Kui ma 2005. aastal Pariisis oma elu esimese maratoni jooksin, võttis mul sellest taastumine aega enam kui kuu aega – esimene nädal olid jalad väga valusad ja ainuüksi kõndimine oli vaevaline. Mäletan, et esimese jooksutrenni proovisin teha kaks nädalat pärast maratoni, kuid pärast 15 minutit kerget sörki jätsin selle pooleli, sest tundsin maratoni ikka veel jalgades ning sörkimine ei olnud meeldiv. Hea enesetunde ja endise jooksusammu sain tagasi alles kuu või enam pärast maratoni.
Täna, 10 aastat hiljem olen oma keha taastumisvõime oluliselt kaugemale arendanud. Maratonist taastumine on kordades kiirem. Esimese trenni teen juba järgmisel või ülejärgimisel päeval pärast maratoni ning nädalaga on maratonijooks jalgadest kadunud. Kui selgus, et kahekordse ultratriatloni MM-i toimumine tõsteti augusti lõpust juuli algusesse, tuli ka minul plaanid ümber teha ning võtta vastu uus väljakutse – olla vähem kui viis nädalat pärast Inglismaa katsumust valmis järgmiseks ultratriatloniks. Alljärgnevalt kirjutangi, kas ja kuidas see mul õnnestunud on.
1. nädal pärast Inglismaad: uuesti alustades
Inglismaa katsumuse lõpetasin laupäeval, 30. mail. Seda, millised nägid mu esimesed paar päeva välja, kirjutasin juba eelmises postituses – meenutuseks mainin, et tuli jagu saada palavikust, iiveldusest ja muudest senikogematutest sümptomitest. Esimese korraliku ja pika une sain juba kolmandal võistlusjärgsel ööl, mistõttu ärgates olin justkui uuestisündinud ja isu jooksmise järgi juba suur. Kuna aga järgnevad kaks päeva reisin ma kodu poole, siis trennid pidid veel ootama. Koju naastes otsustasin teha veel ühe täieliku puhkepäeva ning palju sellest ajast veetsin ma unenägudemaal. Reedel, 5. juunil alustasin uuesti oma lemmiktegevusega ja sellega hakkasin valmistuma ühtlasi Ungari võistluseks. Esimesed jooksutrennid oli rasked, sest jalgades puudus tavapärane kergus ja kiirus. Samas varasemast kogemusest teadsin, et iga trenniga läheb enesetunne järjest paremaks. Nii ka seekord – pärast nelja taastavat jooksutrenni suutsin 11. juunil teha juba esimese raskema lõigutrenni (3 x 2000m aegadega 7:12, 7:06 ja 6:56). See oli esimene positiivne kiire taastumise märk. Nimelt, lisaks unele ja enesetundele kasutan ma taastumise kiiruse hindamise indikaatorina ka jooksukiirust – mida rutem saavutan lõigutrennis oma varasema (katsumusele eelnenud) jooksukiiruse, seda rohkem on põhjust taastumisprotsessiga rahul olla.
2. nädal pärast Inglismaad: magus kui uni
See kujunes minu jaoks huvitavaks nädalaks. Kui küsida, mis mulle sellest ajast kõige rohkem meelde jäi, siis vastus oleks magamine. Lisaks sellele, et mu uni oli sel nädalal juba öösiti kvaliteetne ja 9 tundi või enam pikk, tegin ma sellele vaatamata ka igapäevaselt lõunauinakuid ning paaril päeval lausa mitu. Kuna ma sellisesse asja nagu järgi- või ettemagamise võimalikkusesse ei usu ning ka muid teaduslikke selgitusi jagada ei oska, siis jääbki see uneperiood minu jaoks müsteeriumiks. Otsustasin lihtsalt keha kuulata ja magada nii tihti kui ta märku annab ja niipalju kui ta vajab. Vahepeal tekkis juba väike hirm, et kaua see uneperiood veel kestab ja kas see möödub peagi või siis mitte. 🙂 Õnneks veidi üle nädalaga asjad normaliseerusid ja lõunauinakute järgi vajadust enam polnud. Pärast teist nädalat oli Ungari võistlust silmas pidades vaja teha veel üks tugev ja mahukas ettevalmistav treeningnädal. See pidi andma mulle vastuse taastumise ja Ungariks valmisoleku suhtes.
3. nädal pärast Inglismaad: 28 treeningtundi
Pärast pühapäeval toimunud Valga poolpikka triatlonit võisin kergendatult ohata, et keha pidas selle raske nädala vastu, ning ennekogematult kiire taastumise üle siirast rõõmu tunda. Enne kui asun sellest nädalast lähemalt kirjutama, panen kirja nädala treeningmahud ka numbriliselt:
- 105 km jooksu
- 493 km ratast
- 15 km ujumist
- 2 ÜKE trenni
Nädala esimesed kaks päeva olid lühemate ja kergemate trennidega sissejuhatuseks, et kolmapäeval vastu minna lõigutrennile, milleks oli 4 x 2000m. Plaanis oli joosta tõusva tempoga ning hindamaks paremini Inglismaa võistlusest taastumist, otsustasin seekord lõikude ajal ka pulssi kontrollida. Need 4 x 2000m sai läbitud järgmiste aegade ja pulssidega:
- 7:12 (pulss lõigu lõpus oli 150 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 123)
- 7:02 (pulss lõigu lõpus oli 154 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 129)
- 6:56 (pulss lõigu lõpus oli 161 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 131)
- 6:48 (pulss lõigu lõpus 167).
