On aeg jagada sinuga oma mõtteid Leedu ultratriatlonist. Võistlus kujunes arvatust palju raskemaks. Juba oma varasemas blogipostitusesolen öelnud, et ultrakatsumuste pikkusest ja raskusest tingituna oleks naiivne loota, et sel ajal mingeid ootamatusi, viperusi või raskeid hetki ei esine. Seekordseks üllatajaks oli ilmataat – võistluspäeval puhus väga tugev tuul, mille sarnast ma olen kogenud küll Lanzarotel treenides, kuid mitte kunagi varem võisteldes. Tugev tuul iseenesest ei ole midagi ületamatut, kuigi eks ta omajagu katsumust raskemaks muudab. Minule sai aga saatuslikuks tugevast tuulest alguse saanud sündmuste jada, mis päädis sellega, et avastasin end ühtäkki asfaldilt pikali. Aga ärme torma sündmustest ette, vaid alustan kokkuvõtet alade lõikes ja nende läbimise järjekorras.
Ujumine
Ujumine valmistas head meelt, sest lõpuks olid tingimused ja vorm sellised, et olin võimeline ujuma aja (2:22:27), mida pikad ujumistrennid basseinis juba mõnda aega tagasi ennustada lubasid. Rõõmu valmistas ka see, et kiiremaile ujujale kaotasin kõigest 12 minutit. Kuigi ujumisajaga olen rahul, on palju tööd vaja teha ja teadmisi omanda selleks, et ujumisjärgne füüsiline väsimus õlgades ja kätes oleks väiksem.
Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ujumises kasutatavaid lihased ei saa rattasõidul ja jooksul suurt koormust, on see ekslik arusaam. Ligikaudu 12 tundi eraldistardi asendis olla on õlgadele ja kätele suureks väljakutseks. Samuti mõjutab ülakeha liigne kurnatus oluliselt ka jooksutehnikat ja pärsib jooksukiirust. Eks ma annan teada, kui olen ujumisjärgse enesetunde osas lahenduse leidnud.
Ratas
Rattasõit algas hästi ja vahe esimestega vähenes kiiresti, kuid kusagil 30. kilomeetril tabas mind ebaõnn, mille tulemuseks oli kukkumine. Tundub, et võistluspäeval puhunud tugev tuul tuli ka korraldajatele suure üllatusena, sest tuule võtsid alla nii toetustiimidele mõeldud telgid (vt fotot ülal), piirdeaiad kui ka piirdelint. Viimane sai saatuslikuks ka mulle – nimelt kahe puu vahele tõmmatud piirdelint venis tugeva tuule käes välja, ulatudes kohati peaaegu poole sõidutee laiuseni. Piirdelindiga kontakti vältimiseks tuli mul väga mitmel korral hoida lausa vasakule sõidutee poolele.
Kusagil kümnendal rattaringil olles valisin enda arvates piisava vahekauguse piirdelindiga kohast möödumiseks, kuid puhanguliselt puhunud ülitugev tuuleiil venitas piirdelinti veel kaugemale ning selliselt, et tõstis selle ümber mu kaela. Rattakiirus oli sel hetkel kusagil 30 km/h.
Kuigi ma üritasin linti kiiresti tagasi tõsta, ei õnnestunud mul see. Kuna piirdelint oli parajalt lai, siis ei läinud see ka katki, vaid venis veel pikemaks ning tekitas sellega ühtlasi ka põletushaava mu kaelale. Järgmine hetk olin juba asfaldil pikali. Pärast kukkumist esimese asjana kontrollisin, kas ratas jäi terveks, seejärel vaatasin, kas endal luud ja kondid terved. Kui kukkumise järgselt oli adrenaliin laes ning marraskil naha põhjustatud valu õieti ei tundnudki, siis ajapikku olukord muutus. Järjest enam andis asfaldi poolt katki riivitud nahk ja lindi poolt hõõrutud kael tunda.
Kukkumisele järgnenud kaks tundi olid selle võistluse raskeimad. Nimelt rikkus kukkumine mu senise hea rütmi, tekkis tõsine motivatsioonikriis ja peas keerles hulk musti mõtteid. Hetkel ma enam ei mäleta, kuidas ma mõtted taas positiivsele lainele pöörasin, kuid lõpuks mul see õnnestus.
Teine pool rattadistantsist oli enesetunde poolest esimesest erinev kui öö ja päev. Selle heaks kinnituseks on fakt, et ujumisega esimesele kaotatud 12-ne minuti (ehk kahe rattaringi) tagasisõitmiseks kulus mul 156 km, samas kui järgmised 150 km kasvatasin ma järgneva ees edumaa kaheksale rattaringile.
Seekordne kukkumine kinnitas taas, et ma ei ole mitte hea rattasõitja, vaid et mul on suurepärased kukkumisoskused. Oma lühikese „ratturikarjääri“ jooksul olen pidanud üle elama peaaegu kümme kukkumist, neist kuus on olnud suurte kiiruste pealt ja tõsisemad. Nimetatud kuuest tõsisemast kukkumisest õnnestus kolm üle elada ühe ja sama vihmastes oludes toimunud Mallorca rattavõistluse raames.
Oma üheks tõsisemaks ja ohtlikumaks rattaõnnetuseks pean Tartu rattaralli raames suurel kiirusel toimunud kukkumist pundis, misjärel otsustasin grupisõiduvõistlustega lõpparve teha. Arvasin, et sellega on mu kukkumiste saaga ühel pool. Paraku see nii ei ole läinud, sest juba ainuüksi see aasta olen suutnud eraldistardis kahel korral kukkuda – Enduroman´il Inglismaal ja nüüd Leedus.
Jooks
Jooksudistantsile siirdusin enam kui tunnise edumaaga. Juba üsna esimestel kilomeetritel oli mulle selge, et Ungarile sarnast alla seitsme tunnist jooksu ei tule. Selleks hetkeks andis kukkumisest tingitud valulikkus ja põrutus juba üle keha korralikult tunda ning iga jooksukilomeetriga puges külm ja energiapuudus järjest enam kontidesse.
Vahetasin jooksuetapi ajal kaks korda riideid, et soojatunnet vähegi tagasi saada. Kahe maratoni läbimiseks kulus mul seekord aega 8:16:01, millest vähemalt 30 minutit kulus toidupauside, riiete ja- jalatsite vahetusele ning keha kergendamisele.
Kahjuks kukkumisest tingituna ei saanud ma vastust eelmises blogipostituses tõstatud küsimusele – kas neli päeva on piisav aeg Alpide treeninglaagrist taastumiseks? Olen kindel, et kukkumiseta oleksin ma suutnud jooksudistantsi kiiremini ja palju parema enesetundega läbida. Samas on võimatu öelda, kui suurt rolli täpselt mängis kukkumine ning kas ja kui suur mõju oli Alpidel.
Mis järgmiseks?
September on taastumise, võistlusvaba ja jooksuvormi parandamise kuu, et siis oktoobris võtta osa selle aasta viimasest kolmest võistlusest – Tartu linnamaratonist, Saaremaa kolme päeva jooksust ning Haanja100 ultrast.