Meie kehad on loodud liikuma, kuigi istuv eluviis on pannud meid seda tõsiasja unustama. Seda postitust kirjutades istun lennukis ning vot see on füüsiliselt väga keeruline. Oluliselt lihtsam on mul hommikust õhtuni sportida. Viimased kaks nädalat ma just sellega tegelesin – harjutasin keha olema pidevas liikumises. Käsi südamel võin öelda, et kogu treeninglaagri vältel ei olnud mul mingeid füüsilisi probleeme. Keha toimis justkui õlitatud masinavärk. Pärast sellist laagrit tean, et septembris Fuerteventural ees ootav 20-kordne ultratriatlon on tehtav. Kindlasti ei saa see olema jalutuskäik pargis, kuid see ei peagi olema lihtne, sest vastasel juhul ma seda ette ei võtaks. Üks on kindel, mitte keegi varem ei ole nii rasketes tingimustes 20-kordse ultratriatloni läbimist ette võtnud. Mul on au olla esimene.
Kuna eesootav katsumus on distantside ja raskusastme poolest meeletu, siis peab ka ettevalmistus selleks üsna ekstreemne olema. Seepärast võtsingi ette treeninglaagri Lanzarotel, mis on tingimuste raskuse poolest võrreldav põhikatsumusega. Lanzarotet ja Fuerteventurat lahutab ca 10 km ning need on ainukesed kaks Kanaari saart, kus puhuvad alatasa tugevad tuuled.
Järgnevalt toon sinuni huvitavamad faktid 16-päevase treeningtsükli kohta:
- 108 tundi treeninguid kokku – 75,5 tundi rattal, 16,5 tundi ujudes ja 16 joostes;
- 13 järjestikkuse rattapäevaga pedaalisin 2002 km ehk 154 km päevas;
- rattaga võtsin 23 967 tõusumeetrit ehk pedaalisin peaaegu kolm korda üle Everesti;
- lisaks rattale ujusin 51 km ja jooksin 211 km;
- suurim kiirus laskumisel – 81,4 km/h;
- pikim rattasõit oli 14. päeval – 232 km ja 2844 tõusumeetrit;
- pikimates rattatrennides võtsin ka saare raskeima tõusu. See on Femesi tõus, mille viimase km kaldenurk jääb vahemikku 14-24%;
- eelviimasel päeval jooksin kolme jooksuna 42.2 km – aeg 3:06:32, keskmine pulss alla 125;
- pikim ujumine oli 8,3 km – sisaldas endas ka 3,9 km jagu intensiivset režiimujumist;
- tuulisemate päevade ajal oli tuule kiiruseks 40 km/h ehk 11 m/s.
Juuresolevas tabelis toon sinuni ka treeninglaagri koondi. Tabelis toodud järjestus (ratas, ujumine ja jooks) ei kajasta treeningute järjestust, vaid on paigutatud laagris fookuses olnud alade tähtsuse järjekorras. Ennekõike oli see laager mõeldud rattavõimekuse treenimiseks. Ujumisele panin samuti palju rõhku, sest ujumisega tuleb veetunnetuse hoidmise pärast tegeleda kogu aeg. Jooks oli tagaplaanil ja ennekõike treenimaks üleminekut ning tahtejõudu. Pärast niigi pikka ja rasket trennipäeva ei ole vaimselt kerge end veel jooksma vedada. See on aga meelepete, sest kui oled esimesed sammud ära teinud, mõistad, kuidas aju sulle vingerpussi mängib. Jooks ise kujunes alati meeldivaks ja üllatavalt lihtsaks.
Kuidas on see võimalik?
Ülalkirjeldatud treeninguid vaadates tekib endalgi küsimus, et kuidas ma seda teen ning kas keha suudaks ka kauem selliseid koormuseid kannatada. Keha suudab palju enamatki. Minu puhul peitub kogu võti toitumises. Jõudsin tõsikindlalt selle tõdemuse juurde eelmisel aastal sarnast treeninglaagrit tehes (vt lähemalt siit). Sarnaselt eelmisele aastale panin ka seekord kogu menüü kirja. Seekord aga lausa grammi täpsusega. Kindlasti jagan seda väärtuslikku teavet ka sinuga, kui olen selle kokku võtnud ja läbi analüüsinud.
Siinkohal suured tänud Merlele, kes mulle iga päev maitsvaid ja tervislikke lõuna- ja õhtusööke valmistas.
Mu eelmine treeninglaager Mallorcal õnnestus üksnes osaliselt just toitumises tehtud vigade tõttu. Ka sellest kirjutan sulle hiljem lähemalt. Etteruttavalt olgu mainitud, et Rootsi laua stiilis hotellitoit ei sobi mulle kohe mitte.
Mis järgmiseks?
Esimese olulise võistluseni on jäänud veidi alla seitsme nädala. Nimelt juuli alguses toimub 3-kordse ultratriatloni MK etapp Austrias (11,4 km ujumist + 540 km ratast + 126,6 km jooksu). Ootan seda väga ja loodan, et hea vorm õnnestub seal ilusaks tulemuseks vormistada. Austrias peaks olema lauge profiiliga kiire rattatrass, mistõttu tugeva konkurentsi tingimustes võiks ohus olla ka kehtiv rekord (31:47:57).