5. oktoobrist kuni 3. detsembrini korraldasin endale Fuerteventura rasketes tingimustes 60-kordse ultratriatloni päevases formaadis. See tähendab, et 60 järjestikusel päeval iga päev ujusin 3,8 km, sõitsin ratast 180 km ning jooksin 42.2 km. Kokku tegi see 228 km vees, 10 800 km rattal ja 2532 km joostes.
2019. aastal korraldasin samas kohas endale 40-kordse ultratriatloni (vt lähemalt siit). See sai edukalt tehtud ning aega kulus mul selleks 444:21:35, mis on ajalises tähenduses mitteametlik maailmarekord. Distantsi osas kuulub maailmarekord prantslasele Ludovic Chorgnon’le, kes 2015. a lõpetas edukalt 41-kordse ultratriatloni ajaga 533:41:00.
2018. aastal korraldasin endale Fuerteventural 20-kordse ultratriatloni (vt lähemalt siit). See sai edukalt tehtud ning aega kulus mul selleks 238:52:34, mis on ühtlasi mitteametlik maailmarekord. Ametlik rekord (241:36:45) on mu hea tuttava Norbert Lüftenegger nimel, kellega ma ultravõistlustel ikka ja jälle kohtun.
60-kordne ultratriatlon – ajad ja statistika (seda täiendan iga päev)
Seekord kasutan ma elektroonilist ajavõttu. Jooksvad tulemused leiad SIIT.
Alltoodud tabelist näed, kui palju aega mul iga päev Garmini seadmete kohaselt vees, rattal, joostes ja vahetusalades kulus, palju ma öösiti magada sain ning milliste pulssidega ma sportisin.
60-kordse ultratriatloni eesmärgid
Kuna 40-kordne on mul edukalt juba läbitud, siis kuni 41 päevani ma distantsi mõttes uut justkui midagi ei tee. Vaimselt on seepärast sinnamaani päris keeruline. Näiteks 2019. aastal 40-kordse ultratriatloni ajal kogesin, kuidas 21. päeval läks ühtäkki vaimselt palju lihtsamaks, sest enne seda olin ma 2018. aastal 20-kordse juba läbinud ning alles alates 21. päevast olin jõudnud varasemast kaugemale. Hoidmaks vaimu erksa ja püsimaks motiveeritult, üritan selle katsumuse esimesed 40 päeva olla ajaliselt kiirem 2019. aasta 40-kordsest. Nii toimisin ka 2019. aastal, kui esimesed 20 päeva peale kokku kulus mul aega 225:32:41, mis oli enam kui 13 tundi kiirem kui 2018. aastal, mil finišeerisin ajaga 238:52:34.
Eesmärgid, mida seekord püüan, on tähtsuse järjekorras järgmised:
👉finišeerimine;
👉ühe täispika triatloni läbimise keskmine aeg alla 11 tunni ehk lõpetada katsumus alla 660 tunni. Teisisõnu on eesmärk olla varasemast kiirem. 40-kordse ultratriatloni ajal oli mu ühe täispika triatloni läbimise keskmine aeg 11 tundi ja 6 minutit ning 20-kordse ajal 11 tundi ja 56 minutit;
👉kõik 60 täispikka triatlonit läbida alla 12 tunni. 20-kordse ultratriatloni ajal õnnestus mul see 16 korral 20-st ning 40-kordse ajal 39 korral 40-st.
👉sarnaselt 20- ja 40-kordsele ultratriatlonile jooksen selle katsumuse sees kõik 60 maratoni alla nelja tunni;
👉jooksumaratonide keskmist aeg sihin alla 3 tunni 25 minuti ehk eesmärk on olla 40-kordse ultratriatloni raames joostud ajast kiirem;
👉60 x 180 km rattasõidu keskmist aeg sihin alla 6 tunni. 40-kordse ajal oli selleks 6 tundi ja 8 minutit.
60-kordse ultratriatloni trass ja kaardid
Ujumine: 76 x 50 meetrit Playitas kuurorti välibasseinis. Ujumine algab iga päev kohaliku aja järgi kell 7.30 (Eesti aeg 9.30).
