Geelide ja spordijookidega on võimalik edukalt läbida lühemaid ja intensiivse pingutusega võistlusi. See lähenemine ei ole aga jätkusuutlik ööpäevi kestvate katsumuste puhul. Kõik mu suuremad eksimused ultrakatsumustel on ühel või teisel viisil seotud minetustega toitumises. Õnnestumise tagab võimalikult lai toidumenüü, mis arvestab ka kõikvõimalikke ilmastikutingimusi. Nii kui muutub ilm, muutub koheselt ka toidumenüü. Näiteks palavates oludes ei ole mul sisuliselt üldse isu magusa, tahke ja sooja toidu (šokolaadid, küpsised, pasta, pitsa, riis jms) järele ning ennekõike tarbin siis puuvilju (sh rohkelt arbuusi).
Ultravõistluse eel käin alati üle kõik oma varasemad üleskirjutatud toidumenüüd ning märkused selle kohta, mis toidud toimisid hästi ja mis mitte. Igaks katsumuseks koostan kirjaliku menüü, mida toetusmeeskond saab kasutada. Praktika on näidanud, et ilma võistlustoitu eelnevalt üles täheldamata ununeb mul katsumuse ajal enamus menüüst ära ning ka meeskonnal ei ole meeles mulle kõike pakkuda. Selliselt sai toimitud ka Šveitsi võistluse ajal ning tarbitud toit sai tulevasteks ettevõtmisteks üles kirjutatud. Siinkohal toon menüü toiduainete lõikes tabeli kujul ka sinuni. Mõned üksikud toidud või toiduained võivad olla sealt puudu, sest päris lõpuni ei õnnestunud meil seekord tarbitud toitu kirja panna.
Soeses menüüga toon alljärgnevalt sinuni ka mõned tähelepanekud, mille kohta on mult palju küsitud.
Ma ei ole taimetoitlane selle klassikalises tähenduses
Katsumuse ajal sõin ma kalapulki ning ka salaamit sisaldanud pitsat. Meedias leidis see samuti kajastamist, kusjuures ekslikult arvati, et katsumuse raskus sundis mind taimetoitluse põhimõtted kõrvale heitma. Siinkohal vajab selgitamist, et ma ei ole tulihingeline taimetoitlane, kes on valinud selle tee eetilistel, keskkondlikel vms põhjustel. Taimselt toitun üksnes seepärast, et katse-eksitus meetodil olen enda jaoks välja selgitanud, et see sobitud kõige paremini mu treeningute ja nendest taastumisega. Lisaks, mulle lihtsalt meeldib taimne toit. Seepärast ei tee ma endale sellest mingit numbrit, kui toitu satub ka liha või kala. Kodus süües ja väljas einestades eelistan ma alati taimetoitu, kuid tihtipeale olen reisides kehvade valikuvõimaluste või lausa valiku puudumise tõttu söönud ka liha/kala sisaldavaid toite.
Alkoholi osas nulltolerants
Alkoholi ma ei tarbi juba väga mitu aastat. Kuna ultrakatsumustel ja nendeks valmistumisel kompan pidevalt organisimi taluvus- ja toimetulemispiire, siis olen välistanud kõikvõimalikud tegurid, mis võivad taastumist takistada. Ka siin olen katse-eksitus meetodil välja selgitanud, et see on minu jaoks parim lahendus.
Oma isu õllemaitse järele saan täielikult rahuldatud alkoholivabade õlledega. See isu tekib just palava ilmaga või pärast rasket pingutust. Tartu Mill triatloni lõpetamise järgselt pakuti korraldaja poolt Saku alkoholivaba nisuõlu. See maitses mulle hästi ja seepärast otsustasin selle ka oma Šveitsi võistluse menüüsse lisada. Sedapuhku aga esmakordselt siis võistluse ajal tarbimiseks, sest teada oli, et 10 päeva jooksul kostitab ilm meid kindlasti ka väga kõrgete temperatuuridega. Kuigi algul veidi kahtlesin, kas alkoholivaba õlu sportimise ajal seedimisele äkki kehvasti ei mõju, osutus see kartus asjatuks. Võistluse kolmandal päeval valitsenud 30+ kraadises leitsakus pakkus õlu suurepärast vaheldust muule joogimenüüle.
Taastusjook, millest ei saa küllalt
Raske on kirjeldada tunnet, kui kõht on tühi ja keha vajab energiat, kuid isu ei ole. Paraku ekstreemsete pingutuste puhul on täiesti tavapärane, et mingil hetkel hakkab toit (olgu ta nii lemmik kui tahes) vastu ning esineb ka hetki, mil mitte miski ei isuta. See on normaalne, arvestades kui suur on katsumuse sel ajal tarbitav toidukogus. Näiteks Šveitsis sõin 10 ööpäevaga ära 60 päeva energiakulu. Isutust ei tohi mingil juhul aga tähelepanuta jätta, sest energiadefitsiit on kiire tekkima. Minu lahendus selle vastu on see, et hoian oma menüü väga vaheldusküllasena.
Šveitsi katsumuse menüüd analüüsides avastasin, et üks toit oli mu menüüs püsivalt algusest peale, sõltumata ilmast, kuni hetkeni, mil see lihtsalt otsa lõppes. Jutt on mangomaitselisest Bufferi nimelisest taastusjoogist. Varusin seda võistluse tarbeks 6 purki ja olin kindel, et sellest on enam kui küll. Kahjuks 8,5 ööpäevaga sai see otsa, kuid isu sellest täis ei saanud. Muide, see on sama taastusjook, mis aitas mind eelmise aasta Šveitsi võistluse 8. päeval tabanud madalseisust üle. Siinkohal tänusõnad Richardile, kes mulle seda tol võistlusel oma varudest lahkelt jagas ning kelle kaudu ma sellise toote olemasolust üldse teadlikuks sain.