Peatoetaja
2024
2023
2021
2020
2019
2018
2017
2016
21. detsember 2016
VO2 max test tuvastas seni võimsama jooksuvormi
13. detsember 2016
Kuidas ma 10-kordseks ultratriatloniks valmistun vol 1
15. november 2016
2017 ultraspordis vol 1: alustan tuttavas formaadis ultrakatsumustega ja lõpetan seni kogemata ultrakatsumusega
03. november 2016
2016. aasta numbrites - üle 17 000 km sportides
16. oktoober 2016
Šveitsi 10-kordne ultratriatlon vol3: mis sai hästi ja mis sai valesti tehtud
23. september 2016
Šveitsi 10-kordne ultratriatlon vol2: tarbitud ja kulutatud energia numbrites ning toitainete lõikes
14. september 2016
Šveitsi 10-kordne ultratriatlon vol1: puslid ja ajad alade lõikes
15. august 2016
Ultrakatsumused toetustiimi vaatenurgast
22. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (8): jooks, mis ei unune kunagi
19. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (7): 84 erinevat toiduartiklit 110 tunni jooksul
14. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (6): kuidas kajastus 4,5 päeva ühtejutti sportimist verepildis?
10. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (5): 110 tundi sportimist = tavainimese 24 päeva energiakulu
04. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (4): 900 km ratast ekstreemsetes oludes
30. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (3): ebaõige ettevalmistus ujumiseks võib rikkuda rattasõidu
26. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (2): meediakajastus, mille sarnast ei osanud uneski näha
22. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (1): võimsus- ja taluvusnäitajad ei allu loogikareeglitele
03. juuni 2016
Eesti ultratriatlon: 211 km jooksu ekstreemses konditsioonis
30. mai 2016
Eesti ultratriatlon: 900 km rattasõitu mööda kodumaad
24. mai 2016
Eesti ultratriatlon: 19 km ujumist = 760 otsa 25-meetrises basseinis
26. aprill 2016
Tagasilöökide kiuste tugevamaks
02. aprill 2016
Veri - teab palju ja kui küsid, siis ka vastab
12. märts 2016
Ultrakatsumus õpetab: tänane valu ja kannatus on homne edasiminek
04. märts 2016
TransGranCanaria ultrajooks - kas mägiultraks valmistumise saladustelaegas saab avatud?
11. veebruar 2016
Mahukas jooksutsükkel kinnitas valmisolekut hooaja esimeseks ultrakatsumuseks
05. veebruar 2016
VO2 max testid: aus pilt su võimetele
19. jaanuar 2016
Piirid – need eksisteerivad ainult meie peades!
14. jaanuar 2016
Kuidas ma end treeningutel inspireerin ja Deca ultratriatloniks valmistun?
2015
2014
Kõik postitused
23. september 2016

Šveitsi 10-kordne ultratriatlon vol2: tarbitud ja kulutatud energia numbrites ning toitainete lõikes


Šveitsi võistluse õnnestumisel omas tähtsat rolli ka toitumine. Eelmise aasta Inglismaa ultratriatlonil kogesin, mis juhtub, kui jääda päevi kestval sportimisel energiadefitsiiti. Keha suudab suure energiapuudusega toime tulla heal juhul 2-3 päeva ning seejärel lakkab korrapäraselt toimimast. Minu kogemus ütleb, et ideaalis ei tohiks ultrakatsumuse ajal kaalu kaotada. Viimased kolm ultratriatlonit olen ma kaalu suutnud hoida stabiilsena ning see on taganud ka edu - kõik need katsumused on suurepäraselt õnnestunud. Olen saanud Šveitsi menüüd analüüsida ja nüüd toon sinuni mõningad huvitavamad järeldused.

Juuresolevalt tabelilt näed, milline oli Šveitsi ultratriatloni ajal mu energiakulu alade ja päevade lõikes ning kui palju ma iga päev energiat tagasi sõin. 10 ööpäeva jooksul sõin ja jõin ära 89 100 kcal ulatuses energiat, millest tavaoludes toimetavale inimesele piisaks kuni 38 päevaks. Tabelist nähtuvalt oli mu energiakuluks täpselt 70 000 kcal. Paraku ei peegelda see tegelikku energiakulu ning seda väga mitmel põhjusel. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas päevi kestva sportimise ajal pulsivahemikud (sh aeroobne ja anaeroobne lävi) oluliselt langevad. Spordikell, mis sportimisaegset energiakulu arvestas, lähtus minu tavaolude (st puhanud oleku) pulsivahemikest. Seega üksnes esimene päev peegeldas mu võistlusaegset energiakulu adekvaatselt. Arvestades, et ma igal päeval tegin ajaliselt suhteliselt sarnase pingutuse, võiks väita, et ka teiste päevade sportimisaegne energiakulu peaks olema esimese päevaga samas suurusjärgus.