Foto Jakob Meier, 50-meetrine välibasseine Playitas kuurordis
Ratas. – üks 180 km pikk ring Fuerteventura saarel. Rattasõit toimub avatud liikluses, tuulessõit on keelatud. Rattasõit on selle katsumuse vaimselt kõige väljakutsuvam osa. Esmalt seepärast, et kolmest alast just rattasõit on see, mis kestab iga päev ajaliselt kõige kauem (ca 6 tundi). Teisalt aga sellepärast, et iga päev tuleb mul rinda pista Fuerteventura saarele omase tugeva tuule ja kuumusega. Rattasõidu muudab väljakutsuvaks ka Fuerteventura mägine profiil. Nimelt iga päev tuleb mul võtta 1810 tõusumeetrit, mis 60 päeva peale kokku teeb 108 600 vertikaalset meetrit. Teisisõnu tuleb mul selle aja jooksul ületada enam kui kaheteistkümne Mount Everesti kõrguse jagu mägesid.
Foto: 180 km rattatrass ja selle profiil
Jooksmine: maratonijooksu algus jääb keskpäeva, mil kuumus on saavutanud haripunkti. Jooks on selle väljakutse füüsiliselt kõige keerulisem osa. Jooksen 4.38 km ringil, mida läbisin 9,6 korda. 42.2 km kohta koguneb iga päev tõusumeetreid 292.
Olulisemad reeglid:
- Iga päev tuleb ujuda 3.8 km, sõita ratast 180 km ja joosta 42.2 km. Ratta- ja jooksutrass on mõõdistatud.
- aeg on katkematu – aeg läheb käima ujumise alguses ja kinni maratoni lõpus;
- ujumisel on kalipso kasutamine lubatud (nagu see on lubatud IUTA maailmakarikasarja võistlustel);
- rattasõidul on tuulessõit keelatud;
- jooksmisel on edasiliikumiseks kõrvaliste isikute ja vahendite kasutamine keelatud;
- üks täispikk triatlon tuleb läbida ühe ööpäeva sees;
- järgida tuleb ausa ja puhta spordi reegleid;
- Ratta start ning finiš peavad olema lähestikku. Oluliselt lihtsam oleks Fuertevenural iga päev katsumust alustada põhjast ning liikuda kogu tee tagant tuulega lõuna suunas :).
KKK (korduma kippuvad küsimused
Miks ma seda teen?
Kõige lühem vastus on see, et mulle meeldib see, mida ma teen. Sport on mu kirg ja elustiil. Tahan näha, milleks mu keha ja vaimujõud suuteliseks on. Usun, et inimkeha on loodud liikuma ning õige ettevalmistuse korral on keha võimeline sportima hommikust õhtuni päevi, nädalaid ja kuid järjest. Mind kannustab ja inspireerib areng ning enda keha ja meele toimimise tundma õppimine. Seepärast ei meeldi mulle samu asju lihtsalt läbimise ja kogumise mõttes teha, vaid mu eesmärk on pidevalt distantsi, formaadi ja või kiiruse mõttes varasemast paremini teha.
Kas ma ei karda, et rikun sellega on tervist?
Ma ei teeks seda, kui arvaksin, et see mu tervist rikub. Vastupidi, ma usun, et see tagab mulle hea tervise, füüsilise võimekuse ja elujõulisuse kõrges eas. Ma olen tänaseks ultratriatloniga tegelenud 7,5 aastat ja ultrajooksuga 10 aastat. Aktiivselt ja suurte mahtudega spordiga olen tegelenud juba 20 aastat. Selle aja jooksul ei ole ma olnud kordagi vigastatud ning mul ei ole olnud muresid liigeste, kõõluste ega lihaste toimimisega. Minu jaoks on see piisavalt pikk aeg, sest usun, et tervist kahjustavad tegevused annavad tunda mõne aastaga. Ultratriatloniga tegelema hakkamise algusest olen pidevalt jälginud ka oma verenäitajaid (olen seitsme aasta jooksul andnud ca 60 vereanalüüsi) ning ka need on mul kenasti korras. Viimane kõnekas argument minu jaoks on ka see, et igal ultravõistlustel näen oma silmaga, kuidas väga kõrges eas mehed ja naised edukalt ja muretult ultrasporti harrastavad.
