Eile algas käimasoleva treeningtsükli kaheksas nädal. Lõpuni ei ole jäänud enam palju minna. Selle peamine eesmärk on treenida just vaimset valmisolekut käesoleva ja järgmise aasta katsumusteks. Kogu mu tegemiste saladus peitub selles, et ettevalmistavas faasis tekitan endale läbi kogemuse veendumuse, et see on tehtav. Kui katsumuse päev kätte jõuab, siis just see sama uskumus aitab mul raskustest üle saada ja edukalt finišisse jõuda.
Head meelt valmistab see, et lõpuks on ilmad paremaks läinud. Möödunud nädal oli esimest korda, mil sain see aasta väljas lühikeste riietega sportida. Puhas nauding nii enesetunde kui kerguse mõttes :). Nende kaheksa nädala jooksul olen pidanud ebamõistlikult palju rinda pistma jaheda tuule, vihma, rahe ja lörtsiga. Jooksen iga ilmaga – kehva või liiga kuuma ilma tõttu ei jäta ma kunagi treeninguid ära. Ainult hea ilmaga treenides teeksin ma endale karuteene, sest keerulised ilmaolud on ultratriatloni neljas distsipliin.
Jooksusussidest võtan maksimumi loetud päevadega
Treeningtsüklist kirjutan blogis lähemalt, kui olen sellega ühele poole saanud. Etteruttavalt võin öelda, et jooksutreeningute mahud on sedavõrd suured, et mul kulub üks paar jooksususse veidi alla nelja nädalaga. Tarmo Jooksueksperdist on kandnud aga hoolt selle eest, et mul uued kohe võtta oleks.
Kuidas ma aru saan, millal on jooksusussid oma aja ära elanud? Tunde järgi. Tavaliselt hakkab mul mingi lihas tasapisi järjest kangemaks jääma ning enamasti on selle põhjuseks olnud oma aja ära elanud varustus. Nimelt, kui olen vanad sussid välja vahetanud, on lihas- või liigesemure kohe taandunud.
Näiteks mõni aeg tagasi hakkas ootamatult parema jala hüppeliiges tunda andma. Kuna sellega ei ole mul kunagi mingeid probleeme olnud ning kuna tundlikus tekkis vaikselt ja ajapikku, otsisin põhjust esmalt jooksusussidest. Nii oligi. Pärast mõnda jooksu uue paariga mure haihtus.
Vereanalüüsidega kontrollin, kas tunne ei peta
Vereanalüüse kasutan enda keha toimimise, võimete ja taastumise hindamiseks. All on toodud näide möödunud nädala treeninpäevadest. Neile kolmele päevale ei eelnenud ega järgnenud puhkepäeva. Oluline on õpetada keha taastuma käigu pealt. Täna on mu füüsiline seis selline, et näiteks alltoodud treeningud ei suuda mu verepilti jälge jätta, isegi kui analüüs anda kohe järgmisel hommikul. Ühe ööga on eelmise päeva trennid kehast justkui pühitud. Näiteks sellised lihaste seisundit näitavad analüüsid nagu kreatiini kineaas, uurea, c-reaktiivne valk jäid täielikult normi piiresse.
NeljapäevJooksin kahe jooksutrenniga maratoni järgmiselt:
- 25,2 km – keskmine kiirus 4:09 min:sek/km, keskmine pulss 124;
- 17,07 km – keskmine kiirus 4:25 min:sek/km, keskmine pulss 126.
Reede
- 22 km pikkune kasvava tempoga jooks – s.t. 5 km soojaks, siis 5 km keskmise kiirusega 4:08 min:sek/km, siis 5 km keskmise kiirusega 4:00 min:sek/km, siis 2 km keskmise kiirusega 3:50 min:sek/km, siis 2 km keskmise kiirusega 3:50 min:sek/km, siis 2 km keskmise kiirusega 3:39 min:sek/km, seejärel 1 km keskmise kiirusega 3:29 min:sek/km ja lõpuks 1 km kiirusega 3.20 min:sek/km. Selle jooksu keskmine pulss oli 129 lööki minutis ning kiire jooksu lõpuks tõusis 154-ni.
- 40 minutit rattasõitu pukil;
- taastav jooks 10,09 km – keskmine kiirus 4:33 min:sek/km, keskmine pulss 119.
Laupäev
Taas jooksin maratoni, seekord kolme kasvava kiirusega jooksuna järgmiselt:
- 13.02 km – keskmine kiirus 4:22 min:sek/km, keskmine pulss 125;
- 14 km – keskmine kiirus 4:15 min:sek/km, keskmine pulss 133;
- 15,21 km – keskmine kiirus 4:09 min:sek/km, keskmine pulss 134.
Laupäevase esimese ja teise jooksu vahele jätsin taastumiseks 2 tund ja 7 minutit ning teist ja kolmandat jooksu lahutas 1 tund ja 7 minutit.
Pühapäev
- 21,02 km – keskmine kiirus 4:23 min:sek/km, keskmine pulss 125;
- 21 km ratast pukil;
- 14 km – keskmine kiirus 4:17 min:sek/km, keskmine pulss 134.
Esmaspäeval oli taas kiirust arendava jooksu päev.