Peagi on möödunud nädal Gran Canaria ultrajooksust ning taastumine käib täie hooga, kuigi jooksmine on taastumise seisukohalt veel vastunäidustatud. Seega kuni selle nädala lõpuni tegelen ujumise ja rattasõiduga pukil. Järgnevalt kirjutan sulle lähemalt, mida seekordne ultrajooks mulle õpetas ning mis mõtted mind rajal saatsid. Alustuseks aga suur tänu sulle kaasa elamast ja tore on tõdeda, et iga võistlusega pöidlahoidjate hulk kasvab. Sinu positiivne tagasiside aitab mul ettetulevaid raskeid hetki rajal kergemini ületada.
Ettevalmistusest
Täna tagantjärele tark olles, võin öelda, et mägiultraks ettevalmistuse osas sai sammuke jälle õiges suunas liigutud. Seekordne 12. päevane treeningtsükkel mägedes õigustas end igati ning lubas mul head enesetunnet ja kiirust varasemast aastast oluliselt kauem hoida. Kui eelmisel aastal tekkisid tõsised raskused juba öösel, 4-5 tundi pärast starti, siis seekord tundsin end suhteliselt muretult päikesetõusuni ja kuni poole võistlusdistantsini. Arengut on eriti selgelt aga märgata, kui võrrelda seda võistlust 2013. a augustis Alpides toimunud Ultra-Trail du Mont Blanci 119 km pikkuse ning 7250 tõusu- ja langusmeetrise katsumusega. Tolle võistluse läbimiseks kulus mul 23 tundi ja 46 minutit. See on tervelt 5 tundi kehvem aeg kui sellel võistlusel, samas Gran Canaria katsumus oli Alpide omast 8 km pikem ning tõusu- ja langusmeetreid tuli seekord 1000 jagu rohkem võtta.
Kuigi sai liigutud õiges suunas, toimiksin järgmise taolise ultrajooksu ettevalmistuses ikkagi võimalusel teisiti. Nimelt arvan, et taolise kaliibriga ultrajooksul veel parema mineku näitamine eeldab vähemalt kolme korralikku treeningtsüklit mägedes ning ajaliselt võiks need jääda kõik paar kuud enne katsumust. Pikkuselt ei peaks need ilmtingimata küll kümmet päeva ületama, kuid oluline on, et nende vahele jääks korralik taastumisaeg. Igatahes toimiksin ma nii siis, kui peaksin kunagi 169 km pikkusel UTMB ultrajooksul startima. Seekordne ettevalmistus oli selle hooaja põhivõistlusi arvestades parim, mis ma teha sain.
Kuidas ma edenesin võrreldes võitjaga?
Gran Canaria ultrajooks meeldib mulle ka selle poolest, et sellest võtab osa maailma paremik ning konkurentsi tihedust näitab ilmekalt fakt, et esimest ja teist jäi lahutama kõigest 3 minutit ja 20 sekundit. Maailmatasemel võistlusega saan üsna adekvaatse pildi, mis tasemel ma oma treeningute ja võimete poolest olen. Hetkel on seis selline, et parimad on minust 5 tundi kiiremad. Samas see mind väga ei kurvasta, sest minu tegemiste põhirõhk on ikkagi ultratriatlonitel. Jooksmine moodustab kõigest 32-35% kogu mu treeningutest, enam kui 60% treeningajast kulub mul rattasõidule ja ujumisele. Kui tegeleksin üksnes ultrajooksuga, siis kindlasti ootaks ma oluliselt kiiremat arengut ja suuremat ajaparandust.
Vaatamata eeltoodule, tegi mulle head meelt teadmine, et võistluse esimesel 70 kilomeetril suutsin võrreldes võitjaga liikuda väga heas tempos. Osalt on see tingitud ka tõsiasjast, et esimene pool võistlusrajast hõlmas endas rohkem mäkkejooksu kui mäest laskumist. Tõusudel tundsin ma ennast hästi terve võistlusdistantsi vältel. Näiteks esimeses ajavõtupunktis pärast 10 km pikkust tõusu lahutas mind võitjast 2 minutit ja 31 sekundit. Arvestades, et stardijoone ületamiseks kulus mul stardipositsiooni tõttu enam kui 20 sekundit ning et alguses tuli mul koha parandamiseks ka jooksjate vahel veidi sõeluda, saame rääkida kõigest 2 minutilisest kaotusest.