Ma ei arva, et suudan sind eelöelduga veenda. See ei ole ka mu eesmärk. Jääb vaid üle oodata ja näha, kas mul oli õigus või mitte.
Miks ma teen seda just Fuerteventural?
Põhjus on mitmeid. Esmalt muidugi head teed ja suurepärane liikluskultuur, kus ratturiga osatakse liikluses arvestada. Teisalt hea kliima. Fuerteventural on soe ning päeva ja öö õhutemperatuurid ei erine palju. Näiteks kui päeval on 29-30 kraadi, siis öösel on 20 kraadi. Lisaks on siin pime ja valge aeg aastaringselt heas suhtes. Näiteks ka süda talvel on siin valget aega enam kui 10 tundi.
Kolmandaks seepärast, et olen kaks oma varasemat katsumust (20-kordne 2018. aastal ja 40-kordne ultratriatlon 2019) siin korraldanud ning samas kohas uuesti korraldades on mul täpselt teada, kuidas ja mismoodi on vaja teha. Seeläbi saan varasema katsumuse head ja vead järgmisel korral arvesse võtta. Näiteks 2019. a katsumus sujus juba palju lihtsamalt nii minule kui ka tiimile.
Viimaseks märgin, et Fuertevenutral saan ma oma katsumust teha sügisel, mis annab mulle võimaluse kevadel- ja suvel osa võtta IUTA maailmakarikasarja ultratriatloni võistlustest.
Miks ma selle kastumuse endale ise korraldan?
Põhjus on lihtne. Võistlusena nii pikkasid ultratriatlone ei ole kunagi korraldatud ning tõenäoliselt ei tehta seda kunagi.Rääkimata nii keerulistes maastiku ja ilmaoludes. Lihtsalt ei oleks osalejaid kellele korraldada, rääkimata rahalisest kulust. Tänaseks on võistlusena korraldatud korra 30-kordne ultratriatlon.
Mis on taolise katsumuse maailmarekord?
Rekord on prantslase Ludovic Chorgnon’i nimel, kes 2015. Aastal tegi 41 täispikka triatlonit 41 järjestikuse päevaga. Tema ühe distantsi läbimise keskmine aeg oli 13 tundi.
James Lawrence 50-kordset 2015. aastal ja 101-kordset ultratriatlon 2021. aastal ei saa kahjuks võrdluseks võtta, sest ta ei järginud täispikale triatloni formaadile omaseid üldtunnustatud reegleid (loe lähemalt siit).
Miks just Playitas kuurortis?
Need, kes on Playitase kuurorotis käinud, teavad, et see on tõeline spordiparadiis. Alustades 50-meetrisest välibasseinist, kõikvõimalikest muudest sportimisvõimalustest, rattakeskusest, kus kõik su rattaga seotud mured saavad lahendatud, sõbralikust ja abivalmist personalist ning lõpetades valikurohkest, värskest ja tervislikust toidumenüüst. Minu katsumuse juures on see suureks plussiks, kui ma ei pea korraldama enda ja oma meeskonna toitlustamist.
Miks ujun basseinis, mitte ookeanis?
Ohutus, ohutus ja veelkord ohutus. Kuigi Fuerteventural on soe, on millegipärast ookeani vesi külm (tõenäoliselt alla 20 kraadi). Kui juba teisest päevast, mil keha on väsinud ja energadefitsidis ning lihased on kanged, tundub 25-kraadine basseinivesi jahe, siis sellest oluliselt jahedam vesi võib palju probleeme põhjustada. Pealegi ei tea ma midagi sellest, kuidas ookean, hoovused, tõusud ja mõõnad toimivad ning kuidas Fuerteventurale omased tugevad tuuled selle käitumist mõjutavad. Seepärast kätkeb ookeanis ujumine endas minu jaoks palju tundmatuid riske, rääkimata selle korralduslikest küsimustest ja sellega kaasnevatest kuludest.