Minu puhkeoleku energiakulu on 2127 kcal, mis on mõõdetud hommikul puhanud olekus, pikali asendis, toatemperatuuril ja enne hommikusööki. Seega kõik need võistlusvälised tegevused (istumine, seismine, pesemine, söömine, massaaž, varustuse ettevalmistamine järgmiseks päevaks jne) on täiendav energiakulu, mida täpselt mõõta on keeruline ja mis seepärast ei kajastu ka mu energiakulu tabelis. Energiakulule jättis oma jälje kindlasti ka võistluspäevadel valitsenud väga kuum ilm - keha pidi kulutama lisaenergiat, et kaitsta organismi ülekuumenemise eest.

Kuidas siis teada saada, milline võis mu energiakulu tegelikult olla? Siin tuleb appi kehakaal ja kehakoostis, mis said fikseeritud enne katsumust ja kohe pärast. Kui vaadata üksnes mu kehakaalu, mis enne võistlust oli 75,1 kg ja pärast 76,3 kg, oleks põhjust arvata, et ma kulutasin 10 800 kcal vähem kui tarbisin. Nimelt 1 gramm rasva võrdub 9 kcal ehk siis 1,2 kg kaalutõusu (eeldades, et see on rasva arvelt) tähendab 10 800 kcal. See aga ei pea päris paika. Enne ja pärast sai määratud ka kehakoostis, mille kohaselt oli mu rasvaprotsent enne katsumust 13,7% (moodustas 10,18 kg kehakaalust) ja pärast 12,9% (s.o. 9,52 kg). Seega kaotasin ma katsumusega 660g rasva, mis tähendab, et keha pidi 5940 kcal jagu energiat rasvadest saama. Järelikult kui ära söödud energiale (89 100 kcal) lisada juurde 5940 kcal, siis saame, et mu tegelik energiakulu pidi olema 95 040 kcal. See tundub loogiline, kui 10 päeva sportimisaegseks energiakuluks võtta esimese päeva näitaja ning võtta arvesse ka ilmastikku ja sportimisväliseid tegevusi.

Mis aga võis tingida kehakaalu tõusu? DEXA kehakoostise testist nähtub, et kui enne starti oli mu lihaste ja luude kogumass 63,92 kg, siis pärast oli see näitaja 64,33. Minu kogemus on näidanud, et kohe pärast katsumust on kehakaal üldjuhul kõrgem. Kui keha hakkab tasapisi taastuma, siis kehakaal ka langeb. Täna on mu kehakaal taas püsivalt 75 kg juures.

Ainuüksi kulutatud energia tagasisöömine ei ole kaugeltki veel kõigi toitumisega seotud murede lahendus, vaid oluline on ka toitainete osakaal. Eelmises postituses sai põgusalt mainitud, et kaheksandal võistluspäeval tabas mind ebameeldiv üllatus, kui rattarajal avastasin, et jalgadest on kogu jõud justkui pühitud. Silva igaõhtused energiakulu ja -tarbimise kalkulatsioonid välistasid energiadefitsiidist tekkinud jõuetuse. Kuna see oli minu jaoks täiesti uus kehasignaal, siis teadsin samuti, et energiadefitsiidi kui sellisega ei saa tegu olla. Kuna valkude osakaalu säilitamisega oli mul probleeme juba esimesest päevast alates, langes kogu kahtlus valgupuudusele. Valkude osakaal toidus peaks moodustama 10-20%, minul jäi see enamustel päevadel tublisti alla 10. Kogu toidu ülesmärkimine võimaldas mul tagantjärgi koostada toitainete ja nende osakaalu kohta ülevaatliku tabeli. Juuresolevast tabelist näed, kuidas esimestel päevadel jäi mu päevane valgukogus tublisti madalamaks kui võistluse viimastel päevadel.


Hetkel on mul põhjust arvata, et just esimeste päevade pidev valgudefitsiit kulmineerus kaheksandal päeval ja väljendus üldises jõuetuse tundes. Miks ma nii arvan? Nimelt kaheksanda päeva õhtul tegin ma tavapärase 2 asemel 5 portsjonit taastusjooki (sisaldas palju kvaliteetseid valke). Lisaks hakkasin alates üheksandast päevast valgutaastusjooki kasutama ka juba sportimise ajal. Muide, valgujooki oli võistluse võitnud Richard Widmer juba esimesest päevast peale ka sportimise ajal järjepidevalt tarbinud. Tagantjärgi tundub see kõik loogiline, sest hommikust õhtuni sportimise korral ei ole mõistlik piirduda üksnes sportimisjärgse valgu tarbimisega, vaid tuleks teha seda ka juba katsumuse ajal. Olgu ära märgitud, et pärast seda, kui 8. päeval sai viga korrigeeritud, oli üheksandal ja kümnendal päeval jõud tagasi ja enesetunne hea.