Kõik kordub taas. Täna, reede õhtul kohaliku aja järgi kell 23.00 (Eesti aeg 01.00) antakse start järjekordsele TransGranCanaria ultrajooksule. Nii nagu Eesti jooksuvõistlustel lüüakse igal aastal osalejate rekordeid, on ka sellel jooksul taas rekord arv osalejaid. Tõenäoliselt oleks tahtjaid palju rohkem, kuid korraldajad on määranud piirarvu. Kui eelmisel aastal lasti 125+ ultrajooksu starti ca 700 jooksusõpra, siis seekord on piirmäära tõstetud 900ni (täpsemalt 887 nime on stardinimekirjas). Arvestades varasemate aastate tulemusi, tuleb kahjuks tõdeda, et finišisse jõuavad neist raja raskuse tõttu kõigest ca pooled.
Minu stardinumbriks on 654 ning minu liikumine kontrollpunktide vahel stardist finišini on jälgitav LiveTrack leheküljelt.
Kuigi rada on võrreldes eelmise aasta marsruudiga pärast sajandat kilomeetrit veidi muudetud, on raskusaste ja pikkus jäänud ligilähedaseks. Teisisõnu, ka seekord tuleb katsumuse käigus alistada 8000+ tõusu- ja langusmeetrit. Katsumuse 8 esimest tundi toimuvad pimedas pealampidega ning need, kel kulub rajal rohkem kui 20,5 tundi, jäävad ka jooksu lõpuosas pimeda peale.
Liialdamata võin öelda, et minu senistest ultrategemistest on raskeim olnud just see sama ultrajooks eelmisel aastal, mil 4–5 tundi pärast stardipauku olid mäest laskumisel hoo pidurdamiseks kasutatavad lihased nii läbi küpsenud, et järgnevad 17–18 tundi oli iga sammu tegemine eneseületus ning finišisse jõudmine lausa ime. Ultratriatlonid on eelmise aasta TransGranCanaria kõrval olnud lihasvalu tähenduses justkui jalutuskäik pargis.
Selleks, et ei korduks eelmise aasta raskused, sai seekord ettevalmistuses tehtud mitmeid asju teisiti. Esmalt olen ma päris mitu kilogrammi kergem, mis sellise ettevõtmise juures on tohutu kergendus jalalihastele.
Teiseks oluliseks erinevuseks on tõsiasi, et saabusin võistluspaika juba 13 päeva varem ning elasin ja treenisin kuni võistluspäevani mägedes. Selle 12 võistluseelsel päeval sai joostud 160 väga mägist kilomeetrit ning võetud enam kui 7000 tõusu- ja langusmeetrit. Jooksustrennidest paremaks taastumiseks ning suvel eesootavaid ultratriatloneid silmas pidades, sai lisaks ka 39 km ujutud.
Kolmanda olulise erinevusena nimetaks treenimise võistlusrajal ja selle kõige kõrgemates kohtades (1700+ meetri kõrgusel merepinnast).
Kui esimeste jooksutrennide järgselt saabus ootuspärane lihasvalu (mis kohati meenutas eelmise aasta kannatusi võistlusrajal), siis seekord ma jätkasin jooksmisega võistluspäevani välja. Neljandal päeval hakkas lihasvalu jõudsalt taanduma ning viimane nädal aega on jalgade seis olnud hea – see tähendab, et pikad üles- ja allamäge trennid ei ole enam lihasvalu tagasi kutsunud.
Kindlasti ei maksa mul hellitada lootust, et seekord ettevalmistuses teisiti tehtu nüüd tänase võistluse puhtaks naudinguks muudab. Raske saab see olema kõigile. Minu ainuke soov on see, et lihased laskumisel nii palju vastu peaks, et ma suudaks vaatamata lihasvalule laskumistel jooksusammul liikuda.
Aga mis siin pikalt heietada. Laupäeva õhtuks on selge, kas seekordne ettevalmistus oli edasiminek või või jääb ka seekord ultrajooksuks valmistumise oskus minule kättesaamatuks.