Miks ma kasutan basseinis kalipsot?
Väsinud tingimustes keha käitub ja kogeb temperatuure teisiti. Seepärast on esimese päeva ujumine hoopis midagi muud kui teise, kolmanda jne päeva ujumine. Kui muidu ei ole mingit muret, et liigutamisega kehale sooja toota, siis teisest päevast see kõik muutub. Kalipsosid kasutatakse ultratriatloni võistlustel juba esimesest astmest (kahekordne ultratriatlon) alates, olgu see basseinivesi soe tahes.
Miks just 60-kordne ultratriatlon, mitte näiteks 70-, 80- või hoopis 100-kordne?
Oma eesmärke sean ma alati sisetunde pinnalt, võttes arvesse ka ajalisi ja finantsilisi ressursse. Esmatähtis on minu jaoks, et see sobituks mu pereeluga. Ma alati eelnevalt räägin abikaasaga plaanid läbi ja teeme selgeks, kas, kuna ja kuidas uut katsumust korraldada nii, et see meie pere elu pea peale ei pööraks. Mul on väike armas poeg Rasmus ning tema heaolu ja kasvatamine on minu kõige suurem prioriteet elus.
Niivõrd suurte katsumuste korral on õige pikkusega eesmärgi valimine määrav. Kui alguses võis distantsi julgemalt kahega korrutada, siis 40-korse pealt 80-le või 100-le hüppamine oleks olnud riskantne. Siinkohal tasub meeles pidada, et mu tegemiste eesmärk on enda võimete piire nihutada, mitte oma ego upitada või teistele muljet avaldada ja heakskiitu otsida.
Kas piirdun 60-ga isegi siis, kui viimasel päeval kõik on hästi ja võiksin jätkata?
Alati kui mult seda küsitakse või kui näiteks keegi 40-kordse ajal ütles, et mis see viis või kümme veel sealt edasi minna siis on, tean, et küsijal pole õiget ettekujutust ega kogemust sellest, kuidas inimaju taoliste katsumuste ajal toimib. Ultrasport on parim näide sellest, kui oluline on eesmärgi olemasolu. “Hakkame vaikselt peale ja vaatame, kuhu me välja jõuame” ei toimi sellistes olukordades. Aju peab teadma täpselt (objektiivselt mõõdetavate kriteeriumite järgi), kus on lõpp-punkt. Seda on vaja, et füüsiliselt ja/või vaimselt rasketel hetkedel suudaksid veenda enda aju mitte alla andma. Teisisõnu ja piltlikult öeldes sõlmin ma enne katsumust oma peas ajuga eesmärgi osas kokkuleppe, et ma saaks sellele rasketel momentidel tugineda. Sama oluline on aga seda kokkulepet austada teiselt poolt ehk mängu ajal reegleid ei muudeta.
Tundub, et minu varasemad kaks katsumust on hea näide sellest, kuidas aju ütleb kehale palju ta peab veel vastu pidama, mitte vastupidi. Nimelt nii 20-kordse kui ka 40-kordse ultratriatloni ajal just viimased päevad olid füüsise poolest kõige keerulisemad, kuid keha pidas ikkagi vastu. Viimaste päevade raskust oskan hetkel seletada vaid sellega, et keha teadis, et lõpp on lähedal. Huvitav on näha, kas see kordub ka seekord.
Kas kõik 60 päeva iga päev läbin täpselt samu radu? Miks?
Ideaal plaanis küll. Küll aga tuleb olla valmis ka ootamatusteks. 60 päeva on pikk aeg ning sellesse aega võivad jääda teetööd või muudel põhjustel teede osaline sulgemine. Näiteks 40-kordse ajal (kusagil 25. päeva paiku) suleti 25 km mu rattatrassist filmivõteteks. Seega tuli mul selleks päevaks teha rattatrass veidi ümber.
Iga päev ühe ja sama trassi läbimine annab hea võimaluse hiljem andmeid omavahel võrrelda ja analüüsida. Samas tuleb arvestada, et ilmaolud on muutlikud, kuid need täheldan ma üles.
