Minu esimese RAAM-i (Race Across America) ajal oli mul vedamist rohkem, kui oleksin julgenud loota. Võib öelda, et klassikaline “algaja õnn”. Kui aga järgmine kord samale õnnele loota, on üsna tõenäoline, et kõik ei lähe enam sugugi nii ladusalt.
Kadunud ratas ja päästerõngas nimega AirTag
Esimene suurem õnnelik juhus juhtus juba enne starti. USA-sse saabudes jõudis pagasilindile vaid üks kahest rattakohvrist. Loomulikult oli puudu just see kõige olulisem – Scott Plasma 6. Ilma selleta poleks võistluse lõpetamine olnud realistlik, sest viimased kümme aastat olen sõitnud ainult TT-rattal. Maanteerattaga 5000 km järjest läbimine ei oleks olnud minu jaoks teostatav – keha polnud sellises asendis pikaks sõiduks treenitud.
Otsisime, ootasime, küsisime, helistasime. Olime juba loobumas, kui mitu tundi hiljem nägime tunneli lõpus valgust. Päeva päästis see, et olin mõlemasse rattakohvrisse pannud AirTagi. Tänu sellele nägin, et mõlemad rattad olid USA-s kohal ja asusid samas lennujaamas. Üks neist oli lihtsalt jäänud kuhugi pagasisüsteemi kinni – kohta, kuhu reisijatel ligipääsu ei ole.
Alguses näitas AirTag, et puuduv ratas oli meile üsna lähedal, tõenäoliselt paar korrust allpool. Mõne aja pärast asukoht muutus ja jäi seejärel mitmeks tunniks paigale. Käisime läbi kõik lennujaama infopunktid ja turvatöötajad, selgitasime olukorda. Kahjuks tulemuseta. Kui maandumisest oli möödas juba kolm tundi, olime valmis lahkuma ja plaanisime tagasi tulla kahe päeva pärast, kui järgmine Finnairi lend maandub – nii soovitati meile, öeldes, et pagasiteemadega tegeleb nende esindaja.
Otsustasime siiski pagasilintide juures veel viis minutit oodata. Paar minutit hiljem avanes meie kõrval liftiuks, kust üks töötaja lükkas mu rattakohvri hooga välja ja kadus kui vits vette. Me ei saanudki teada, mis viivituse põhjustas. Oli, kuidas oli – päev, ja tõenäoliselt ka võistlus, said päästetud. Kui me oleksime sel hetkel lennujaamast lahkunud, poleks me ratast suure tõenäosusega enne starti enam kätte saanud.
Kruvi rehvis ja ilma teise saateautota
Teine “vedamine” tabas meid võistluse viimastel päevadel. Saateauto – just see, mis öösel minu taga sõitis – andis armatuuris teada, et parempoolne esirehv kaotab rõhku. Kontrollimisel selgus, et rehvis oli kruvi. Õhk lekkis, aga õnneks aeglaselt. Saime jätkata, pumpasime rehvi lihtsalt iga teatud aja tagant täis.
Veel üks õnnelik juhus: just selle rendiauto varustuses oli elektriline kompressor. Kui rehvi rõhk oleks kiiresti langenud, oleksin pidanud ka mina peatuma – öises režiimis ei tohi rattur liikuda ilma saatva autota. Teine saateauto oli sel hetkel üle 100 km kaugusel ööbimiskohas. Selle meieni jõudmine oleks tähendanud väga suurt ajakadu.
Minu hinnangul optimaalne: 3 autot ja 6 inimest
Need kogemused kinnitasid, et kolm autot ja kuus inimest on parim lahendus, millega tiim saab töökindlalt ja ohutult RAAM-il hakkama.
- Kaks autot saavad olla pidevalt minu läheduses.
- Kolmas auto saab liikuda ette – korraldada majutuse, teha sisseoste ning tegeleda muu logistika ja vajaliku ettevalmistamisega.
Selline ülesehitus võimaldab tiimil ka enam-vähem korralikult välja puhata. Puhanud tiim on efektiivsuse, turvalisuse ja motiveerituse alus.
Ka kolme autoga kasutaksin sama põhimõtet nagu seekord kahega: saatvad autod jäävad samaks, tiimiliikmed roteeruvad nende vahel. Selleks vormistasime kõik rendiautod nii, et kõik tiimiliikmed tohtisid juhtida kõiki autosid. Saatva auto pidev vahetamine pole otstarbekas – see tähendaks iga kord kogu varustuse ümbertõstmist, millega kaoks palju väärtuslikku aega ja suureneks risk, et midagi olulist ununeb.
Ajavõit vahetult enne ja pärast uinakut
Kolme autoga süsteem võimaldab ka igapäevast märkimisväärset ajavõitu. Kui üks tiim valmistab majutusse saabudes kõik ette – paneb seadmed ja akupangad laadima, korraldab toidu, riided, pesemisasjad –, saan mina kiirelt duši alla, süüa ja otse voodisse minna.
Hommikul ärkab teine tiim vähemalt tund enne mind, teeb oma toimetused ja valmistab minu hommikusöögi, riided ja varustuse ette. Sellise rütmiga võiksin alates teisest ööst (esimesel ööl ma ei maga) võita juurde vähemalt ühe tunni rattasõiduaega päevas.
Seekord – väiksema tiimiga – ärkasime ja läksime magama koos. Ma ei soovinud, et keegi peaks lisaks pingutavale päevale ka varem ärkama. See oli mu esimene RAAM ja ma arvestasin sellega. Aga järgmisel korral korraldaksin selle teisiti.
Mida see muudatus maksab?
Üks auto ja üks tiimiliige lisaks tähendab loomulikult märgatavat lisakulu. Ma ei ole veel detailset selle aasta RAAMi kulusid läbi analüüsinud, aga esialgse hinnangu järgi tähendaks see ligikaudu 5–6 tuhat eurot lisaks tänavusele eelarvele.
Seega paneb lõpliku strateegia kui ka võimalused paika ikkagi see, millise eelarvega mul õnnestub tänu toetajatele võistlusele peale minna. Just selles valguses tahan siiralt tänada kõiki toetajaid ja koostööpartnereid, kes aitasid mul sel korral starti jõuda ja kogu ettevõtmise võimalikuks tegid.
Seekordne eelarve oli üsna hästi planeeritud, kuid mõned ettenägematud kulud ikkagi tekkisid ning tingisid selle, et läksin eelarvega veidi lõhki. Õnneks tuli üks toetaja appi ja aitas ülekulu katta – selle eest olen talle siiralt tänulik.