Esimesele tõusule järgnes väga tehniline ja võistlusraja üks järsemaid langusi, mis kärsitas minu ja esimese vahe 28. kilomeetriks 15,5 minutile. Kolmandas ajavõtupunktis 34. kilomeetriks oli lisandunud veel paar minutit kaotust. Neljandas ajavõtupunktis 43. kilomeetril fikseeriti minu ja võitja ajavaheks pool tundi. Kuigi ajalise kaotuse pidevas suurenemises ei olnud midagi üllatavat, oli neljanda rajalõigu ajaline kaotus suures osas tingitud ka minu toidupunktis tehtud peatuse pikkusest. Nimelt 34. km punktis kohtusin esimest korda oma toetustiimiga ning olin sunnitud ka pealambi akut vahetama. Minu jaoks on hetkel täiesti arusaamatu ja müstiline, kuidas on võimalik toidupunktis nii kiiresti toimetada, kui seda teevad esimesed. Kogu võistlusraja peale oli 12 toidupunkti ning ma ei liialda, kui ütlen, et nendes seismiseks ja enda energiavarude täiendamiseks kulus mul kokku julgelt pool tundi.
Viiendas ajavõtupunktis 57. kilomeetril olin võitjast maas juba 59 minutit ning 68. kilomeetriks lisandus sellele veel 23 minutit. Sealt edasi hakkas aeg väga kiiresti minu kahjuks töötama, sest vahetult enne kuuendat ajavõtupunkti hakkasid raja raskus ja jahedad ilmastikuolud mu lihasvastupidavust õõnestama. Tagatipuks muutus parema jala põlve juurest valulikuks, mis tegi mu mäest laskumised tõeliselt keeruliseks. Mul jäi tol hetkel üle ainult loota, et ma ennast vigastanud ei ole ja et see ei sunni mind katsumust pooleli jätma. Järgneval 57 kilomeetril kogetud lihasvalu ja raskusi ei sooviks keegi vist oma vaenlaselegi.
Uus olukord – kui tahtejõu tugevus viib valutaluvuse senikogematule tasemele
Kui ma tavaliselt maratonil lõpujoone ületan, siis seismajäämisega saabub ka meeldiv kergendustunne ning keha rõõmustab saavutatu üle koos sinuga. Eriti raskeks kujunenud mägiultral finišeerimine kahjuks sellist naudingut ei paku, vaid finišeerimise järgselt keha halvava lihasvalu ja kangusega jõuab mõistusele kohale, milline eneseületus sai tehtud. Seisma jäämine tundub raskem, kui edasi liikumine. Samas jääb mõistetamatuks, kuidas hetk tagasi oli sellises konditsioonis üldse võimalik püsti seista, rääkimata liikumisest. Ega ma teaduslikku seletust sulle anda ei oska, kuid nimetagem seda tahtejõuks või meelekindluseks. Ma pean seda meeleseisundiks, millel ei ole palju ühist pärilikkusega, vaid mis on üksnes tugevaks treenitav. Mistahes ületatud raskus elus valmistab sind ühtlasi ette uue raskusega edukalt toimetulemiseks.
Mingil hetkel aga jõuab kätte hetk, mil aastatega kogutud tahtejõudu on raske kontrollida ning see võib takistada keha ja mõistuse omavahelist suhtlemist ja teineteise mõistmist. Vot sellise “eksistentsiaalse” küsimusega sai võistluse viimasel 40. kilomeetril pead vaevatud. Ikka ja jälle tabasin ma end mõtetelt, kuidas aru saada, kas lihasvalu on lihtsalt ekstreemse pingutuse loomulik tagajärg või on see juba viimane ohusignaal enne tõsist tervisekahjustust. Fakt on see, et neid kahte eristada on pingutuse ajal äärmisel keeruline. Tõenäoliselt on sellises olukorras palju kasu just varasemast kogemusest, kuid mul see kahjuks puudus – st tavapärane lihasvalu reites on küll tuttav, kuid valulikkus reie alaosas põlve lähedal oli minu jaoks uudne. Täna saan tagantjärgi kergendatult ohata, et midagi tõsist see vist ikkagi ei olnud. Aga siiski, tundub, et oma keha kuulama ja tundma õppimisega ei saa kunagi ühele poole, vaid see on elukestev õpe 🙂
HOKA-d päästsid jalad hullemast
Taas tuleb mul suured tänud edastada Silver Eensaarele, et ta lisaks pealambi probleemi lahendamisele mulle ka HOKA One One trail jalanõusid möödunud sügisel soovitas. Eelmisel aastal kasutasin ma Gran Canaria jooksul Salomon S-Lab jalanõusid, mis on samuti väga head ning just neid ma ka sellel aastal esiotsa võistlejatel kõige rohkem jalas nägin. Kuna ma olen mägiultrajooksus aga alles lapsekingades ning minu jalgade vastupidavus ja kehakaal ei ole esiotsa meestega kaugeltki võrreldav, otsustasin laskumistel jalgade paremaks säästmiseks seekord proovida just sellisteks tingimusteks loodud omapärase tehnoloogia ja tallapaksusega HOKA Challenger ATR-e. Kuigi treeningutel tundusid need alguses veidi harjumatud, sain ma nendega kiiresti sinasõbraks ning võistlusel õigustasid nad end igati – usun, et need päästsid mu jalad palju hullemast, kuigi ma ausalt öeldes ei kujuta hästi ette, et olukord saanuks valu mõttes veel hullem olla.