Lisaks on see katsumust korraldamise ja eksimuste vältimise seisukohalt lihtsam.
Milline näeb välja mu päev?
Äratus kell 6.00. Söömine. Ujumine kell 7.30 – 8.50. Rattasõit ligikaudu 6 tundi. Jooks ligikaudu 3.5 tundi. Kohe pärast lõpetamist söömine, pesemine, riiete vahetus ja perega suhtlemine. Siis õhtusöök. Seejärel ca tund massaaži. Uuesti söömine. Magama lähen kella 22 paiku. Öösel äratab keha mind tavaliselt 1-2 korda ise üles, et toitu saada. Teadmiseks, et enamus tarbitud energiast söön ma tagasi just katsumuse välisel ajal (sh öösel).
Kui suur on mu tiim?
Kohapeal igapäevaselt abistab mind kuni 7-liikme suurune meeskond, kes pidevalt vahetub, sest erinevalt minust ei ole mu tiimil võimalik 60 päevaks oma muid tegemisi sinnapaika jätta :). Kokku käib katsumuse ajal mu tiimist läbi ligikaudu 50 inimest.
Mis on tiimi ülesanded?
Tiimi ülesanne on teha kõik vajalikud toimetused, et mina saaksin muretult ja keskendunult sportimisele keskenduda ning teha seda nii kiiresti kui võimalik. Tiim abistab mind nii sportimisel kui ka sportimisvälisel ajal järgmiseks päevaks asjade ettevalmistamisel. Korraga saadab mind rajal kaks inimest. Ujumises on tiimi ülesanne seadistada elektrooniline ajavõtt valmis, lugeda ja üles märkida läbitud distants, tuua mulle ujumise lõpuks hommikusöök basseini äärde ning panna rattal vajaminevad asjad valmis.
Pärast ujumist tulevad kaks teist tiimiliiget mind rattarajale autoga saatma. Nad ei sõida mu kõrval, vaid me kohtume kokkulepitud toidu- ja joogipunktides, kus nende ülesandeks on mind, toidu vee ning muu vajaminevaga varustada. Fuertevenutra palavates ilmaoludes on minu jaoks oluline saada tiimilt jääga jahutatud vett.
Pärast rattasõitu taas tiimiliikmed vahetuvad ning jooksmise ajal sõidab üks tiimiliige rattaga mu taga või kõrval ja annab mulle hoo pealt toitu ning jahutuseks jäist vett. Teine tiimi liige on jooksurajale tehtud toidupunktis ning tema ülesanne on panna iga ring ratturile külmad joogid ja toit kaasa võtmiseks valmis. Jooksmine algab päeva kõige kuumimal ajal, mil temperatuur on 30 kraadi juures, mistõttu õigeaegne keha jahutamine on võtmetähtsusega.
Tiimi ülesannete hulka kuulub ka meediaga suhtlemine ning katsumuse igapäevane kajastamine sotsiaalmeedias. Vajadusel mu ratta Playitase rattakeskusesse hooldusesse viimine, poes käimine, õhtul asjade ning toidu valmis panemine järgmiseks päevaks ning muud jooksvalt tekkivate küsimuste lahendamine.
Kas mu pere on kogu katsumuse ajal minuga Fuerteventural?
Varasemate taoliste katsumuste ajal oli mu pere enamuse aega kohapeal. See oli aga siis, kui Rasmus-poiss veel väga väike oli. Nüüd on ta juba (ta enda sõnul:) suur poiss ning tal on tekkinud oma sõbrad ja igapäeva toimetused, millega tuleb arvestada. Seepärast tulevad nad katsumuse ajal kohapeal ca nädal aega. Aga oma perega suhtlen ma kodust eemal olles alati igapäevaselt.
Kuidas ma selleks katsumuseks valmistusin?
