunne ja vereanalüüside tulemused kinnitavad, et keha taastub pikast ja tugevast pingutusest väga kiiresti.
Barcelona maraton
- finišiaeg: 2:28:52
- keskmine pulss: 165
- max pulss: 174
- tõusumeetrid: 92
- teekate: asfalt
- ilm: päikeseline ja sooja üle ca 10-16 kraadi
Tartu Maastikumaraton
- finišiaeg: 2:37:47
- keskmine pulss: 162
- max pulss: 175
- tõusumeetrid: 384
- teekate: enamuses metsarajad + kruusateed
- ilm: päikeseline ja sooja ca 10 kraadi juures
Foto: Imre Avaste
Mõlema maratoni järgselt sai täpselt sama ajaakna (s.o 45 tundi pärast finišeerimist) juures antud samad analüüsid. Juuresolevast tabelist näed, et kumbki maraton ei jätnud endast kehasse sisuliselt mingit erilist jälge. Barcelona maratoni järgselt oli kreatiinikinaas natukene üle normi ning teised näitajad jäid normi piiresse. Tartu Maastikumaratoni järgselt olid kõik näitajad normi piires. Barcelonas tegin tugevama pingutuse kui Maastikumaratonil, kuid siis taastusin ma ka veebruari lõpus läbi põetud koroonaviirusest. Seega võis viirus jätta ka oma väikese jälje.
Maastikumaratoni eesmärk oli aga teha viimne tugev pingutus enne 20 maratoni 10 päevaga jooksmise väljakutset. Seega ei pannud ma endast seal maksimaalselt kõike välja ning see kajastus kenasti ka jooksujärgses enesetundes, heas lihaste konditsioonis ning korras verepildis.
Põhjus, miks C-reaktiinve valk oli Maastikumaratoni järgselt veidi kõrgem kui Barcelona maratoni järgselt, võib olla tingitud sellest, et Maastikumaratonil sain allamäge jooksmisega ühe varbaküüne alla verevalumi ning see võis tingida põletikunäitaja väikese tõusu. Õnneks see taandus kiiresti ja peale varbaküünest ilmajäämise muud muret ei tohiks põhjustada.
Võrdluseks võid 26. veebruari blogipostitusest vaadata, kui palju kõrgemale eelnimetatud veremarkerid varasemalt muude ettevõtmiste raames tõusid. Huvitav saab olema, milline saab olema mu verepilt 21. mail algava katsumuse ajal ja kohe järgselt.
Lisaks verepildile jälgin sportimise mõju ja taastumise seisukohalt ka kehakaalu, täpsemalt selle muutust. Kehakaal maratoni hommikul oli sisuliselt sama ka pärast maratoni kahel järgneval hommikul, mis on minu jaoks märk sellest, et jooks oli jõukohane ega pannud keha ülemäära suure stressi alla.