Esmaspäeva õhtul koju jõudes tegi Eesti ilm meele rõõmsaks – nädal aega saunas olemist oli selleks korraks läbi saanud. Mulle kuum ilm üldiselt väga meeldib, kuid 35 kraadises kuumuses võistlemine lõi mu organismi kuumataluvuse sensorid rivist välja J.
Võistlusele järgnenud kaks väga palavat päeva oli omaette väljakutse, sest kuigi võistlusväsimus oli meeletu, ei olnud võimalik palavuse tõttu korralikult magada, rääkimata kvaliteetsest unest. Näiteks pühapäeva õhtul kell 20.30 Poola majutuskohas peatudes näitas termomeeter õhusooja 33 kraadi. Nüüdseks olen aga saanud end korralikult välja puhata, maha jahtuda ja Ungari võistlusel kogetu Sinu jaoks ka kirja panna.
Hea on tõdeda, et esmapilgul ka kõige uskumatumad asjad on tegelikkuses tehtavad, kui sa vaid ise selle võimalikkusesse usud. Ungari võistlus on hea tõestus sellest, et ultrakatsumusest on võimalik ülikiirelt taastuda. Vaja on kõigest läbimõeldult treenida ja pöörata erilist tähelepanu oma toitumisele. Neli päeva kestnud Inglismaa ultratriatlonist õnnestus mul taastuda vähem kui viie nädalaga ja veel selliselt, et Ungaris olin võimeline MM tiitli nimel võistlema.
Kuigi Ungari võistlusest on loetud päevad möödas, on taastumine kulgenud ulmeliselt kiiresti –lihasvalu ja -kangus kadusid kõigest mõne päevaga ning juba neljandal võistlusjärgsel päeval alustasin treeningutega. Võrdluseks, et pärast esimese täispika triatloni tegemist oli mul lihasvalu tõttu ainuüksi kõndimine neli päeva raskendatud ja uuesti sportima minek pidi ootama peaaegu kaks nädalat.
Ungari võistlus läks küll igati korda, kuid üllatusi jagus mitmeid ja vigu sai tehtud. Järgnevalt kirjutangi neist alade lõikes lähemalt.
Ujumine
Nädal enne võistlust tehtud 7,5 km ujumine andis alust uskuda, et selle aasta ujumisaeg võiks tulla kusagile 2 tunni 25 minuti juurde. Seda aga paraku ei juhtunud. Selle aasta ujumisaeg oli 2:36:14. Lõpuprotokollis olev aeg 2:39:52 ei ole puhas ujumise aeg, vaid hõlmab endas osaliselt ka vahetusala – nimelt veest väljatulekut fikseeriva ajamati ületasin ma alles siis, kui olin rattariided vahetusalatelgis juba selga tõmmanud.
Kui ma võrdlesin Garmin kella poolt salvestatud ujumisdistantsi eelmise aasta omaga, nähtus, et selle aasta ujumisdistants oli ca 400m pikem – seega välistada ei saa, et osaliselt võis ka see olla põhjus, miks aeg alla 2,5 tunni jäi tulemata. Samas ühte ma tean, et teise poole ujumisest ma liikusin esimesest poolest aeglasemalt, sest jäin vahepeal oma rumalusest tingituna veidi vedelikupuudusesse ja maksin selle eest ka lõivu.
Kuna sel aastal oli vesi veidi soojem ning ujumise start anti kolm tundi hiljem, mil päike juba kõrgel ja õhutemperatuur üle 30 kraadi, siis ma ei oleks tohtinud joogipauside ajastamise puhul eelmisest aastast malli võtta. Tänu taevale, et vedelikupuudusest tekkinud mõõn sai ilma suuremate tagasilöökideta ületatud.
Usun, et ujumine oleks sujunud probleemivabalt, kui ma oleksin ujunud käisteta kalipsoga. Varrukatega kalipso oli selliste olude jaoks ebasobiv, sest keha kippus kiiresti üle kuumenema. Paraku puudusid mul selles osas igasugused kogemused, mistõttu ei osanud ma seda probleemi ette näha. Järgmine kord katsun targem olla.