Ma spordin iga päev (isegi siis kui mul on käsil taastumisnädal(ad)). Ettevalmistuse juures toon siinkohal välja viis peamist aspekti:
- November 2020 kuni veebruar 2021 oli mul 14-nädalane treeningtsükkel, mille fookuses oli jooksu- ja rattasõiduvõimekuse arendamine. Selle tsükli lõpus tehtud FTP test rattal andis tulemuseks 317 ning jooksuvõimekus oli elu parim. 14-nädalaga jooksin kokku 2767 km ning Garmini kell mõõtis VO2 max näiduks 75. Novembrist alguse saanud treeningtsükli viimasel (s.o. 14. nädalal) tegin 64 km pikkuse jooksu, mis pidi andma mulle tagasisidet treeningute tulemuslikkusest ja taastumise kiirusest. Jooksu statistika kinnitas, et olin suutnud treenida keha väga ökonoomseks. 64 km läbimiseks kulus mul 4:25:53 t:min:sek, keskmiseks kiiruseks oli 4.09 min.sek/km, keskmine pulss oli 125. Minu jaoks vahest olulisem isegi oli keha taastumisvõimekus. Nimelt sellele pikale jooksule eelneval päeval jooksin 3 x 20 minutit pikkuseid lõike (kiirustega 3.30. 3.29 ja 3.26 min.sek/km) ning ülejärgmisel päeval pärast 64 km jooksu tegin 21 x 3,5 minutilise lõigutrenni järgmiselt: 9 x 3,5 minutit kiirusega 3.30 min.sek/km + 12 x 3,5 minutit kiirusega 3.24 min.sek/km. Kõikidest neist jooksudest taastusid lihased loetud tundidega ning uue päeva alguseks ei olnud eelmise päeva treeningut tunda.
Sedavõrd pikkade treeningtsüklite eesmärk on treenida ma oma vaimujõudu.
- Aprillis ja mais sai tehtud 6-nädalane treeningtsükkel, mis muuuhulgas hõlmas endas kümme ülipikka jooksu, mis kõik jäid vahemikku 42,2 -60 km ning mille keskmine kiirus kujunes 14,5 km/h.
- Mai lõpus korraldasin endale katsumuse – järjestikustel päevadel iga päev kahe maratoni (2 x 42,2 km) jooksmine eesmärgiga alla kolme tunni. See katsumus oli osa 60-kordse ultratriatloni ettevalmistusest ja lähemalt saad lugeda siit.
- Juunis ja juulis oli mul 7-nädalane treeningtsükkel, mis oli ühtlasi viimane suurem ettevalmistus 60-kordseks ultratriatloniks. Selle tsükli jooksul oli mu põhitähelepanu suunatud rattasõidule ja ujumisele. Kokku sportisin 149 tundi: 47 korral sõitsin rattaga, 28 korral käisin ujumas, 31 korral jooksmas ning 16 korda sai tehtud ÜKE-t. Nende seitsme nädala jooksul oli mul kolmteist pikka (s.o vahemikus 180-220 km) rattasõitu, mille eesmärk oli treenida rattaasendis olemist ja parandada oma aeroobse läve kiirust. Esimene ja viimane pikk sõit erinesid numbrite poolest märkimisväärselt, mis oli märk treeningute kasutegurist, keha kohanemisest ja arengust.
Näiteks 11. juunil tehtud esimese 180 km rattasõidu numbrid olid järgmised: aeg 4:59:07; keskmine võimsus 203 vatti; keskmine pulss 133 ja kehakaal 74,9 kg.
Samas aga 25. juunil tehtud viimase 180 km trenni statistika oli aga järgmine: aeg 4:51:19; keskmine võimsus 209 vatti; keskmine pulss 123 ja kehakaal 70,9 kg.
- Augusti viimasel nädalavahetusel võtsin osa Austrias toimunud 2-kordse ultratrialoni võistlusest, mille raames tuli mul ühtejutti ujuda 7,6 km, seejärel sõita ratast 360 km ning viimas joosta 84,4 km. Mul õnnestus see võistlus ära võita ning koos vahetusaladega kulus selleks aega kokku 20:11:15.
Nii nagu paljudes teistes riikide, on koroonaviiruse tõttu olnud basseinid mitmel korral suletud ning seetõttu tuli mitmel korral ujumisplaane ümber mängida. Aga mitte midagi ületamatut.
