Eelmisel aastal lasin seitsmel korral enda verd analüüsida. Ferritiini ja D-vitamiini näidud olid siis stabiilselt normis. Tõsi, ferritiini näitaja püsis mul alati normväärtuse (28-370) alumise määra juures, kuid ikkagi normi piires. D-vitamiini näit oli viiel korral üle soovitava (75 ühikut) taseme ning paaril korral mõned pügalad alla selle. Arvasin, et olin leidnud minu organismi vajadusi rahuldava raua ja D-vitamiini juurde manustamise kogused ning et edaspidi nende näitude normis püsimise üle palju pead murda ei tule. Eksisin.
Novembrist veebruarini oli mul käsil seni raskeim ja mahukam jooksutsükkel. Selle raames tegin enam kui 30 arendavat jooksutrenni ja läbisin kokku 2479 km. Kuigi enesetunne oli hea ja tervis korras, otsustasin vahepeal ka verepilti kontrollida. Kui ferritiin ja D-vitamiin välja arvata, oli mu verepilt heas seisus. Need kaks näitajat aga olid kukkunud oluliselt alla normi – ferritiini näiduks mõõdeti 21,1 ja D-vitamiini omaks 60,8 ühikut, kuigi tarbisin raua ja D-vitamiini lisandeid eelmisele aasale sarnases mahus.
Peatamaks näitude edasise langemise ja saamaks need tagasi normipiiresse, kahekordistasin senised kogused – st hakkasin võtma kaks Retaferi tabletti ning kuni 16 000 ühikut D-vitamiini päevas. Kolm nädalat hiljem andsin uued analüüsid. Ferritiini näiduks oli 39,5 ehk sain selle näidu taas üle normi alumise piiri. D-vitamiini näitaja suurenes aga kõigest 7 ühikut ehk 67,8-ni ja jäi ikkagi allapoole vajalikku määra. Näitude oodatust väiksem paranemine oli seletatav sellega, et mul oli endiselt väga palju jooksmist käsil.
Alles pärast TransGranCanaria ultrajooksu tõmbasin jooksmisega tagasi ning andsin kehale korralikult puhkust. Seepärast otsustasin kõrgendatud kogustes raua ja d-vitamiini lisandite võtmisega jätkata. Uued vereanalüüsid andsin pärast seda, kui jooksutsüklist oli möödas kolm nädalat. See toimis. Seekord oli ka D-vitamiini näit teinud olulise hüppe (95,7). Jäin näiduga rahule. Huvitav oli aga see, et ferritiini näit ei olnud vahepeal enam üldse kasvanud (tulemus taas 39,5 ühikut). See jääb hetkel mõistatuseks.
Seega on mul põhjust uskuda, et mu keha põletab mahukate ja intensiivsete jooksutreeningute käigus tavapärasest oluliselt rohkem rauda ja D-vitamiini. Viimase osas kinnitavad seda tõsiasja ka mu varasemad vereanalüüsid. Näiteks eelmisel aastal mõõdeti mul enne TransGranCanaria ultrajooksu D-vitamiini näiduks 89,1 ühikut, kuid kolm päeva pärast võistlust oli tulemuseks kõigest 67,2. Samas kuu aega sellest hiljem juba 102.