Võistluse võitnud šveitslase ujumisaeg oli omaette klassist – 2:13:38. Samas ta kinnitas mulle, et see ei olnud lihtne ujumine, sest ka tema kiirust pärsis kuumus ja lainetav vesi. Tõepoolest, kui vaadata tema teiste ultratriatlonite ujumisaegu, siis nähtub, et ta on ka kiiremaid aegu näidanud. Võib väita, et ultratriatloni tähenduses on ta üks kiiremaid ujujaid – näiteks ujus ta eelmisel aastal kolmekordse ultratriatloni raames 11,4 km ajaga 2:56:02.
Ratas
Vähem kui kaks aastat tagasi oli mul eraldistardiasendis sõitmisega palju häda ja viletsust – sain maksimaalselt paar tundi asendis sõita enne kui alaselg muutus valusaks ja kangeks. Proovisin esmalt abi leida ÜKE harjutustest, kuid suurt läbimurret sellest ei tulnud. Kõik muutus hetkest, mil käisin Beni juures Lanzarotel Club La Santas rattaasendit seadistamas. Pärast seda ei ole alaseljaga mingisuguseid probleeme olnud, olgu rattasõidu pikkuseks 180 km või 360 km.
Ungaris alustasin rattasõitu kuuendalt kohalt, kuid paari ringiga tõusin juba teisele positsioonile, kuhu ma ka sõidu lõpuni jäin. 300 km liikusin esimesel positsioonil olnud šveitslasega sama kiiresti – kohtusime 20 rattaringil sisuliselt ühes ja samas kohas. Viimased 60 km tuli mul sõita pimedas ning taaskord sai kogemuste puudumise tõttu tehtud vigu, mis maksid mulle palju väärtuslikke minuteid ning mis veel olulisem, mõjus rusuvalt meeleolule.
Mul oli kaasas jooksmiseks mõeldud pealamp, mida oli keeruline kiivri alla mugavalt paigutada. Enne võistlust sai pealampi hotellis katsetatud ja isegi sobiv lahendus välja mõeldud, kuid häda oli selles, et ma ei proovinud seda seadistust eraldistardiasendis. Kohe kui ma pealambiga 21. ringi alustasin, sain veast aru – asendis sõitmisel soonisid paelad kaela ning valgusvihk näitas esijooksu peale. Seega tuli mul see ring sõita püstasendis ja kiiretel laskumistel hooga tagasi hoida. Pärast ringi läbimist tuli kõik ümber mängida. Priidu ja MacGyver’i teibi abiga sai pealamp kinnitatud juhtraua külge.
Uut rattaringi alustades tundus juba, et küsimus on lahendatud ja nüüd saab muretult rattaringi lõpuni sõita. Eksisin. Kohe kui sattusin kehvema kattega teelõigule, langes ettesuunatud valgusvihk taas esirattale. Hetkega sain veast aru ja olin enda peale pahane, et seda kohe ette ei näinud. Seega tuli mul see rattaring sõita selliselt, et ebatasastel lõikudel hoidsin lambist kinni. Kuna valgustus oli kinnitatud käiguvahetushoobade alla ja mul tuli seda käega toetada, siis juhtus see, et läksin kogemata käiguvahetushoobadele selliselt pihta, et rattakett tuli maha ja keris end kahe esimese hammasratta vahele kinni. Pärast mõningast pusimist ja valju häälega vandumist sain uuesti ratta selga, käed õlised ja kleepuvad. Ringi lõpus tegin pausi, et valgustus veel kord ja nüüd juba jäädavalt teibiga fikseerida. Lõpuks see ka õnnestus ja rattasõit sai normaalselt jätkuda.
Veel enne kui rattasõidu ühele poole sain, tuli veel üks ootamatus üle elada. Nimelt kaks ringi enne lõppu andis valgustus märku, et aku saab kohe tühjaks. Seega tuli ka veel akuvahetus ette võtta. Õnneks olin end tagavara akuga varustanud ja eelnevalt selgeks teinud, kuidas vahetust võimalikult kiiresti teha saaks. Kõike juhtunut arvestades, võid ette kujutada mu rõõmu, kui ratas lõpuks tehtud sai ning ma sain asuda oma tugevaima distsipliini (jooksmine) juurde.