Palju ma magada saan? Kas uni on katkematu ja kvaliteetne?
40-kordse ajal näitas mu Garmini kell, et sain keskmisel 6,75 tundi magada. See pidi olema piisav, sest mitte ühelgi päeval ei tundnud ma end unisena. Pärast teist päeva on juba kehas korralik väsimus ning siis mul magama jäämisega probleeme üldjuhul ei ole. Uni on sügav ja unenägusid näen harva. Võrdluseks, et normaaloludes näen ma unenägusid igal öösel.
Mis on katsumuse kõige raskem ala?
Siin tuleb eristada kahte aspekti. Füüsilise poole pealt lihastele kõige väljakutsuvam just jooksmine. Fuerteventura tingimustes on vaimne raskus aga rattasõidul, sest see kestab ajaliselt kõige kauem ja tugevad tuuled panevad tahtejõu iga päev proovile.
Milliste raskustega veel silmitsi seisan, mille peale kõrvalt vaataja vahest tullagi ei oska?
- Katsumuse alguses tuleb keha kiiresti kohandada ümber töötlema 3500 kilokalori asemel 9000 kcal. See ei toimu päevapealt, vaid võtab mitu päeva aega. Seepärast on alguses kehakaalu langus paratamatu. Selle lihtsustamiseks tulin seekord Fuertevenutarele juba 3 nädalat varem kohale, et siin korralikult treenida ja et päevane kaloraaž juba enne katsumust 5000-6000 kcal viia.
- Mida päev edasi, seda lihtsamaks sportimine läheb. Selle heaks näiteks on 40-kordne ultratriatlon, mil 20 esimest päeva (aeg 225:32:41) olid viimasest 20 päevast (aeg 218:48:41) peaaegu 7 tundi aeglasemad.
- Kui arvad, et katsumuse lõpujoone ületamisega on kõik läbi, siis eksid. Siis tuleb kehale selgeks teha, et ta 9000 kcal asemel vajab nüüd 2500. Seda harjumust tagasi muuta on vahest isegi keerulisem, kui keha rohkem toitu seedima õpetada.
Kas ma kasutan ka massaažisaapaid?
20-kordse ultratriatloni ajal 2018 kasutasin ma Normatec saapaid (lisaks massaažile) iga päev. 40-kordse ultratriatloni ajal 2019, kasutasin ma neid saapaid kõigest 3 esimesel öösel. Kuna nad töötades häirisid mu unekvaliteeti, siis otsustasin neist loobuda. Järgmised 37 päeva sain kenasti hakkama ilma nendeta. Kuigi saapad on mul katsumusel alati kaasas, arvan praegu, et tõenäoliselt ma neid 60-kordse ajal ei kasuta.
Mis on mu FTP rattal?
Hiljuti ei ole ma seda testinud, kuid kui aasta alguses Sufferfesti Full Frontal testi tegin, sain tulemuseks 317.
Palju ma aastas treenin?
Huvi korral loe IUTA-le antud intervjuud, kust saab muuhulgas teada, kui palju ma kulutan aega sportimisele ja kuidas see varasemalt on erinevate alade vahel jaotunud.
Mis on su lemmikala?
Jooksmine, sest olen sellega kolmest alast kõige kauem tegelenud (20 aastat) ning see tuleb mul kõige paremini välja. 30. sept 2021. a seisuga olen kokku jooksnud 65 645 km.
Kas ma spordin pulsikella järgi ning mis pulsiga ma katsumuse ajal spordin?
Ma ei spordi kella järgi, vaid enesetunde järgi. Aja jooksul olen ma enda keha piisavalt hästi tundma õppinud, mistõttu tean oma piire ja lävesid peast. Päevi kestvate sportimiste puhul toimub kogu sportimine aeroobses läves. Huvi korral võid 40-kordse ultratriatloni ratta- ja jooksupulsse näha siit.
Kas nii madalad pulsid on mu keha eripära?