Neljapäevane treeningkava nägi lisaks muudele lühematele trennidele ette 7 km ujumist. Juba Inglismaa võistluse ujumisajad andsid kinnitust sellest, et ujumises on võrreldes eelmise aastaga edasiminek toiminud. Pärast 7 km läbimist sain võrrelda täpselt aasta tagasi tehtud samapika basseiniujumisega ning erinevus oli mäekõrgune – nimelt kui sel korral kulus 7 km läbimiseks 2h 12min, siis eelmisel aastal oli ajaks 2h 30min. Garmin Connect-is neid ujumistrenne omavahel võrreldes sain teada, et nüüd ujusin kõik 7 km väga ühtlase kiirusega, samas eelmisel aastal oli ujumise teine pool järjest langevas tempos. Seega Ungaris on loota, et suudan oma eelmise aasta ujumisajast kiirem olla – kas see saab olema 15-20 minutit kiirem, seda saame teada 3. juulil.
Treeningnädal jätkus reedel rattasõiduga Tartust Pärnusse. Minu õnneks vaibus just selleks päevaks tuul, mis tegi rattatrenni oluliselt lihtsamaks. See eest aga ei hellitanud ilmataat – Pärnusse jõudsin läbimärja ja porisena.
Kuigi pärast rattasõitu oli enesetunne hea, andis keha magama minnes unetuse ja ärevuse näol märku, et olen suhteliselt viimase piiri peal. Kui algselt oli plaanis järgmisel päeval rattaga Pärnust Tartusse tagasi sõita, siis otsustasin seda sõitu veidi lühendada ning alustasin Tartusse tagasisõitu Kilingi-Nõmme lähedalt. Laupäevaseks rattakilometraažiks kujunes 140 km ning ka siis ei õnnestunud mul kehvast ilmast pääseda – sain korralikult vihma ja pori (vt fotot).
Une kvaliteet ei olnud ööl vastu pühapäeva kõige parem ja tähendas minu jaoks selget märki sellest, et peaksin ammu juba puhkama. Seepärast ei olnud mul pühapäeval Valga poolpikka triatlonit alustades just kõige enesekindlam tunne. Valga võistluseks oli plaani juba ammu paigas – ujumises ja rattas võin viimast võtta, kuid jooksus tuleb end Ungarit silmas pidades veidi tagasi hoida. Etteruttavalt võin öelda, et Valga võistlus pakkus ainult positiivseid üllatusi.
Ujumine sai kiiremini läbitud kui eelmisel aastal ja seda vaatamata sellele, et minu arvates ma seekord ei suutnud kõige sirgemat trajektoori hoida. Minu jaoks tundus 17,5 kraadine vesi Inglismaa võistluse veetemperatuuriga võrreldes soe. Järgmine meeldiv üllatus tuli rattarajal – nimelt arvasin, et olen ülipikkade rattatrennidega pidanud kiiruse osas lõivu maksma, kuid selgus vastupidine – rattal tundsin end hästi ja suutsin tervest sõidust maksimumi välja pigistada. Poolmaratonile minnes olin võistluse senisest käigust vist eufoorias ning jooksusammu kergus ja kiirus üksnes kasvatasid seda tunnet – see poolmaraton oli üks mu elu lihtsamaid ja nauditavamaid jookse, lõpuaeg 1:22:41 üllatas ennastki. Suurt heameelt tegi mulle ka see, et ma suutsin enda plaanist kinni pidada ega üritanud jooksus endast maksimumi anda – nimelt jooksurajale siirdusin koos tugeva jooksumehe Urmas Peikeriga, kuid pärast esimest ringi ma enam tema tempoga kaasa ei läinud.
Valga võistluse järgselt võin öelda, et olen 3. juuli ultraks valmis ja nüüd on jäänud veel 7,5km ujumine, lühemad kergemad trennid ning kaks päeva autosõitu Ungarisse.
Mis on minu kiire taastumise võti?
Nüüd jõuan siis blogipostituse puändini. Ma kirjutasin oma taastumisest ja raskest treeningnädalast sulle nii pikalt ja põhjalikult just sellepärast, et veenda sind selles, et selle kõige on võimalikuks teinud minu toitumisharjumused. Olen varasemates postitustes kirjutanud, et toitun taimselt ning et minu igapäevamenüü on väga toiduaineterikas. Teen sulle ka siinkohal kättesaadavaks oma üksiasjaliku taastumisperioodi toidumenüü (vt SIIT).