Kui ma 2005. a kevadel sõbraga oma esimese maratoni Pariisis jooksin, siis sellest taastumine oli väga vaevaline. Neli päeva olid jalad jubedalt valusad ning kanged. Kaks nädalat pärast maratoni otsustasime sõbraga esimese jooksutrenni teha, kuid olles mõned kilomeetrid üritanud joosta, saime aru, et keha kohe mitte ei taha veel joosta. Seega otsustasime jooksu lõpetada enne, kui õieti alustadagi jõudsime. Alles kolm nädalat pärast maratoni sai uuesti vaikselt liigutama hakatud. Tollal ei oleks ma isegi unes osanud näha, kui kiiresti on tegelikult võimalik raske katsumus seljatada ning uus katsumus ette võtta.
Saksa 2-kordne ultratriatlon oli osa 10-kordse ultratriatloni ettevalmistusest ning seda nii füüsilise poole kui ka taastumise seisukohalt. Taastumisaspekti tuleb mul jälgida ja analüüsida hoolega, sest juuli lõpus toimuva 3-kordse ultratriatloni MK-etapi järgselt on mul täpselt 18 päeva aega, et olla valmis 16. augustil startima Šveitsis toimuval 10-kordsel ultratriatlonil.
Mida ma siis taastumise hindamiseks teen? Kohe pärast katsumust hindan ma kahel korral oma verepilti. Esimese vereanalüüsi annan nii kiiresti pärast katsumust kui võimalik ning teise vereanalüüsi teen nädal aega päras võistlust.
Esimesel korral määran kindlaks, mis jälje katsumus kehale jättis, ning teisel korral hindan, kui kiiresti verenäidud normaliseeruvad. Selliselt sai toimitud ka seekord.
Kohe järgmise päeva hommikul, mil ma Saksamaalt koju tagasi jõudnud, käisin SYNLAB-is analüüse andmas. Selgus, et kolm päeva pärast võistlust ei olnud verepilt üldsegi mitte halb. Tõsi, mõningad näitajad olid küll normist veel väljas (C-reaktiivne valk 8,01 mg/l, alaniini ja aspartaadi aminotransferaas vastavalt 48 ja 49 U/l, antitsreptolüsiin-O 277,4 IU/ml), kuid mitte midagi hullu. Kordades hullem seis tuvastati mul näiteks pärast Eesti 5-kordset ultratriatlonit ja TransGranCanaria ultrajooksu.Nädal pärast Saksa võistlust antud analüüside tulemused olid aga juba korras. Ainuke normist veidi kõrgem näitaja oli antitsreptolüsiin-O (276,4 IU/ml), kuid siin muretsemiseks põhjust ei ole, sest tegemist tundub olevat mu organismi eripäraga. Üheksal korral, kui mul seda näitajat on veres määratud, on see alati olnud natuke üle normi. Diagnostiliselt oluliseks peetakse aga näitu, mis on referentsväärtusest (s.o. kuni 200 IU/ml) 3-4 korda suurem.
Saksa võistluse järgselt mõõdeti mul kõrgeimad hemoglobiini ja hematokrit näidud. Iseenesest on kõrge hemoglobiini näitaja märk heast hapnikutranspordivõimest. Samas, antud juhul võib kõrge näit olla osalt mõjutatud ka veremahu muutusest.
Kui mul tavapäraselt on hematokrit 44% juures, siis nüüd mõõdeti tulemuseks 46,4 ja 48,2. See tähendab, et veri oli analüüsi andmise hetkel tavapärasest paksem, mis viitab võimalikule vedelikupuudusele. Kuigi võistlusjärgselt sai kõikidel päevadel väga korralikult vett tarbitud, ei suutnud keha seda millegipärast hästi omastada. See aga võis omakorda mõjutada taastumiskiirust. Igatahes tuleb mul nüüd neid näitajaid lähipäevil veel kontrollida, et teada saada, kas ja kuna hematokrit näitaja normaliseerub.
Taastumise igakülgseks hindamiseks verepildist ainukesena ei piisa, sest see ei anna tagasisidet vaimujõu ja pingutusvõime taastumise kohta. Näiteks teisipäeval sai tehtud esimene korralikku pingutust nõudev ujumistrenn ja kuigi verepildi järgi oli kõik justkui hästi, oli mul vees raske. Raskus väljendus selles, et kui ca 2 km jagu suutsin režiimujumist teha nagu enne võistlust, siis kolmandal km ühel hetkel kadus kätest lihtsalt jõud ära ning pingutusvõime justkui haihtus. See oli selge märk, et keha alles kosub võistlusest. Samas on see täiesti normaalne, arvestades, et Saksa katsumusest oli möödas kõigest 9 päeva.
Kuigi võistlusest oli möödas kõigest üksteist päeva, tuli 10-kordset ultratriatlonit silmas pidades pikkade rattasõitudega juba algust teha. Kehale oli vaja anda kogemus, mis tunne on pärast nii lühikest pausi taas rattaseljas olla. Seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Seepärast saigi neljapäeval järjekordne rattasõit Tartust Pärnusse ning pühapäeval Pärnust Tartusse tagasi ette võetud. Füüsilise koha pealt oli seis hea ning keha talus rattaasendit hästi. Vaimse poole pealt muutis halastamatu ilm rattasõidu kordades keerulisemaks, kui algselt arvasin. Nimelt neljapäeval puhus väljas jahe ja väga tugev tuul (10 m/s) ning kuna tuule suund oli läänest, tähendas see 180 km vastutuult sõitmist. Väga keeruline sõit oli, kuid vähemalt sai see ilusti tehtud. Õnneks tuul pühapäevaks suunda ei muutnud ning vähemalt tagasisõit oli nauditav ja kiire. Teist sellist vastutuult sõitmist ma pühapäeval üle elanud vist ei oleks.