Peasponsorid
2019
18. oktoober 2019
Estonian Rait Ratasepp is the fastest man in the world of 20 times Ultra Triathlon*
29. september 2019
40x ultra triathlon statistics by disciplines and days
29. september 2019
40-kordse ultratriatloni statistika alade ja päevade lõikes
23. september 2019
Virge: hetki meie pereelust
13. september 2019
Vaata, õpi ja tee paremini - nii rekordid sünnivadki
06. september 2019
Tagaajaja roll on samuti motiveeriv 
14. august 2019
Pulsinäitajate järgi ma justkui ei spordiks
01. august 2019
Austria 5-kordne ultratriatlon: ootamatustele kaotatud maailmarekord
08. juuli 2019
Mina teen üksi, teie kambaga: registreeri tiim ja läbi 40 täispikka triatloni
04. juuli 2019
50 572 vigastustevaba jooksukilomeetrit
28. juuni 2019
2-kordse ultratriatloni maagiliseks piiriks on 19 tundi
14. juuni 2019
Minu uus võimalus maailmarekordi rajal
06. juuni 2019
Puhanuna ma ultratriatloni starti ei lähe
28. mai 2019
Rohkete ületundidega töönädalad seljatatud. Valmis võistlema.
17. mai 2019
Minu uus abimees
12. mai 2019
Ultradistantside kõrvalt kiirust püüdes
29. aprill 2019
Varasemat kopeerides naljalt uuele tasemele ei jõua
22. aprill 2019
Mitmekülgsusest lõigatud kasu 
12. aprill 2019
Nii see juhtuski...
08. aprill 2019
Pulsi-, kiirus- ja kaalunumbrid uutes kõrgustes
01. aprill 2019
Ultradistantsid ei surma kiirust
18. jaanuar 2019
Kas haigus nullib vormi?
16. jaanuar 2019
Tagasi 20-kordse ultratriatloni rajal
2018
2017
2016
2015
2014
Kõik postitused
23. september 2019

Virge: hetki meie pereelust

Tänasega on Rait jõudnud kenasti Fuerteventurale ja me oleme Rasmusega juba enam kui nädal kahekesi toimetanud. Ei ole Raitu, kes hommikul meile putru keedaks ja last lastehoidu viiks ja tooks. Aga kiire aja ümberplaneerimine ja igapäevarutiin jätkub.

„Te olete vist palju üksi?“ on mult korduvalt küsitud. Ma ise ei tunneta seda nii. Jah, Rait käib võistlustel ja treeninglaagrites, kuid eemalolekud on pigem lühiajalised. Rait on isegi öelnud, et kauem kui kaks nädalat ei taha ta ilma meieta laagris olla. Igatsus tuleb peale. Ikkagi pereinimene ja väärtustab koosveedetud aega, seda enam, kui laps on väike. Aga seal kus võimalik, oleme ka meie Rasmusega Raidule kaasa elamas, ja kui mitte, siis oleme ühenduses läbi videosilla või telefonikõne. Nii oleme me ikkagi igapäevaselt koos. Räägime päevast ja eesootavast. Rasmuse huvi nende vestluste juures on teha Facebook chati ajal jänkukõrvu ja vaadata, kuidas sõõrikud su pea kohal lendavad. Üksindust ega igavust me küll ei tunne – see pole meie loomuses. 

Pere toetus

Ka 40-kordsest ultratriatlonist ei plaani me eemale jääda, jõuame Raidule toeks tema katsumuse 11. päeval ja oleme lõpuni välja. See tuleb kindlasti tervele perele ühelt poolt põnev, aga samas ka väsitav ja stressirohke periood. Mulle ennekõike vaimselt, Raidule vaimselt ja füüsiliselt keeruline. 

