Täna oli mul viimane 10 km ujumine. Sellega võib lugeda ettevalmistuse 19 km pikkuseks ujumiseks tehtuks. Eesti ultratriatloni alguseni jäänud kahe nädala jooksul ma ujumistrennides enam üle 5-6 km ei uju. Nüüd on tähtis hoida veetunnetust ning taastuda õlgadesse kogunenud väsimusest.
Võrreldes ratta või jooksuga, on ujumise ajaline osakaal triatlonis väikseim. See kehtib ka ultratriatloni kohta. Samas ultradistantside puhul tuleb ujumisele erilist tähelepanu pöörata, sest vastasel juhul ei ole sa võimeline pärast ujumist ööpäev ja enam rattaga sõitma, rääkimata rattasõidule järgnevast ultrajooksust.
5-kordse ultratriatloni tegemise kasuks otsustamisel oli minu jaoks kõige suurem küsimärk just ujumine, sest mul lihtsalt puudusid vajalikud teadmised sellest, kuidas 19 km ujumiseks treenida. Tänu Jüri Käeni nõuannetele ja ujumiskavade järgimisele tunnen täna ennast kindlalt.
Kuidas siis treenida 19 km pikkuseks ühtejutti ujumiseks?
Alguses arvasin, et selleks tuleb lihtsalt pikalt ujuda ning enne võistlust jõuda pikkade treeningujumustega 15 kilomeetrini ja enam. Nüüd ma enam nii ei arva. Lihtsalt tuimalt ujumisel ei ole arengu mõttes väga suurt mõtet, vaid selleks tuleb vees endast palju välja pigistada. Võtmesõnaks on režiimujumine – see tähendab teatud arv konkreetse distantsi ujumist ettenähtud aja raames. Näiteks tänane 10 km ujumine hõlmas endas muuhulgas režiime 3 x 400m ajaga 7 minutit ja 20 sekundit (see aeg hõlmab endast ka puhkust lõikude vahel, seega ideaalis tuleks iga 400m ujuda 7 minuti juurde). Alati ei õnnestu ettenähtud aega ära mahtuda (eriti ujumise lõpuosas) ja sellest pole ka hullu, sest režiimujumise mõte ongi selles, et see peab olema paras väljakutse. Samas kui ajalisi raame ees ei ole, siis tõenäoliselt sa vajalikul määral ka ei pingutaks.
Minu pikimaks treeningujumiseks jäi kolm nädalat tagasi tehtud 12 km ujumine, mille netoajaks oli 3 tundi ja 49 minutit. See ujumine jääb pikaks ajaks meelde, sest Viljandi järvejooksuga kaasnenud lihasvalu oli saavutanud selleks päevaks tipphetke ning tundsin end vees väga raskelt. Veetunnetus oli häiritud ning käed pidid jalgade olukorra tõttu ekstra rohkem pingutama. Pärast seda ujumist teadsin, et olen valmis ujuma 19 km.
Eelmise ja käimasoleva hooaja võrdlus annab ilmekalt edasi, kui palju ma olen ujumisele varasemast rohkem rõhku pannud. Kui möödunud hooajal (s.o. 12 kuu jooksul) sai ujutud 320 km, siis selle hooaja esimese poole aastaga olen vees läbinud 492 km. Seega mu ujumistreeningute mahud on kolmekordistunud. Möönan, et see on päris suur kasv ja et selline muutus kätkeb endas alati vigastuseohtu. Siinkohal jääb mul üle vaid olla tänulik, et keha on sellega toime tulnud.
Juba peagi saan teada, kuidas keha ja vaim 19 kilomeetrile vastu peab. Vaimselt saab olema see suur väljakutse ka seepärast, et ma kavatsen ujumise teha Tartu Arctic Sport spordiklubi 25-meetrises basseinis. Ümberarvutatuna tähendab see seda, et mul tuleb ujuda 760 basseinipikkust. Sellega aga väljakutsed vees ei piirdu, sest 7 tundi vees olles tuleb mul toime tulla ka alajahtumise ja toitumisega.