Jooksmine on üks mu lemmiktegevusi ning harrastasin seda tõsiselt juba 10 aastat enne seda, kui enda jaoks 2011. a triatloni avastasin. Sel hooajal on jooksmises saabumas ka väike verstapost, kui täitub 40 000 km. Kõige rohkem head meelt teeb aga tõsiasi, et olen 15 aastat saanud jooksmist vigastuste vabalt harrastada.
Tulles aga ees ootava katsumuse juurde, julgen väita, et Eesti ultratriatloni kõige suurem väljakutse peitub just 211 km jooksus. Ultrajooks iseenesest on kehale juba raske ettevõtmine, kuid Eesti katsumuse puhul lisandub siia ka veel magamatuse faktor ning jooksule eelnev pea kaks ööd ja päeva ühtejutti sportimist. Seega tuleb ultrajooksu mul alustada seisundist, kus keha on juba äärmiselt kurnatud ning vaimgi ei ole enam kaugeltiki kõige erksam:).
Erinevalt lühematest distantsidest on ultratriatloni puhul jooksul määrav tähtsus. Võistlustingimustes olles ei pea sa olema kaugeltki kiireim vees ega rattal, vaid tugeva ultrajooksjana on võimalik vees ja rattal kaotatud aeg tagasi teha. Seega ultratriatloni puhul ei ole enne jooksu midagi veel otsustatud.
Kuidas treenida 211 km pikkuseks ultrajooksuks?
Ennekõike pead sa jooksmist armastama, sest ultrajooksuks treenimine eeldab palju jooksmist. Eelmisel hooajal kogunes mul jooksukilomeetreid 4663. Selle hooaja esimese poolega on mul läbitud 2032 km ning ees on ootamas veelgi jooksurohkem teine pool. Samas lihtsalt jooksukilometraaži kogumisest üksi ei piisa, vaid oluline on ka see, millised su jooksutrennid välja näevad. Üldistatult võib öelda, et jooksmist tuleb treenida erinevates pulsivahemikes ning et areng toimub mugavustsoonist väljaspool. Erinevaid treeninglähenemisi on mitmeid ja mulle meelepärastest olen sulle varem juba kirjutanud.
Eesti ultratriatloni viimases ettevalmistusfaasis järgisin samuti ülipikkade jooksutrennide poolitamise põhimõtet ning taastumise seisukohalt tundub see toimivat hästi. Näiteks 13. päeva tagasi Vinnis laagris olles jagasin 40 km pikkuse jooksu päeva lõikes neljaks. Päev algas 7 km hommikujooksuga, millele järgnes peagi 50 km rattasõitu ja seejärel tegin kohe 15 km jooksu. Pärast lõunasööki sai joostud 12 km ning päeva lõpetas 6 km jooks päikeseloojangul. Selliselt toimides oli iga uue jooksutrenni alguseks eelmine jooks kehast kadunud. Kui aga oleksin ühe jooksukorrana läbinud 30-35 km, siis oleks see jalgadesse pikemaks jäänud. Ära saa siinkohal valesti aru, justkui 30-kilomeetriseid jooksuotsi üldse teha ei tuleks. Vastupidi, ka neid on teatud aja tagant mõistlik teha, kuid sellisel juhul tuleb taastumisaega rohkem planeerida.
Eesti ultratriatloni jooksuosa ettevalmistusse kuulus ka TransGranCanaria ultrajooks mägedes, millest olen mitmetes varasemates postitustes sulle juba kirjutanud. Usun, et Gran Canaria katsumusel kogetud valu ja kannatuste meenutamine on mulle järgmisel nädalal suureks abiks.
Hiljuti sai tehtud VO2max test, et saada aimu, kus mu anaeroobne lävi ja töövõimekus hetkel asub. VO2 max näiduks mõõdeti mul 67,5. Test käigus lasin teha lühikese videoklipi, et näha, milline on mu jooksutehnika kõrvaltvaates 18 km/h kiiruse juures. Jagan seda ka sinuga.
Eesti ultratriatloni jooksutrass
211 km plaanin ma joosta Tartu lähiümbruses ja mitte ülearu kaugel kodust, sest mul puudub kogemus, mis tunne on joosta pärast 48 tundi sportimist ja ärkvelolekut ning kaua keha selliselt vastu peab. Seega väikese uinaku tegemise ja aja mahavõtmise vajadusega on mul mõistlik igal juhul arvestada. Jooksutrassi osas panen sulle teadmiseks üksnes võimalikud erinevad jooksuringid (vt kaarti ülalt), millist teed, millal ja mis mahus täpselt joosta kavatsen, selgub alles jooksu ajal.