Miks ma mägedes treenimist nii kõrgelt hindan ja julgen soovitada?
Mägedes treenimine ei ole üksnes ultrasporti harrastava spordisõbra jaoks oluline, vaid sellest lõikaks palju kasu ka lühemate kestvusalade harrastajad. Lisaks sellele, et kesk- ja kõrgmäestikus treenimine parandab suure tõenäosusega sinu keha hapnikuga varustamise võimet, aitab see ära hoida ka võimalikke vigastusi. Mägedes matkamine või jooksmine on tavapärasest jooksmisest sedavõrd mitmekülgsemad tegevused, arendades paljusid lihaseid ja kõõluseid su kehas vastupidavamaks. Üksnes laugel maal treenides saavad osad lihasgrupid ja kõõlused teistest selgelt rohkem koormust, mistõttu on ka vigastused varmad tulema.
Ultraspordisõbrale on mägedes treenimine ja mägiultratel osalemine üheks parimaks vaimujõu treenimise võimaluseks. Üldistatult võib öelda, et ultrakatsumus paneb vaimujõu proovile eelkõige kahes aspektis – tegevuse ajalisest kestvusest ning lihasvaluga toimetulemise seisukohast. Viimasega toimetulemine on minu arvates kõige keerulisem – nimelt kui keha ägab valu käes, siis on ikka parasjagu keeruline mõistust jätkama veenda. Mägiultrajookse ma kasutangi hetkel ultratriatloniteks ettevalmistumisel. See teeb mu elu ultratriatlonitel märgatavalt lihtsamaks ja loodetavasti annab ka eelise teiste ees. Seniste katsumuste valguses võin julgelt kinnitada, et mägiultratel kogetud lihasvalu sarnast ei ole mul tulnud ühelgi ultratriatlonil üle elada, ning usun, et ei tule ka tulevikus.
Taastumisest
Ultrajooks ei materda keha mitte ainult lihasvaluga, vaid paneb tõsiselt proovile ka seedesüsteemid. Jooksmise ajal korraliku ja tavapärase toidu söömine on minu jaoks sisuliselt välistatud, samas energiavarusid tuleb alatasa taastada. Kui laugemal distantsil on võimalik enamus osa energiast katta keha rasvavarude pealt, siis mägiultratel käib tõusudel korralik süsivesikutepõletus. Seega kiire energia pealevool peab olema pidev.
Millest ma siis põhiliselt energiat ammutasin? Võistluse ajal sai tarbitud ca 20 HoneyPower geeli, joodud lisaks kümnele liitrile veele suurusjärgus 6-8 liitrit Coca-Colat. Toidupunktides sõin tahkest toidust palju marmelaadi ja juustu, veidi pähkleid ning võistluse keskosas ka väikese kausitäie pastat. Väsimust peletasin mitmel korral ka kohviga, millele lisasin palju suhkrut. Fakt on see, et niivõrd kesise, ühekülgse ja kiirel energial põhineva toidulauga on võimalik taolisel ultrajooksul hakkama saada, kui su võistluseelne toitumine on korras ja keha enne katsumust kõige vajalikuga varustatud.
Kuigi keha tundmise ja enesetunde hindamise oskus on vajalik, ei saa minu eesootavaid tegemisi arvestades üksnes sellele lootma jääda. Minu varasem kogemus on näidanud, et ainete puudujäägid võivad ammu juba olemas olla, kuid see ei pruugi olla enesetundes füüsilisel kujul veel väljendunud. Seepärast sai koostöös synlabiga esimest korda kohe (s.o. antud juhul 2,5 päeva) pärast ultral finišeerimist mu verd analüüsitud, et näha, mida selline katsumus kehale teeb. Täpselt nädal pärast esimesi vereanalüüse on kavas anda uued analüüsid, et hinnata, kui kiiresti mu keha sellest välja tuleb. Järgmises postituses plaanin sulle neist analüüsidest ka lähemalt kirjutada, selgitades, mis näidud on taastumise hindamise seisukohal olulised ja mida need näidud mulle “räägivad”.
Siinkohal tõmbaksin Gran Canaria ultrajooksu analüüsile joone alla. Kui sulle midagi huvipakkuvat jäi rääkimata, võid alati mulle kirjutada ja küsida.