Erinevalt eelmisest hooajast õnnestus käesoleva hooaja avastart suurepäraselt. TransGranCanaria 125+ ultrajooksuks ettevalmistus kulges ilma tagasilöökideta ning kõik see realiseerus üle ootuste heas tulemuses.
Neli aastat olen üritanud leida lahendust, kuidas rohkete tõusu- ja langusmeetritega mägiultrajooksuks treenida. Varemalt sai tehtud palju vigu ja seetõttu kogetud ka sõnulseletamatut lihasvalu. Seekord panin aga ettevalmistusega täppi.
Milline mu ettevalmistus välja nägi?
Ettevalmistus algas novembri alguses ning hõlmas endas nelja tsüklit. Esimesest kirjutasin ma sulle eelmise aasta detsembris (vt siit), teisest jaanuari alguses (vt siit) ja kolmandast veebruaris (vt siit). Nüüd toon sinuni ka neljanda, 2 nädalat enne võistlust tehtud viimase ettevalmistuse. Juuresolevalt tabelilt näed, et nädal enne võistlust oli väga raske nädal, mis hõlmas endas 205 km jooksu ja millest suur osa sai tehtud mägisel võistlustrassil. Tsükli raames tegin ka üksikuid kuni paarikümne minutilisi taastavad rattasõite, kuid neid oli vähe ja seepärast ei hakanud nendega tabelit kirjuks ajama.
Vahetult enne võistlust tekkis ka väike oht haigestuda, kuid õnneks sai see kiirelt seljatatud. Nimelt teisipäeval, mil rasked treeningud olid just lõppenud ja keha oli taastumas, sai ujulas veemassaaži nautimisel veidi külmetatud. Täiesti oma rumalus ja hooletus. Kolmapäeval ja neljapäeval oli mul kurk valulik ning nina nohune. Seepärast sai viimaste päevade treeningutes tehtud ka muudatusi, jättes ära 7,2 km pikkuse ujumise ja tunnise jooksu võistlustrassil. Õnneks võistluspäeva hommikuks tundsin end hästi.
Lühidalt võistlusest
Enesetunne oli super kuni 74 km toidupunktini, mis väljendus ka heas tempos. Esimese maratoni läbimiseks kulus 4,5 tundi ning teise maratoni sai seljatatud natuke alla 5 tunniga. Viimase maraton läbimine võttis ca 6 tundi. Selleks ajaks olid jalalihased juba korralikult väsinud ning enamuse viimasest maratonist moodustas väga tehniline ja kohati ka üsna porine laskumine. Esimesed muidugi sellest end heidutada ei lasknud, näidates laskumistel uskumatut kiirust. Nii keerulisel maastikul heaks laskujaks saamine eeldab palju sellistes oludes ka treenimist. Üksnes tõusude ja laskumiste harjutamisest siin ei piisa, vaid tuleb õppida kiiresti jooksma just kivisel (sh rohkelt lahtiseid) ja ebatasasel mägirajal.
Harjutamist vajab ka pimedas jooksmine ja seda just allamäge, kus kiirused suuremad ja vaateväli pealambi valgusvihuga piiratud. Oluline on kasutada head pealampi. Olen TransGranCanaria ultral varemalt kahel korral jooksnud kehva pealambiga. Võin kinnitada, et valgustuse kvaliteet mõjutab su liikumiskiirust oluliselt, rääkimata heast emotsioonist ja kindlustundest, mida võimas valgustus sulle neis rasketes oludes pakub. Kasutasin jooksu ajal Lupine Neo X4 pealampi. Koos kohustusliku varuakuga sai terve öö muretult mööda saadetud.
Varemalt olen ultrakatsumustel kasutanud ka Lupine Piko pealampi (vt fotot), mis on Neost võimsam ja sobib hästi ka rattasõiduks. Nimelt Eesti 5-kordse ultratriatloni ajal oli just Piko lamp see, mis öisel ajal ja suures vihmas valgustas mu vaatevälja sedavõrd võimsalt, et tihtipeale vastutulevad autod vilgutasid tuledega. Piko võimsus on võrreldav auto täistuledega.
Taastumine võistlusest toimus helikiirusel
Viimasel kolmel aastal olen ma 2,5 päeva pärast võistlust (ehk kohe koju Eestisse jõudes) lasknud teha vereanalüüsid, et hinnata mis jälje võistlus kehasse jättis ja kui kiirelt keha sellest taastub. Selle aasta analüüside tulemused valmistasid palju rõõmu ja rahulolu. Parimat tagasisidet lihaste seisukorra ja taastumise kohta annab näitaja nimega kreatiini kinaas. See on lihastes leiduv rakusisene ensüüm, mis reageerib füüsilisele koormusele. Minuealiste normväärtuse ülempiiriks on 308. Kui üle-eelmisel (2016) aastal mõõdeti mul selleks näiduks 922 ja eelmisel aastal aga koguni 5313, siis seekord oli see näitaja 327.
Märk heast taastumises on ka see, kui kiiresti ma saan võistlusjärgselt oma esimese jooku teha ning millise enesetundega. Tavaliselt läheb rohkem kui nädal, mil jalalihased lubavad esimese kerge jooksutrenni ette võtta. Seekord olid jalad jooksuvalmis kõigest mõni päev pärast võistlust ja jooksu ajal oli enesetunne hea.
Kiire taastumise nimel tuleb juba enne starti vajalikud toimingud teha. Valmistasin endale korraliku koguse taastusjooki ning kombineerisin rosinatest, erinevatest pähklitest ja seemnetest koosneva eine, mille palusin toetusmeeskonnal mulle finišeerimise järgselt anda. Usun, et selline kvaliteetne kõhutäis kohe pärast nii rasket pingutust mängis suurt rolli, et võistlusjärgsel hommikul oli mul lihasvalu täiesti kadunud. Varasemalt olen pärast taolisi katsumusi olnud kange kui puuhobune ja liikunud vaevaliselt.
Taastumisvõime saab sel suvel uuel moel proovile pandud, sest plaanis on osa võtta kahest 3-kordsest ultratriatlonist ning neid lahutab kõigest 2 nädalat ja 5 päeva.