On jäänud vaid loetud päevad ajani, mil ma jõuan Inglismaa ultratriatloni võistluspaika. Olen plaaninud kohal olla viis päeva enne starti – see peaks jätma mulle piisavalt aega viimasteks treeninguteks, võistlusraja ja teiste osavõtjatega tutvumiseks ning enda vaimu valmis seadmiseks.
Ei taha küll midagi ära sõnuda, kuid ettevalmistused täpselt kahe nädala pärast algavaks ultratriatloniks on kulgenud rohkem kui plaanipäraselt. Eelmisel nädalal sai treeningute raames edukalt läbi tehtud ka 5-päevane ujumitsükkel, mille eesmärk oli viiel järjestikusel päeval ujuda ajaliselt sama palju, kui seda tuleb mul teha võistluse ajal. Kui kolmanda päeva väsinud enesetunne välja arvata, siis muid raskeid hetki ujumistsükli ajal ei esinenudki. Arvan, et selle muutis lihtsaks tõsiasi, et väikeste mööndustega olen viimased kolm pool kuud ujunud põhimõttel 2 + 1 (ehk kolme päeva peale üks ujumisvaba päev).
Viimase kahe nädala jooksul osalesin Kõrvemaa kevadjooksul, ümber Viljandi järve jooksul ning Tartu jooksumaratonil. Kõikidel neil jooksudel joostud isiklikud rekordid on andnud mulle vajaliku teadmise, et vähemalt jooksutrennide kohapealt olen õigesti talitanud. Nüüd seisan ma uue väljakutse ees – kuidas juba saavutatud jooksukiirust veel sammhaaval edasi arendada. Miks kiiruse arendamine ultraspordiga harrastamise seisukohalt oluline on? Et ei tekiks teineteise valesti mõistmist ja kummutamaks väärarusaama, märgin siinkohal ära, et minu jaoks ei tähenda ultrasport rahulikku kulgemist stardist finišisse, vaid rahulolu pakuvad ainult need ultrakatsumused, kus leiab aset eneseületus. Usun, et sellist seisukohta jagavad paljud ultrajooksjad – kuidas muidu oleks sündinud 100 km maailmarekordiks 6 tundi ja 13 minutit või 100 miili (s.o. 160,9 km) rekordiks 11 tundi ja 46 minutit?
Kui hinge ja südamega asja teha, siis minu arvates ei ole võimalik tulemuses pettuda. See ei tähenda, et tegevus ei peaks olema eesmärgistatud ja tulemusele suunatud. Vastupidi, kindla sihi olemasolu on pideva arengu seisukohalt möödapääsmatu. Samas igal võistlusel saavutatud koht ja aeg ei ole minu jaoks esmase tähtsusega, vaid kõige olulisem on teadmine, et ma andsin sellel päeval endast maksimumi. Kui nüüd päris aus olla, siis see on ka põhjus, miks ma ei harrasta igal treeningvõistlusel saavutatud tulemuse kohta eraldi lühipostitust teha. Üksnes tulemuse ja koha sinuni toomine ei annaks vastust, kuidas selleni võiks jõuda ja mida selleks tuleks teha. Kuna viimasel ajal on palju küsitud minu jooksutrennide kohta, on see pannud mind mõtlema sellele, kuidas ma saaksin sinuni hästi, arusaadavalt ja lihtsalt tuua need põhimõtted ja arusaamad, millest ma jooksutreeningute planeerimisel lähtun ja oluliseks pean. Loodetavasti saan need mõtted peagi korrastatud ja paberile pandud. Siis avaldan need sullegi lugemiseks.
Selle hooaja ettevalmistusperioodi olulisemaks võiduks pean seda, et olen suutnud terve talve- ja kevadhooaja kõiksugustest haigestumistest ja külmetamistest hoiduda. Seda ma juhuse, hea õnne ja nähtamatute taevajõudude arvele ei kirjutaks. Usun et kõik on otseselt seotud minu toitumisharjumustega. Eelmisel nädalal käisin enda toitumise ja hetkeseisundi analüüsimiseks verd andmas ning lähipäevil peaksid tulemused minuni jõudma. Siis peaks selguma, kas rauapuudus ja D-vitamiini defitsiit on seljatatud ning kas ka muud näitajad on püsinud normis. Seega loodan juba lähipäevil analüüside tulemustest blogis kirjutada.
Tänaseks olen Inglismaa võistluseks ettevalmistusega jõudnud sinnamaani, et lisaks igapäevastele treeningutele on jäänud rattaga sõita kaks korda 180 kilomeetrit. Kui algul arvasin, et see saab olema suhteliselt lihtne ja meeldiv ettevõtmine, siis nähes selle nädala ilmaprognoosi, ma enam nii ei arva. Nimelt selle nädala teiseks pooleks ennustatakse jahedat, vihmast ja väga tuulist ilma.
Möödunud suvel rattaga Tartust Pärnusse ja hiljem ka tagasi sõites ma sarnaste ilmastikuolude meelevalda jäin, kui suurele kuumalainele järgnes juuni keskel justkui lühiajaline tuumatalv. Tookord kujunes see üheks tõsisemaks vaimseks väljakutseks enne Ungari ultratriatlonit. Usun, et ka seekordne Pärnus käik saab olema mitte niivõrd füüsiliselt, vaid eelkõige just vaimselt raske ettevõtmine. Samas peaks sellistes tingimustes treenimine valmistama mind hästi ette kõikvõimalikeks ilmataadi vingerpussideks Inglismaal.