Ei. See on treenitusega saavutatud. Pulside näidud sõltuvad mul spordialast. Ultraspordi puhul toimub sisuliselt kogu sportimine aeroobses läves. Kui seda teha päevi, siis sportimine peab olema keha väga lihtne. Treenigute eesmärk on üritada samade pulsside juures järjest kiiremaks saada.
Kui ma panen end proovile lühematel distansidel, siis on mu pulsid hoopis midagi muud. Näiteks 2020. aastal jooksin maratonis oma isikliku rekordi (2:30:22) ning siis oli mu keskmine pulss 169 ja maksimaalne 185. Neli nädalat enne seda maratonijooksu püstitasin IRONMAN Tallinn võistlusel oma isiklikuks rekordiks (9:05:21) – siis näitas mu Garmini kell keskmiseks pulsiks rattal 157 ja jooksul 159.
Minu 10 km isiklik rekord (0:32:50) pärineb 2018. astast ning siis oli keskmine pulss 176 ja maksimaalne 187.
Kas ma teen katsumuse ajal vereanalüüse ja dopinguteste?
Kuna 40-kordse ajal töötas Playitas kuurordis teatud aegadel ka arst, siis viimasel päeval kohe pärast finišeerimist võttis ta mult vereanalüüsid ja dopinguproovi. Kui mul õnnestub tema või keegi teine vajalike oskuste ja teadmistega inimene leida ja finantsiliselt võimalik, siis plaanin seda teha ka seekord. Küll aga selle mööndusega, et analüüsid annaksin näiteks päev varem, sest ei tahaks finišeerimise päeval kohe minema tormata, nii et ei jää aega hetke nautida ja tiimi ning kohale tulnud inimeste vahetuid muljeid jagada.
Kas sport on mu elukutse? Mis ametit ma pean?
Spordil on väga suur roll mu elus, kuid see ei ole mu amet, millest ma ära elatuks. Ametilt olen ma jurist. Koostööpartnerid ja toetajad aitavad mul katta treeningute, varustuse, võistlemise ja katsumustega seotud kulud, mis sõltuvalt mu katsumustest võivad olla väga suured.
Kumb on raskem, kas katkematu või päevane ultratriatlon?
Seda küsimus tõusetub ultratriatleetide seltskonnas ikka ja jälle teemaks ning eks igal meist ole oma nägemus sellest. Olles läbi teinud nii 10-kordse nii katkematus (38 km ujumist + 1800 km ratast + 422 km jooksu) kui ka päevases (10 täispikka triatlonit 10 järjestikuse päeva jooksul) formaadis, leian, et katkematu ultratriatlon on raskem, kuid seda ühel tingimisel. Nimelt sarnaselt päevasele formaadile tuleks ka katkematu formaadi puhul katsumus läbida 10 päeva. Kui katkematut ajaliselt kauem teha, siis minu arvates muutub see lihtsamaks kui päevane formaat. Katkematu ultratiratloni võistlustel on enamasti ajalimiidiks aga 14 päeva.
Kas rattaga kaasas sõitmine või jooksmine on katsumuse ajal lubatud?
Rattarajale ma endaga kedagi (isegi mitte oma tiimiliiget) kaasa sõitma ei taha. Isegi mitte enda tuulde selja taha. See segaks mu keskendumist ja riskantne, arvestades avatud liiklust ja Fuerteventura tuule olusid.
Jooksurajal ma kedagi enda ette ja kõrvale jooksma ei taha. Sportimise ajal ma keskendud oma keha kuulamisele ning seepärast ma vestluspartnerit ei otsi. Minu selja taga jooksmine mind ei häiri, kui hoitakse ca 5-meetrist distantsi, et mu saaterattur saaks mulle igal hetkel süüa ja värskendust pakkuda.
Mitu täispikka triatlonit ma teinud olen?
Kui arvesse võtta kõik ka kõik ultratriatlonid, siis kokku teeb see 126.
Kas see tulemus läheb kuskile ka rekorditeraamatusse?
Täna on seda vara veel öelda. Rekordikatse taotlus sai esitatud ja see sai rohelise tule, kuid ühte nende poolt seatud tingimust ei ole võimalik täita. Loe huvi korral lähemalt Delfi blogist.