Katsun alati igast uuest ultrakogemusest võtta maksimumi, kogudes katsumuse ajal võimalikult palju teavet, mida siis hiljem ise ja koos asjatundjatega analüüsida ning millest siis uuteks ettevõtmisteks vajalik teadmine kaasa võtta. Tulemusi jagan hea meelega ka sinuga. Selles postituses toon sinuni pulsid ja ajad alade lõikes ning kirjutan, mida nendest andmetest järeldan.
Juuresolevast aegade tabelist nähtub, et kui kaheksas päev välja arvata, siis kõikidel ülejäänud päevadel sai täispikk triatlon läbitud vägagi sarnaste aegadega. Eks päevade lõikes väikene aegade kõikumine oli osalt tingitud ka ilmastikuoludest, mis olid üldistatult üsna ekstreemsed. Märgusõnad on vahetusalad, temperatuur ja tuul. Oli väga mitu päeva, mil tuul oli üsna tugev ja raskendas oluliselt rattasõitu. Kahjuks ei teinud ma tuuliste päevade kohta täpsemaid ülestäheldusi, mistõttu täna enam ei mäleta, mis päevad olid tuuleoludelt keerulisemad. Meeles on vaid nii palju, et esimene päev oli suhteliselt tuulevaikne ning sellele järgnes kohe kaks tuulisemat päeva. Seega kui tuulefaktor eemaldada, võib öelda, et teisel ja kolmandal päeval liikusin esimese päeva tempos.
Esimesel võistluspäeval oli temperatuur 28 kraadi. Järgneval neljal päeval see aina tõusis, saavutades neljandaks ja viiendaks päevaks 33-kraadise kuumuse. Need kaks päeva olid ainukesed, mil rattadistantsi teises pooles tuli mul vahetusalast läbi sõites külma veega pead jahutada (see toimus muidugi sõidu pealt ja kiivrit ära võtmata). Kuues päev oli kuni rattasõidu lõpuni pilves ilmaga ja saime päris korraliku vihma kaela. Kuigi sel päeval oli samuti suhteliselt soe, tundus eelmise päeva võrdluses väljas justkui suur sügis olevat ning külmatunne puges kiiresti kontidesse. Viimased neli päeva oli taas palju päikest ja sooja 27-28 kraadi. Selleks ajaks olin kuumaga nii harjunud, et 28 tundus minu jaoks veidi isegi madal.
Kaheksas päev oli mulle kõige raskem ning see väljendus selgelt ka ajas. Raskus seisnes selles, et kuigi enesetundel ei olnud väga viga, oli jalgadest jõud justkui pühitud. Kaheksanda päeva õhtul sai võistlusaja toidumenüüd analüüsitud ning energiapuuduses asi olla ei saanud. Kahtlustasime valgu- ja amiinohapete puudujääki ning muutsime toitumist – igatahes see, mis kaheksanda päeva õhtul ja öösel menüüs muudetud sai, toimis suurepäraselt. Üheksandal päeval oli jõud tagasi ja lihased töökorras. Menüül siinkohal rohkem aga ei peatuks, kirjutan sellest hilisemas postituses.
Kuigi võistlustel ma pulsivööd tavaliselt ei kasuta, sai Šveitsis tehtud erand. Katsumuse ajal pulsi mõõtmine oli üks osa Silva poolt läbi viidud TÜ uuringust. Pulsi ülestäheldamisest oli suur kasu juba võistluse ajal – nimelt siis saime teada, kui palju ma energiat päevas kulutasin. Vahetult enne Šveitsi võistlust sai mul määratud ka puhkeaja energiakulu, milleks oli 2127 kcal. See tähendab, et sellise koguse energiat vajab mu keha ühes päevas, et lihtsalt eksisteerida. Sellele energiakulule sai igal õhtul juurde liidetud võistluse ajal kulutatud energia ning minu ülesanne oli hiljemalt järgmise võistluspäeva hommikus sama suurusjärk energiat tagasi süüa. Kulutatud ja tarbitud kaloraaži osas kirjutan sulle hiljem.
Juuresolevalt pulsside tabelist näed, milline oli mul keskmine ja maksimaalne pulss päevade ja alade lõikes. Pulsse iseloomustab sõna “aeroobne”. Üks huvitav tähelepanek on see, et esimesed kaheksa päeva keskmised pulsid kõikide alade lõikes üksnes langesid. Selles ei oleks võib-olla midagi üllatavat, kui ka ajad oleks päevade lõikes üksnes langustrendi näidanud. Paraku nii see ei ole – näiteks oma parima aja tegin ma neljandal päeval, kuigi keskmised pulsid olid oluliselt madalamad kui esimesel päeval. Pulsside suur erinevus samaväärse pingutuse juures tuleb eriti ilmekalt välja just üheksandal ja kümnendal päeval. Kuigi 9. päeva koguaeg erines esimese omast ca 11 minutit ja 10. päeva oma ca 6 minutit, oli see tingitud ennekõike nende päevade tavapärasest pikemast vahetusalast. Seega sportimise netoajad olid esimesel, üheksandal ja kümnendal päeval sisuliselt samad, samas viimaste päevade keskmised ja maksimum pulsid erinesid esimese päeva omast kui öö- ja päev.
Mida pulsi selline langemine tähendada võiks? Minu jaoks on see selge märk sellest, et päevi kestev pingutus toob pulsivahemikud kolinal alla. Teisisõnu öeldes, et mida päev edasi seda allapoole mu aeroobne (ja tõenäoliselt ka anaeroobne) lävi tuli. Loodetavasti saan hiljem Silvalt selle kohta ka teaduspõhise selgituse. Juba võistluse ajal pulsside langemist täheldades tekkis meil küsimus, kuidas see mõjutab mu energiakulu. Olime Silvaga ühte meelt selles, et madalam pulss ei pruugi tähenda koheselt seda, et ka mu energiakulu vähenes. See lihtsalt ei tundu loogiline, et sama või koguni tugevama füüsilise pingutuse juures energiakulu (kõigest mõne päevaga) sedavõrd palju võiks alaneda. Selle seisukoha kinnituseks piisab mulle, kui võrdlen omavahel esimese ja viimase päeva pulsse ujumise ajal. Minu jaoks oli viimase päeva ujumine kõige raskem ja intensiivsem, mida kinnitab ka tollel päeval välja ujutud kiireim aeg (1:06:00). Kui seda võrrelda esimese päeva ujumisega, mil puhanult sai 3,8 km läbitud ajaga 1:06:30, nähtub pulsside tabelist, et esimesel päeval oli mu keskmine pulss lausa 36 lööki kõrgem kui kümnendal päeval.
Huvitav oleks teada, kuidas käitusid mu rahuloleku pulsid päevade lõikes. Kuna uuringu raames sai igal hommikul kohe pärast ärkamist mõõdetud südamelöögisageduse variaablust, siis usun, et hommikupulsi andmete analüüsimine teeb meid paljuski targemaks.
Minu jaoks veidi üllatusena tuli tõsiasi, et kõikidel päevadel oli mul alade lõikes kõige kõrgem pulss just vees. Ise oleks pigem eeldanud, et joostes on kõige kõrgemad pulsid, seejärel ujumisel ja rattal.