Ekstreemsete pingutuste ajal kehakaalu jälgimine annab palju kasulikku tagasisidet organismi hetkeseisundi ja stressitaseme kohta. Kehakaalu suur muutus on minu jaoks märk sellest, et keha on viidud viimase vindini. Üldjuhul tähendab see ka seda, et ettevalmistuses on midagi valesti tehtud. Positiivseid ja negatiivseid näiteid saab lähiminevikust tuua mitmeid. Headeks näideteks on eelmisest aastast Eesti 5-kordne ning päevases formaadis Šveitsi 10-kordne ultratriatlon. Mõlemad katsumused kulgesid ilma suuremate füüsiliste tagasilöökideta ning see väljendus ka kehakaalu stabiilsena püsimises. Ära saa valesti aru. See ei tähenda kindlasti mitte seda, et need ettevõtmised ei olnud füüsiliselt ja vaimselt piisavalt väljakutsuvad. Ma lihtsalt olin nendeks õigesti valmistunud.
Kaalukõikumine kui Ameerika mäed
Selle aasta katsumustest saan tuua mitu näidet, kuidas asjad ei läinud nii nagu plaanitud. Keha sai viidud väga keerulisse seisundisse ning selle seisundi üheks väljundiks oli kehakaalu meeletu kõikumine. Šveitsi katkematu ultratriatloni stardipäeva hommikul kaalusin 75,9 kg. Vahetult enne starti (kell 18) näitasid kaalunumbrid 77,6 kg. Kui kõik oleks ilma suuremate tagasilöökideta kulgenud, oleks kehakaal pidanud jääma kogu võistluse ajaks 76-77 kg juurde. Paraku nii see ei läinud. Võistluse kõige raskem osa oli 38 km ujumise teine pool, kus ma kannatasin tõsise alajahtumise käes. Kuigi vees ma toitusin hästi (ja vaat et kõigist osalejatest kõige rohkem), kaotasin ma ujumisega 2,1 kg (see on ca 15-16 tuhat kcal miinust). Ei tea, et oleksin keha varem kunagi nii suurde stressi viinud. Pärast ujumist kulus mul ainuüksi söögiisu taastamiseks tunde aega. See on huvitav kogemus – kõht on meeletult tühi, kuid midagi süüa ei taha. Söögiisu taastub alles pärast seda, kui häiritud närvisüsteem hakkab normaliseeruma (minu mitteteaduslik arusaam asjadest:)).
Sellega asi aga ei piirdunud. Kui ujumisega kehakaal langes, siis pärast seda hakkas aga kiiresti kasvama ning rattasõidu esimese päeva lõpuks oli see koguni 79,9 kg. Järgnevatel päevadel kaal pidevalt muutus (78.5, 77.7, 79.8) ning kohe pärast 1800 kilomeetrit ratast fikseeriti näiduks 78,5 kg. Tol hetkel tundus, et nüüdseks hakkab keha vaikselt juba raskusega kohanema, kuid jooksu ajal ja katsumuse lõpetamise järgselt kaalu muutumise virr-varr jätkus. Joostes saavutas kaal maksimumiks lausa 81,9 kg. Päev pärast finišeerimist kaalusin aga juba 77,6 kg. Sellest veel päev hiljem 74,4 kg ja kaks päeva hiljem 75,5 kg.
Kuigi Šveitsi katsumuse suutsin ilusti lõpetada, ei läinud see kaugeltki nii nagu plaanitud. Ujumine kujunes ekstreemseks ja ootamatult raskesks, sest ma lihtsalt polnud füüsiliselt selleks valmis. Vahetult enne võistlust kavas olnud ülipikad ujumistrennid (20+ km) jäid tegemata, sest ma ei olnud eelmistest võistlustest taastunud. Seega suurim viga, mis sai valmistumisel tehtud, oli 16 päeva enne Šveitsi võistlust Saksa 3-kordsel ultratriatlonil osalemine. See lähenemine õigustas küll eelmisel aastal, kui Saksa 3-kordsele järgnes 10-kordne ultratriatlon, kuid siis oli tegemist päevase (üks IM distants päevas) formaadiga. Katkematus formaadis 10-kordne nõuab aga hoopis teistsugust lähenemist.
Mis kehvasti, see uuesti
Šveitsi katsumuse ajal kogetud raskused ja kaalukõikumine olid võrreldavad veebruaris TransGranCanaria 125+ ultrajooksuga, kus sai samuti vett ja vilet nähtud. Kui ultrajooksu hommikul kaalusin veidi üle 75 kg, siis pärast jooksu tõusis kaal 81 kilogrammini. Kaalu normaliseerumiseks kulus üle nädala. Sarnaselt Šveitsile ei läinud ka Gran Canaria ultraks valmistumine kohe mitte plaanipäraselt, sest jooksuks ettevalmistavasse treeninglaagrisse sõites haigestusin ja kõik plaanitud võtmetrennid tuli ära jätta.
Gran Canaria mägiultra raskust arvestades oli naiivne loota, et kestan selle distantsi ära. 82. kilomeetril tuli mul see katsumus lihasvalude ja energiadefitsiidi tõttu pooleli jätta. Kuna aga pooleli jäänud asi tuleb lõpetada, olen veebruaris uuesti TransGranCanaria 125+ ultra stardis.