Jooks
Ajaks, mil ma jooksurajale sain, oli šveitslase edu kasvanud ligi tunnile ning ta oli lõpetamas üheksandat 1455m ringi. Joostes tundsin end esimesest sammust suurepäraselt ning iga ringiga nägin, kuidas minu ja šveitslase vahe selgelt väheneb. Tuleb tunnistada, et tagaajaja rollis meeldis mulle rohkem olla, kui eelmisel aastal üksinda pikalt juhtpositsioonil olla – seekord oli mul siht silme ees, olin motiveeritud ja suutsin endast jooksurajal maksimumi anda.
Esimese maratoni ajaks tuli 3:23 ning selleks ajaks olin vahet nelja ringi võrra vähendanud. Jätkasin samas tempos, lootuses, et šveitslane lõpuks murdub. Kui joostud oli poolteist maratoni, lahutas mind esikohast 2,5 ringi. Šveitslane tegi õige otsuse, võttes kokku kõik oma jõuvarud, et järgnevatel kilomeetritel vahe minuga ei väheneks. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama ning sisuliselt 6-7 ringi jooksime samu ringiaegu.
Kui lõpuni oli jäänud kuus ringi ehk veidi alla 9 km, oli meile mõlemale selge, et täna jääb ta mulle kättesaamatuks. Kogu jooks möödus kiiresti ning pinget jagus lõpuni. Teise maratoni jooksin 3:33 ning kokku kulus kahe maratoni läbimiseks 6:56. Eelmisel aasta jooksuaeg sai 40 minutiga ületatud.
Rasked hetked
Sarnasel eelmisele aastale sai ka selle aasta võistlusel kogeda eelkõige vaimselt raskeid hetki. Füüsiline ettevalmistus oli ka seekord väga hea, mistõttu lihasvalu vms füüsiliste sümptomitega võitlema ei pidanud. Kuigi äärmiselt palavad tingimused andsid ka füüsiliselt tunda, ei olnud see midagi väga tõsist.
Eelkõige pani kuumus ja rattarajal esinenud viperused proovile vaimujõu. Tuleb tunnistada, et väiksemgi ootamatus rajal pärssis oluliselt meeleolu ja motivatsiooni. Samas kindel on see, et niivõrd pika katsumuse ajal saadavad sind üldjuhul alati viperused ja ootamatused.
Lahendus saab olla neist üleolemises ja nendega toimetulemises. Lõpuks just need ettetulevad rasked hetked pakuvadki sulle võimsaid emotsioone rajal ning annavad katsumusele erilise mõõtme.
Mis järgmiseks?
Palju on küsitud, mis mul järgmiseks plaanis on? Hetkel saan avaldada nii palju, et sellel hooajal ma ultratriatloneid teha ei plaani, sest soovin vahepeal tegeleda kiiruse arendamisega, et järgmistel katsumustel oleksin võimeline uuel tasemel võistlema. Järgmisel hooajal on plaanis mitmeid uusi katsumusi, kuid nendest kirjutan sulle lähemalt, kui need paika hakkavad loksuma.
Allesjäänud hooajal võtan osa veel erinevatest Eestis toimuvatest triatlonitest ning jooksuvõistlustest. Alates augustist panen oluliselt rohkem rõhku jooksule, et oktoobris Tartu linnamaratonil taas oma isiklikku maratonirekordit kahele poolele tunnile lähemale nihutada. Plaanis on ka Haanja 100 ultral osaleda, kus ahvatlevaks väljakutseks oleks kaheksa tunni piiri alistamine.
Selles postituses ei käsitlenud ma Ungari võistluse toitumist. Plaanin seda teha järgmistes postitustes ja käsitleda seda koos Inglismaa ultratriatloni toitumisega. Etteruttavalt võin öelda, et mõlemad katsumused pakkusid toitumise aspektist üllatusi ning et kui varem arvasin endale toidumenüü olevat välja töötanud, siis tegelikkuses on palju veel õppida.