Nüüd, kus Saksa võistlusest on möödas poolteist nädalat ja kus Šveitsi 10-kordse stardini on jäänud nädal, on paslik sulle kirjutada, kuidas on taastumine läinud ja mida ma taastumise kiirendamiseks teinud olen.
Saksa võistluse lõpetamise järgselt tuli mul enam kui tund aega dopingukontrollis veeta. Selle aja jooksul lihased jahtusid maha ning energiapuudusest tingituna esinesid korralikud külmavärinad. Fakt on see, et igasugune mitteliikumine on taastumise täielik pidur. Algne plaan oli lasta toetusmeeskonnal mulle ratas pukile seadistada, et saaksin dopingukontrollis oodates end juba liikumises hoida. Kahjuks see plaan ei realiseerinud, sest kümmekond tundi vihmas jooksmist olid mu reie siseküljed hellaks hõõrunud ning rattasadula vastu neid hõõruda enam ei kannatanud.
Dopingukontrollist vabanedes kõndisin justkui karkudega ning korra turgatas küll pähe mõte, et kuidas ma kõigest 2,5 nädalaga end uueks ja veel karmimaks katsumuseks valmis saan. Muretsemiseks aga põhjust veel ei olnud, sest varasemast kogemusest teadsin, et võistluse lõpetamise ja võistlusjärgne päev võivad erineda teineteisest kui öö ja päev. Nii oli see ka sel korral. Järgmisel hommikul olin justkui uus inimene. Mida ma selleks siis tegin?
Kohe tagasi ööbimiskohta jõudes asusin aplalt toitu maiustama ning panin ööseks ka voodi kõrvale söögi ja joogi valmis, sest teada oli, et iga paari tunni tagant tekib põrgulik näljatunne. 34-tunnise võistluse ajal sai kulutatud ju ulme kogus energiat, kusjuures karmid ja jahedad ilmastikuolud suurendasid energiakulu märkimisväärselt. Jutt käib suurusjärgus 25 000 kilokalorist. Korralik toit ja rohke vedelik andsid taastumisele kohe hoo sisse.
Võistluse järgselt liigutama minek (nt kerge jalutuskäik vms) ei tulnud väsimuse tõttu kõne allagi. Olin ju selleks ajaks ühtejutti üleval olnud 41 tundi. Kuigi mõistus oli erk, olid silmalaud nii väsinud, et ma lihtsalt ei suutnud neid lahti hoida. Toetustiimis olnud Kadi ja Sander läksid pesema ning mina heitsin korraks pikali ja hakkasin Virgele helistama. Kahjuks sai uni ennem võitu, kui jõudsin ära oodata, mil Virge telefoni vastu võtab. Nii ma siis ca 30 minutit magasin (vt juuresolevat fotot).
Seejärel sai korra veel söömiseks üles tõustud ning pikemaks uinakuks ka Normatec saapad jalga tõmmatud. Ennekõike tahtsin ma Šveitsi 10-kordset silmas pidades testida, kas ma suudan magada, kui taastussaapad töötavad. Väsimus oli nii meeletu, et saapad küll mu und kuidagi ei seganud. Taastumise seisukohalt tegid saapad aga imet, sest nad panid vere lihastes ringlema ja keha hakkas koheselt jääkaineid higistamise teel väljutama. Umbes kaks tundi pärast saabastes magamist ärkasin üles, sest olin kogu voodi ja seljas olnud riided vesimärjaks higistanud. See kõik oli aga mõjunud super hästi, sest lihaskangus oli suuresti taandunud ning inimese tunne oli tagasi. Seega saapad õigustasid end ning Šveitsis on plaanis neid uinakute ajal jalas hoida.
Võistlusjärgsel päeval võimaldas jalgade seisund ka juba rattapukile istuda. Kakskümmend minutit kerget kerimist andis omakorda suure hüppe taastumisele juurde. Seejärel läksime tiimiga jalutama, mis samuti mõjus üksnes positiivselt. Õhtuks oli füüsiline seisund üle ootuste hea.
Järgmisel päeval ootas meid ees kaks päeva hommikust-õhtuni autosõitu ja veidi tegi muret, kas ja kuidas keha selle üle elab. Teisipäeva südaöösel Eestisse jõudes oli seis hea ja lihased töökorras. Nüüd oli vaja veel korralikult välja magada.
Taastavate ujumistrennidega sai algust tehtud juba kolmapäeval. Vees olles oli kohe aru saada, et keha alles kosub. Nimelt üsna kiiresti hakkas vees ujudes jahe, kuigi Arctic Sport basseinivesi on üsnagi soe (28 kraadi). Oluline oli mitte külmetada, mistõttu pikemad ujumised sai jagatud kaheks trenniks. Näiteks esmaspäeval ujusin päeval 4,5 km ja tegin seejärel kerge 30 minutilise jooksu ning õhtul läksin veel 2 km vette. Iga ujumistrenniga on külmatunde tekkimine edasi lükkunud, mis on märk keha kosumisest.
Üks oluline märk, mis annab mulle kinnitust, et taastumisprotsessid on veel käimas, on pidev kehatemperatuuri kõikumine ja sellest tingitud higistamine. Näiteks veel mõned päevad tagasi pani trepist kolmandale korrusele jalutamine keha mootori justkui täistuuridel tööle ja higi voolama. Tavaliselt mul pulss trepist jalutamisega sisuliselt ei kiirenegi.
Usun, et katsumuseni alles jäänud nädalaga saab temperatuuri kõikumise kontrolli alla. Igatahes juba laupäeva varahommikul ootab mind ees 2300 km pikkune autosõit võistluspaika, et seal siis paar päeva end rahulikult sisse seada ja võistluseks valmis panna. Alates 16. augustist kell 18 võib mu eesootavaid päevi kokku võtta viie lihtsa sõnaga – swim, bike, run, eat and sleep.
Peatse kuulmiseni.