Peatoetaja
2024
2023
2021
2020
2019
29. september 2019
40-kordse ultratriatloni statistika alade ja päevade lõikes
23. september 2019
Virge: hetki meie pereelust
13. september 2019
Vaata, õpi ja tee paremini - nii rekordid sünnivadki
06. september 2019
Tagaajaja roll on samuti motiveeriv 
14. august 2019
Pulsinäitajate järgi ma justkui ei spordiks
01. august 2019
Austria 5-kordne ultratriatlon: ootamatustele kaotatud maailmarekord
08. juuli 2019
Mina teen üksi, teie kambaga: registreeri tiim ja läbi 40 täispikka triatloni
04. juuli 2019
50 572 vigastustevaba jooksukilomeetrit
28. juuni 2019
2-kordse ultratriatloni maagiliseks piiriks on 19 tundi
14. juuni 2019
Minu uus võimalus maailmarekordi rajal
06. juuni 2019
Puhanuna ma ultratriatloni starti ei lähe
28. mai 2019
Rohkete ületundidega töönädalad seljatatud. Valmis võistlema.
17. mai 2019
Minu uus abimees
12. mai 2019
Ultradistantside kõrvalt kiirust püüdes
29. aprill 2019
Varasemat kopeerides naljalt uuele tasemele ei jõua
22. aprill 2019
Mitmekülgsusest lõigatud kasu 
12. aprill 2019
Nii see juhtuski...
08. aprill 2019
Pulsi-, kiirus- ja kaalunumbrid uutes kõrgustes
01. aprill 2019
Ultradistantsid ei surma kiirust
18. jaanuar 2019
Kas haigus nullib vormi?
16. jaanuar 2019
Tagasi 20-kordse ultratriatloni rajal
2018
2017
2016
2015
2014
Kõik postitused
18. jaanuar 2019

Kas haigus nullib vormi?

Eelmise aasta treeningettevalmistust ma uuel aastal ei korda. Seda isegi mitte siis, kui see toimis ja tagas mulle edu. Põhjus selles, et varasemat korrates on keeruline ennast vaimselt uuele tasemele viia. Seepärast tuleb treeningutel mul end pidevalt uut moodi proovile panna, et läbi kogemuse esmalt tekitada usk ja seejärel muuta mõtlemist. 
Foto: Jakob Meier

Üks näide. Neljapäev oli mul neli jooksutrenni 12 tunni sees. Esmalt 11 km, siis 17 km, seejärel 10 km ning lõpuks 15 km. Kokku jooksin 53 km, mis iseenesest ei ole midagi ebatavalist mu varasemaid treeninguid arvestades. Küll aga peitus kogu ettevõtmise (vaimne)raskus selles, et viimase jooksu lõpuosas ootas mind ees 3 x 8 minutit lõikusid. Teisisõnu, pärast seda, kui ma olin 43 km ära jooksnud ja seeläbi tekitanud jalgadesse "paraja" väsimuse, tuli mul end veel üheks korralikuks pingutuseks kokku võtta.

Enesetunne enne lõigutrenni küll midagi positiivsest ei lubanud. Olin valmis selleks, et keha käimasaamine võtab tavalisest rohkem aega ning et puhanud olekus joostavate lõikude kiirust ma näidata ei suuda. Eksisin. Suutsin küll ja üllatavalt lihtsalt. Esimesed 8 minutit jooksin kiirusega 3.28 min/km (17,3 km/h), teise 3.26 min/km (17,4 km/h) ning kolmanda 3.24 min/km (17,6 km/h). Pulsid lõikude ajal jäid vahemikku 158-162 ning lõikudevaheline taastumine oli väga kiire (st pulss tuli kiiresti alla tagasi). Taastumine oli ka suures plaanis kiire - näiteks järgmise päeva hommikujooksuks olid eilsed trennid keha jaoks justkui unustatud. Seda eesmärki jooksude tükeldamine suurepäraselt ka täidab.

Paar päeva varem tehtud lõigutrennis oli mul pulsinäit tervelt 10 pügalat kõrgem ning lõikudevaheline taastumine oluliselt kehvem. Muretsemiseks ei olnud mul aga põhjust. See oli igati ootuspärane, sest vahetult enne Playitasesse tulekut "õnnestus" mul kodus mingi pisik üles korjata ja haigestuda. Seega nädala alguses keha alles veel taastus haigusest.

Haigestumine toob esile ühe väärtunde, mida aju meis (usun, et ma ei ole ainuke) tekitab. Nimelt tekib tunne, et kogu vaev oli justkui asjata. Tegelikkuses ei ole hullu midagi ning üsna pea on endine tase tagasi. Seda muidugi eeldusel, et haiguse ajal keskendun täielikult tervenemisele ja saan sellest võitu 2-3 päevaga. Viimati kulus mul endise taseme tagasisaamiseks täpselt nädal - eelmisel neljapäeval olin voodis siruli, eilseks oli aga sooritusvõime taastunud. Kuigi ennekõike läbi positiivse kogemuse on võimalik taolistest vääruskumustest vabaneda, on see paganama visa tulema. Haigena on meie meeleseisund hoopis haavatavam ning terve mõistuse hääl lihtsalt ei murra end läbi.