Eelmise aasta treeningettevalmistust ma uuel aastal ei korda. Seda isegi mitte siis, kui see toimis ja tagas mulle edu. Põhjus selles, et varasemat korrates on keeruline ennast vaimselt uuele tasemele viia. Seepärast tuleb treeningutel mul end pidevalt uut moodi proovile panna, et läbi kogemuse esmalt tekitada usk ja seejärel muuta mõtlemist.
Foto: Jakob Meier
Üks näide. Neljapäev oli mul neli jooksutrenni 12 tunni sees. Esmalt 11 km, siis 17 km, seejärel 10 km ning lõpuks 15 km. Kokku jooksin 53 km, mis iseenesest ei ole midagi ebatavalist mu varasemaid treeninguid arvestades. Küll aga peitus kogu ettevõtmise (vaimne)raskus selles, et viimase jooksu lõpuosas ootas mind ees 3 x 8 minutit lõikusid. Teisisõnu, pärast seda, kui ma olin 43 km ära jooksnud ja seeläbi tekitanud jalgadesse “paraja” väsimuse, tuli mul end veel üheks korralikuks pingutuseks kokku võtta.
Enesetunne enne lõigutrenni küll midagi positiivsest ei lubanud. Olin valmis selleks, et keha käimasaamine võtab tavalisest rohkem aega ning et puhanud olekus joostavate lõikude kiirust ma näidata ei suuda. Eksisin. Suutsin küll ja üllatavalt lihtsalt. Esimesed 8 minutit jooksin kiirusega 3.28 min/km (17,3 km/h), teise 3.26 min/km (17,4 km/h) ning kolmanda 3.24 min/km (17,6 km/h). Pulsid lõikude ajal jäid vahemikku 158-162 ning lõikudevaheline taastumine oli väga kiire (st pulss tuli kiiresti alla tagasi). Taastumine oli ka suures plaanis kiire – näiteks järgmise päeva hommikujooksuks olid eilsed trennid keha jaoks justkui unustatud. Seda eesmärki jooksude tükeldamine suurepäraselt ka täidab.
Paar päeva varem tehtud lõigutrennis oli mul pulsinäit tervelt 10 pügalat kõrgem ning lõikudevaheline taastumine oluliselt kehvem. Muretsemiseks ei olnud mul aga põhjust. See oli igati ootuspärane, sest vahetult enne Playitasesse tulekut “õnnestus” mul kodus mingi pisik üles korjata ja haigestuda. Seega nädala alguses keha alles veel taastus haigusest.
Haigestumine toob esile ühe väärtunde, mida aju meis (usun, et ma ei ole ainuke) tekitab. Nimelt tekib tunne, et kogu vaev oli justkui asjata. Tegelikkuses ei ole hullu midagi ning üsna pea on endine tase tagasi. Seda muidugi eeldusel, et haiguse ajal keskendun täielikult tervenemisele ja saan sellest võitu 2-3 päevaga. Viimati kulus mul endise taseme tagasisaamiseks täpselt nädal – eelmisel neljapäeval olin voodis siruli, eilseks oli aga sooritusvõime taastunud. Kuigi ennekõike läbi positiivse kogemuse on võimalik taolistest vääruskumustest vabaneda, on see paganama visa tulema. Haigena on meie meeleseisund hoopis haavatavam ning terve mõistuse hääl lihtsalt ei murra end läbi.