Saksa 3-kordne ultratriatlon on võistlus, mida ma naljalt ei unusta. Seda nii raskuse kui ka emotsiooni poolest. Endiselt arvan, et 3-kordne katkematu on üks raskemaid formaate, kui eesmärgiks on selle kiiresti ja esikohakonkurentsis läbimine. Füüsiliselt ja vaimselt keeruliseks teeb selle katsumuse just 540 km pausideta ja tugeva pingutusega rattasõit, sellele järgnev katkematu 126,6 km jooks ning tugevast konkurentsist tingitud vaimne pinge.
Richardiga võisteldes ei saa sa hetkekski kergendatult hingata. 12 päeva pärast ees ootav 10-kordne ultratriatlon on samuti väga raske ettevõtmine, kuid seal on hoopis teistsugused üle mõistuse pikkadest distantsidest tingitud raskused. Samas, 10-kordsel saab ja tulebki teha ennekõike just oma asja ning mitte lasta end mõjutada konkurentide tegemistest.
Nüüd veidi lähemalt siis just lõppenud Saksa võistlusest. Kuigi mu selle aasta finišeerimise aeg oli eelmise aasta omast 39 minutit aeglasem, ei ole võistlustingimused omavahel võrreldavad. Sisimas tean, et eelmise aasta ilma juures oleksin sel aastal olnud võimeline 33 tunni piiri alistama. Seekord ilmataat sportlastele ei halastanud ning kostitas meid kõige ebameeldivaga. Esmalt saatis meid päike ja ülitugev tuul, mis peagi muutus tugevaks vihmaks (kusjuures tuul ei taandunud). Alla sadanud vesi oli väga külm ning tuul üksnes suurendas seda külmatunnet. Vihm taandus küll öötundideks, kuid hommikutundidel jooksu alustades oli vihm taas platsis. Mõned tunnid enne finišeerimist ilmaolud veidikeseks normaliseerusid. Kõik need keerulised olud pidasin vastu just tänu oma kvaliteetsetele ja mitmekülgsetele võistlusriietele.
11,4 km ujumist
Kui juuni alguses Emsdettenis toimunud 2-kordsel ultratriatlonil tundsin end kogu ujumisdistantsi hästi ja mingeid väsimuse märke ei suutnud 7,6 km pikkune ujumine tekitada, siis seekord oli olukord teine. Ujumine tuli üsnagi raskelt ja kulutas mind rattasõiduks rohkem kui oskasin arvata. Põhjus peitub selles, et minu juuni ja juuli rattatreeningud jätsid ujumisvõimekusele korraliku jälje. Nimelt alates jaanipäevast sai 24 päeva jooksul muude treeningute kõrvalt tehtud kuus 180 km pikkust rattasõitu. Need rattasõidud muutis plaanitust raskemaks Eesti kehv ilm. Tõsiasi oli see, et selleks võistluseks ma vees sellist kergust tagasi ei saanudki, mis mul oli vahetult enne 2-kordse starti juuni alguses. Suurimaks kordaminekuks vees pean aga seda, et vahe minu põhikonkurendi Richardiga jäi ca 6 minutit, samas kui eelmisel aastal oli see 17 minutit.
540 km ratast
Ratast sõideti ca 8 km pikkusel ringil ja tegemist ei olnud lauge profiiliga. Tõusumeetreid kogunes distantsi peale kokku enam kui 2400 meetrit. Kui eelmisel aastal sai pärast igat 2-3 ringi tehtud lühike (ca 30 sekundit) paus toitumiseks, siis seekord toitusin hoo pealt. Tehtud sai väga üksikud seisakud. Pikim 4 minutiline seisak tuli teha läbivettinud riiete väljavahetamiseks. Põiepeatusi sai tehtud kolm, kusjuures esimene kord alles kusagil 350. kilomeetril. 540 km läbimiseks kulus mul aega 17:18:11 ning see aeg hõlmab ka seisakutele kokku kulunud 7 minutit.
126,6 km jooksu
Jooks toimus 1,3 km pikkusel ruudukujulisel ringil. Jooksurada oli raske profiiliga, hõlmates endas märkimisväärset tõusu ja langust. Kahjuks jooksu ajal kasutusel olnud kellal altimeeter ei töötanud, mistõttu ei tea tõusumeetreid öelda. Jooks tuli seekord veidi raskemini kui eelmisel aastal, kuid see oli ilma arvestades täiesti ootuspärane. Esimesed kaks maratoni sai joostud sisuliselt katkematus vihmasajus. Taaskord suutsin teha võistluse kiirema jooksu. Jooksu brutoajaks märgiti 13:19:19, seisakutele kulus 21,5 minutit ja need olid vajalikud märgade riiete vahetamiseks, keha kergendamiseks ning lihaste venitamiseks. Seega jooksu netoajaks tuli 12:57:49.
Enne jooksurajale minekut sai varbad vaseliiniga kokku määritud ning tänu sellele ei tekkinud mul ühtegi villi, vaatamata sellele, et enamuse ajast olid sokid jalanõudes vihmast niisked/märjad.
Vahetusalad
Ujumiselt rattale üleminek toimus rahuldava kiirusega, arvestades, et ma ei kasutanud triatlonikombet, vaid rattariideid. Eelmisel aastal sain esimeses vahetusalas toimetatud 4.53-ga, seekord oli ajaks täpselt 5 minutit. Suur ajaparandus oli rattalt jooksule üleminekul, mil seekord olin tervelt 3,5 minutit eelmisest aastast kiirem (aeg 9.49). Plaanisin kiiremini hakkama saada, kuid vettinud riiete vahetamine ja rattasõidust pinges olnud selja lahti venitamine vajas oma aega. Vaadates aga Richardi vahetusala aegu, siis on, kuhu püüelda. Ta tegutseb vahetusalades ulmeliselt kiiresti. Ujumiselt rattale läks ta 2.47-ga ning rattalt jooksule kõigest 1.52-ga.
Üksnes konkurents viib edasi
Kõik ebaloomulikult rasked ettevõtmised on need, mis pakuvad kirjeldamatult võimsaid emotsioone ja rahuldustunnet. See võistlus oli kindlasti üks neist. Olen tänulik Richardile, kes on pakkunud konkurentsi, mis on mind tagant piitsutanud ning võimaldanud mul endast maksimumi anda. Nagu ma olen juba varem öelnud, ei ole ultrasport minu jaoks rahulik kulgemine mugavustsoonis stardist finišisse, vaid selle läbimine võimalikult kiiresti. Muidugi kaasnevad piiri peal võistlemisega alati omad riskid, kuid kes ei riski, see uskumatut ei saavuta.