Kui mõelda, millest Race Across America rattavõistluse jooksul kõige rohkem puudust tundsin ja mille eemal hoidmisega ma viimastel päevadel meeletut võitlust pidasin, siis pole kahtlust – see oli uni. Just sealt ongi sobiv kogu kokkuvõtet alustada.
RAAM-i magamistrateegia: plaan ja reaalsus
Algne idee oli esimesed 24 tundi järjest pedaalida ning seejärel liikuda edasi režiimiga: päevasel ajal umbes 1 tund und ja öösel 2 tundi. Tundus, et magamisstrateegia on hea, aga RAAM ei küsi plaanide kohta – ta nullib need kohe. Päevane uinak ebaõnnestus, sest väsimus ei olnud veel kuhjunud ning äärmuslik kuumus ei soosinud kuidagi magamist. Esimest korda sain magada alles Flagstaffis teisel öösel: 2 tundi ja 50 minutit. Selleks hetkeks olin olnud üleval juba 46 tundi, sest ka võistluspäeva hommikul ärkasin (tõenäoliselt ärevusest ja ajavahe mõjust) juba kell 4.30.
Üllataval kombel olin pärast seda esimest und üsna värske ja kuna järgneval päeval mind rattal uni kordagi ei kimbutanud, sain kiiresti aru, et mulle sobib üksuinaku taktika, eelistatavalt öösel kella 2 paiku. Järgneval kolmel ööl plaanisin 3-tunniseid uinakuid, ent tegelikkuses jäi uni lühemaks ja selle kvaliteeti mõjutas ka pidev röga väljaköhimine. Ometi imestasin iga päev, kuidas keha suutis järgmisel päevase taas ilma unisuseta funktsioneerida.
Viiendast ööst alates, kui olin jätnud selja taha 3000-meetrised mäed ja laskunud alla 1000 meetri merepinnast, muutus uni palju kvaliteetsemaks. Nii toimisin 8–9 päeva, imestades iga hommik, kuidas keha niivõrd vähese unega hakkama saab. Aga siis muutus kõik. Saabunud oli sõnades raskesti kirjeldatav unetung, mis kimbutas mind ka päevasel ajal. Sellele oli praktiliselt võimatu vastu seista, mistõttu 11. päeval liikusin edasi ainult lühikeste „power nappide“ (ca 10 min) saatel, mis aitasid järgmised kaks tundi silmi lahti hoida.
Tundub, et keha suudab 8–9 päeva üllatavalt hästi vähese unega toime tulla, ent siis hakkab ta selle eest lõivu nõudma. Vähemalt minu puhul. Võib-olla on see teadmine just see, mida RAAMi võitjad enda kasuks ära kasutavad – et keha talub äärmuslikku unepuudust teatud piirini, mis tuleb ajaliselt maksimaalselt ära kasutada. Kui oled rajal kauem kui 9 päeva, hakkab unisus sind järjest rohkem segama ja sunnib sind hoogu maha võtma ja järjest rohkem/pikemaid seisakuid tegema. Võib-olla seletab see ka, miks õnnestus mul viimastel päevadel hüpata üldarvestuses mitme koha võrra ettepoole ning võistlus koguni neljandana lõpetada.
Kui RAAMile uuesti läheksin, võiksin katsetada ka veel pisut lühema unega – näiteks alates teisest ööst 2,5 tundi päevas. Samas arvan, et ajaparandust on mul oluliselt lihtsam leida muude seisuaegade arvelt.
HRV kui taastumise indikaator
Üks mõõdik, mida pidevalt jälgin, on HRV ehk südamelöökide vahelduvus. Minu öist HRV-d mõõdab pidevalt Garmini kell, mis annab mulle hea ülevaate keha taastumisest ja autonoomse närvisüsteemi seisundist.
Vahetult enne Ameerikasse lendu püsis mu HRV keskmiselt 77–90 vahel – see näitas, et keha oli heas seisus ja valmis pingutuseks. Umbes 5 päeva enne starti alanud reis ja ajavahega kohanemine, koos unetu lennuööga (ma ei suuda magada lennukis), tõid HRV oluliselt alla, vahemikku 42–62. Selge märk, et keha ei olnud veel stabiilses olekus.
RAAMi ajal langes HRV veelgi, mis on ootuspärane reaktsioon mitmepäevasele äärmuslikule koormusele. Kuigi mul puuduvad sel perioodil järjepidevad andmed, oli trend üheselt allapoole. Pärast võistlust on HRV olnud madal ja võrdlemisi kõikuv – võistlusjärgse kuu keskmine näit oli 57. Viimastel päevadel on HRV jälle tõusuteel (küünides 70ni), mis viitab sellele, et taastumine on lõppfaasis.
Praegu on fookuses uni, kerge sportimine ja vaimne rahu – et lasta kehal lõpuni taastuda ja jõuda tagasi tasakaalu. Oma seniste katsumuste valguses võin öelda, et RAAM-st taastumine on kõige aeganõudvam.