Haanja ultraga sai ühtlasi punkti minu käesolev hooaeg – spordikalendri arvestust pean 1. novembrist 31. oktoobrini. Mis siis aasta jooksul kolme ala lõikes tehtud sai? 320 km ujumist, 9652 km ratas ja 4663 km jooksu.
Haanjas joostud 100 km uue isikliku ajaga on hea vastu minna järgmistele katsumustele. Kuigi Haanja ultra oli mu selle aasta ultravõistlustest ajaliselt kõige lühem ettevõtmine, omab see mu tegemistes suures plaanis olulist kohta ja on suurepärane võimalus uute kogemuste ja õppetundide omandamiseks. Panen järgnevalt kirja mõningad mõtted, kogemused ja tähelepanekud, mis mind Haanjas saatsid ning mille teadvustamisest võib tulevikus palju kasu olla.
Puhkamine ultrale eelneval ööl
Haanjale eelneval ööl jääb uneaega nii või teisiti tavapärasest vähem, arvestades, et start on kell 7 hommikul. Kui sinna lisada juurde ka söömine ja transport võistluspaika, tähendab see veidi pärast kella nelja hommikul tõusmist. Kui eelmisel aastal sain üsnagi korralikult magada (viis tundi), siis sel korral õnnestus kõigest paar tundi unes olla. Tähtis on sel juhul mitte paanikasse sattuda. Ärevusest ja tarbetust muretsemist aitavad üle varasemad kogemused.
Tänaseks tean, et minu jaoks ei ole oluline mitte eelneva öö unekvaliteet, vaid sellele eelneva öö oma. Seni kogetu on korduvalt kinnitanud, et 30 ja enam tundi järjest üleval olla ei ole probleemiks. Ka sel korral piisas unetusest tingitud ärevuse peletamiseks mõtlemisest sellele, et „kui Haanjas start antakse, olen ma TransGranCanaria ultral juba kaheksa tundi võistelnud“, ning „kui Haanjas finišeerin, siis GranCanarial on mul lõpuni veel üle kuue tunni minna“.
Sul peab katsumuseks olema mõistlik ja realistlik plaan
Minu ultravõistluste eesmärgid on seotud ennekõike ajaga ning mida võistlusele lähemale, seda täpsemalt ja lõplikumalt saab ajaline raam paika. Kuigi juba eelmisel aastal sai paika pandud, et sel aastal üritan Haanjas kaheksa tunni piiri alistada, siis lõplik otsus selle tempo kasuks sai langetatud nädal enne starti, mil taastumine ja treeningud seda uskuda lubasid.
Haanja võitmist ma endale eesmärgiks ei seadnud ega plaani seda ka tulevikus teha, sest ma ei saa kunagi teada, kes ja mis võimetega stardis on. Hea näide on sõber Sander, kes eelmisel aastal maadles kümne tunni piiriga ja tänavu poolteist tundi kiiremini jooksis. Muidugi annab plaanitav aeg ja eelmise aasta tulemused võimaluse ennustada, kas mu hetkevorm võimaldaks kõrgeimas konkurentsis kaasa rääkida või mitte, kuid see on ka kõik.
Oma ajalise eesmärgi (antud juhul võimalikult lähedal eesmärgile) realiseerimine oli peamine, mis ülimalt head meelt valmistas. See, et sellega ka esikoht kaasnes, oli meeldiv boonus.
Igapäevane toitumine vs toitumine Haanjas
Varasemates võistlustega seotud postitustes olen sulle juba rääkinud, kui keeruline on minu jaoks toitumine just jooksmise ajal. Sisikond saab jooksmisel palju rappuda ning tekitab isutuse tunde, mis omakorda muudab tahke toidu söömise eriti keeruliseks. Olukord oleks veidi lihtsam siis, kui sul on aega söömiseks korra seisma jääda. Haanja suhteliselt lühikest kestvust arvestades ei tule see aga kõne alla, sest see on kõige lihtsam viis, kuidas raske töö vastu taevast lendaks.
Õnneks olen Haanja võistluse jaoks leidnud lahenduse – seda on võimalik edukalt läbi teha peaasjalikult geelide ja Coca-Cola pealt. Minu arvates toimib see ainult siis, kui sinu igapäevased toitumisharjumised on korras, sest siis saab keha lühikest aega hakkama ka tavapärasest teistsuguse toiduga. See kehtib Haanja kohta, pikematel ja raskematel ettevõtmistel tuleb leida muu lahendus. Minu jaoks tähendab korras toitumine, et toit peab olema vaheldusrikas ja taimne. Samuti usun, et olulist rolli mängib ka see, et ma ei tarbi alkoholi.
