Eelmises postituses kirjutasin, et selleks hooajaks on ultratriatlonitega ühel pool. Tänaseks on plaanid muutunud, sest otsustasin veel ühe kahekordse ultratriatloni MK etapi kaasa teha. Minu viimase hetke otsuse tagamaa peitub soovis testida keha taastumiskiirust. Kaks nädalat tagasi toimunud Ungari ultratriatlonist olen müstiliselt kiiresti ja valutult taastunud, mistõttu tahan end veel kord proovile panna, et näha, kas ja mis on võimalik.
Mida ma pean silmas müstilise taastumise all?
Kõigest kolm päeva pärast Ungari võistlust oli enesetunne nii hea, et sain treeningutega uuesti algust teha. Esmane märk kiirest taastumisest oli see, et juba esimesed jooksutrennid oli lihtsad ja nauditavad, mitte nagu varasemalt, kui jalgades olev väsimus- ja raskustunne annavad veel mõnda aega pärast katsumust selgelt tunda. 11. päeval pärast Ungari ultrat tegin esimese lõigutrenni – enesetunne ja kiirus olid suurepärased ning Ungari võistlus justkui kehast pühitud J. Lõigutrenn ise nägi välja järgmine: 3000m (kiirusega 3:33 min/km), 2000m (kiirusega 3:29 min/km) ja 1000m (kiirusega 3:20 min/km).
Eile toimunud Paide triatlon andis veel kord põhjust tunda kiire taastumise üle head meelt. Ujumine oli nauditav ja veetunnetus hea, kuigi kiiremad ujujad jõudsid minust ca kolm minutit varem veest välja. Nende ujumiskiirus jääb mulle mõistetamatuks ja kättesaamatuks :(.
Tavaliselt algab minu võistlus alles pärast ujumist, hetkest, mil saan rattale. Nii oli see ka Paides. Kuigi rattasõit toimus tuulistes oludes ning kerget hetke ei olnudki, oli keha võime „valu“ ära kannatada endalegi üllatav. Samas ei jätnud raske rattasõit endast jälge jooksuetapile, sest kohe esimestest meetritest tundsin end jooksurajal hästi. Viie km läbimiseks kulus 17 minutit.
Paide võistlus näitas, et ma pean olema Ungari ultrast taastunud, sest muidu ei oleks ma sellist kiirust suutnud küll hoida ja seda veel nii hea enesetunde juures. Pealegi, Paide võistlusele eelnenud päeval sai mul sõbraga tehtud 116 kilomeetrine rattatrenn, mille raames sai sõidetud 2 x 20 km rasket lõiku. Sellele trennile järgnes veel 10 km jooksu õhtul.
Kõige selle muinasjutulise taastumise juures tekib paratamatult küsimus sellest, kas ja kus on tegelikult võimete piir.
Kahekordne ultratriatlon Leedu linnas nimega Panevėžys
Kuna aga tegemist on just piiride kompamise ja taastumise kiiruse hindamise katsega, on mul kavas 29. augustil toimuvale Leedu ultratriatlonile minna nii tavapärase kui ka tavapärasest teistsuguse ettevalmistusega. Tavapäraselt on kavas rattasõidud Tartust Pärnusse ja tagasi – neid plaanin teha kaks, nädal enne TriSmile triatlonit ja nädal pärast. Samuti ei saa ka ilma pikkade ujumisteta, mida soovin jõuda teha kolm. Võistlustest teen augusti esimesel nädalavahetusel kaasa TriSmile 33.3 ja 111 triatlonid ning 15. augustil olen minemas Rakvere ööjooksule.
Selline näeb välja siis minu tavapärane ettevalmistus. Nüüd aga siis uudse aspekti juurde. Vahetult enne võistlust 20.–26. augustini teen ma treeninglaagri Alpides, kus on plaanis viiel päeval jooksta- ja matkata kokku viis maratoni. Eelmisel aastal võttis mul sellisest laagrist taastumine aega peaaegu kaks nädalat, seekord pean hakkama saama kolme päevaga. Mis Leedu ultratriatlonil saama hakkab, on ka mulle teadmata. Kuna see ultra toimub kodule nii lähedal, siis oled ka oodatud raja äärde mulle kaasa elama. Loomulikult saad hea ülevaate ka minu Facebookist, aga kohapealne melu ja võistlusemotsioon on ikka teine.
Kui Leedus läheb hästi ja taastumine saab ka sellest võistlusest kiire olema, siis loodan , et äkki suudan Tartu linnamaratoniks saada jooksuvormi nii heaks, et 2 tunni ja 35 minuti piir on alistatav. Lootma ju peab.
Kui sulle tundub, et selline taastumine on minu organismile omapärane ja saavutatav ainult mulle, siis mina nii ei arva. Ma kirjutan selle kõik üksnes oma toitumisharjumuste arvele.