Ei, see ei ole puhkus, nagu paljud mulle ütlevad. Puhkus küll oma igapäevatööst, aga mitte sõna klassikalises mõttes. Ikka tahad, et kõik läheks korraldusliku poole pealt ladusalt, et sotsiaalmeedia jälgijad ei oleks infonäljas ja meedia saaks kätte materjali, mis kajastusteks lubatud. Selle kõige kõrval tahab tähelepanu ka peatselt kolmeaastane. Ja kui ta oma tähelepanu ei saa, siis eks iga lapsevanem teab, milliseks kratiks väike armas laps muutuda võib ja su närvid kõige ebasobivamal ajal pingule tõmbab ja nende peal hüppama hakkab. Juba eelmise aasta 20-kordse ultratriatloni kogemus näitas, et ühel hetkel lööb stress pea kohal kokku ja vajad hetke enda väljaelamiseks. Seekord on aeg topelt pikk. Ühelt poolt ootan, teiselt poole veidi pelgan, nii ürituse emotsionaalset poolt kui ka eesootavaid distantse – neisse tuleb ikkagi aukartusega suhtuda.

Aga esmatähtis on toetada Raitu. Usun, et pere kohalolu ja toetus on äärmiselt tähtsad. Teinekord piisab sellest, et oled lihtsalt olemas. Sealsamas. Mitte kaugel.

Sport kui töö 

Raidu töö on sportida. Tavapäraste kontoritundide asemel veedab ta oma tööpäevad treenides või võistlusi nende korralduslikku poolt planeerides. Ta teeb ju kõike üksi – otsib toetajaid, valmistab ette ettekandeid, treeningkavasid (va ujumine), planeerib reise, kirjutab blogipostitusi, kohtub toetajatega jne. See kõik on ajamahukas. Aitan teda kõrvalt nii palju kui võimalik. Ennekõike meedia suunal. Nii ei ole mul ka õigust ette heita, et „miks ta läheb trenni selle asemel, et tulla minuga sõbranna sünnipäevale“. Lihtsalt üks näide. Aga samas elust enesest. Prioriteedid on paigas ja on vähe, kui üldse, mõni üritus, mille pärast trenn ära jätta või edasi lükata. 

Trenniaeg on Raidu jaoks püha. Eriti suurte võistluste eel, mil distantsid on mahukad ja eelarve pole koos. Elame küll hetkes, aga on näha, et väike ärevus on hinges. Sellistel perioodidel toimub argipäeva planeerimine suuresti Raidu treening-graafiku alusel. Muidugi suure osa, kui mitte kõik trennid püüab Rait teha ära siis, kui ma olen tööl ja Rasmus hoius, aga ikka tuleb ette ka õhtuseid rattatrenne kodus rattapukil või jooksutiire. Kui pingelised perioodid kõrvale jätta, siis ei erine meie argipäev väga klassikalisest perekonnast, kus ettevõtjast pereisa peab paaril päeval nädalas ületunde tegema. 

Kodulemb 

Suure sportlase kõrval on Rait kodukeskne inimene. Mina ka. Kui on valida mõne ürituse või unetundide vahel, siis jäävad reeglina peale unetunnid. Ja kui ma otsustan teinekord unetunnid mõne ürituse vastu vahetada, tuletab Rait mulle ikka ja jälle meelde, et kui hea on väljapuhanuna tõusta, mitte unevõlas päeva veeta.

Meile meeldib koos aktiivselt aega veeta. Üks unistus on taastada matkamise-traditsioon. Enne Rasmuse sündi jõudsime paaril aastal käia Alpides matkamas. Ehk järgmisel aastal võtame jälle ette, kui võistlusgraafik sisse ei trügi ja muud asjatoimetused peale tule. 

Rait on väga hea isa ja tegeleb Rasmusega nii palju kui võimalik. Nende isa-poja mäng on „ehitan klotsidest torni ja sõidan autoga katki“. Siuke ehtne meeste värk. Need on minu „akulaadimise hetked“. 

Kui Rait reisile läheb, siis teebki kõige härdamaks just see, kuidas ta Rasmusega hüvasti jätab. Ja kuidas Rasmus paar järgmist päeva räägib, et issi on oranži autoga reisil. Sel korral sain öelda, et me reisime varsti järgi. Lennukiga. Nii käimegi Rasmusega õues, pilk taevas, valides möödasõitvatest lennukitest välja selle, millega issile Fuerteventurale järgi sõita. Õige pea.

Kirjutas: Virge Ratasepp
Fotod: Liis Raudsepp, Jakob Meier, erakogu