Kui nüüd põgusalt mainida, kuidas on Haanjast taastumine seni läinud, siis märksõnad on „valutult“ ja „kiirelt“. Kvaliteetse ja sügava une taastumine on aeganõudvam, sest lisaks võistluspäeva unele oli oluliselt häiritud ka esimene öö pärast Haanjat. Siin tulevad aga appi väikesed lõunauinakud.
Raskete hetkedega kergemini toimetulek
Varasemad kogemused ja läbielatud raskused tulid mulle abiks juba eelmisel Haanja ultral. Seekord sain sellele taas kinnitust. Haanja ultra kestab umbes kaheksa tundi, mis on näiteks peaaegu kolm korda vähem kui kevadine TransGranCanaria. Seega ei saa ma Haanjas kunagi kogema seda raskust ja lihasvalu, mida GranCanarial kogeb.
Samas rasketest hetkedest ja väiksematest tagasilöökidest ei pääse ka Haanjas – siiani on mul keeruliseks kohaks Haanjas olnud 11 ja 12 ring ehk siis 60-70. km. Tegemist ei ole mitte niivõrd lihasvaluga, vaid pigem raskest rajaprofiilist tingitud survest liigestele ja süvalihastele ning sellest omakorda tingitud vaimujõu proovilepanekuga.
Seekord aitas mul 11. ja 12. ringiga oluliselt lihtsamini toime tulla just GranCanarias kogetu meenutamine ja võrdluseks toomine. Nimelt paar 50-meetrist rasket tõusu tunduvad kuni 10 km pikkuste katkematute tõusude kõrval ikka väga tühistena.
Süvalihaste treenitus
Tartu Linnamaraton oli valusaks ja õigeaegseks meeldetuletuseks, et süvalihased olid treeningutel veidi unarusse jäänud. Maratonijärgselt olid probleemiks mitte valusad jalad, vaid valulikud kõhulihased. Õnneks oli mul Haanjani siis veel neli nädalat aega, nii et võtsin koheselt süvalihaste treenimise erilise hoole alla.
Haanja raske profiiliga rajal on tugevad selja- ja kõhulihased äärmiselt olulised, mõjutades sinu enesetunnet, suurendades väsinud lihastega toimetulemise võimet, hoides jooksutehnikat ja vältides vigastusi.
- Jahedad vs palavad ilmastikuolud
Kuigi viimasel kahel aastal tuleb ilmataadile tänulik olla, toimub Haanja ajal, mil väljas on päris jahe ning üleriieteta hakkama ei saa. Minu arvates on lisaks raskele rajaprofiilile ka jahe ilm üheks faktoriks, mis muudab Haanja ultra just selliseks nagu ta on – raskeks. Vähemalt minu kogemused on näidanud, et alajahtumist ära hoida on keerulisem kui ülekuumenemist.
Mida teeksin teisiti, kui Haanja ultra oleks mu hooaja põhivõistlus?
Treeniksin rohkelt üles- ja allamäge jooksmist ning oma iga-aastase laagri Alpides võtaksin augusti asemel ette oktoobris. Lisaks paneks viimasel kahel kuul palju rõhku ka ülipikkadele treeningutele, mille eesmärgiks on viia raske hetke tekkimine ultrakatsumusel võimalikult hilisesse staadiumisse. Tõsiasi on see, et nii kui läheb füüsiliselt raskeks, nii läheb kohe tarvitusele ka vaimujõud – kui see toimub ultrakatsumuse alguses, siis võib juhtuda, et vaimujõud saab enne otsa kui katsumus ise.
Seni ei ole ma Haanjaks valmistumisel selliselt toiminud, sest olen Tartu Linnamaratonil ja Saaremaa 3. päeva jooksul tahtnud kiiresti joosta. Paraku aga kahte korraga ei saa – kiirust treenida ja ülipikkasid distantse läbida – või õigem oleks öelda, et ma ei ole selleks sobivat treeningmeetodit veel avastanud.
Mis järgmiseks?
Viie nädala pärast sõidan esimesse pikemasse treeninglaagrisse Kanaaridele. Novembris panen rõhku ujumise ja rattasõidu ettevalmistusele, et detsembris saaks hoo juba üles võtta.
Enne laagrisse minekut plaanin sulle kirjutada veel järgmise hooaja ettevõtmistest ning vereanalüüside tulemustest.