Kuigi esimene raske ultravõistlus ootab mind ees Gran Canarial märtsi alguses, on see kõigest põhikatsumuste ettevalmistus. Sellest ultrajooksust kirjutasin juba varasemalt ning rohkem sellel siin ei peatu.
Uue aasta põhieesmärgid on seotud ultratriatlonitega ja seda erinevates formaatides. Kavas on neli ultratriatlonit, millest kolm on minu jaoks esmakordseks kogemuseks. Alljärgnevalt kirjutan sulle neist neljast katsumusest ajalises järjekorras, mis ühtlasi on sattunud ka tähtsuse järjekorda.
Quintuple ultratriatlon Eestis (19 km ujumist, 900 km ratast, 211 km jooksu)
Tegemist on katsumusega, mille plaanin korraldada endale ise ja seda siinsamas Eestis. Ajaliselt peaks see aset leidma 2016. aasta mai teises pooles või hiljemalt juuni esimestel päevadel. Kuigi 5-kordsel ultratriatlonil sai see aasta Inglismaal osaletud, on mul plaanis teha seda hoopis teises formaadis. Kui Inglismaa võistlus kujutas endast viiel järjestikusel päeval ühe täispika triatloni läbimist, siis enda korraldataval katsumusel kavatsen läbida kõik alad ühtejutti.
Teisisõnu on kavas ujuda 19 km, seejärel sõita ratast 900 km ning lõpuks joosta 211 km. Juba ainuüksi iga üksiku ala lõikes on tegu minu jaoks enneolematu ettevõtmisega. Seni olen kõige rohkem ujunud 11 km järjest, sõitnud ratast 360 km ja jooksnud 131 km. Nii et järgmisel aastal tuleb mul kõik varasemad rekordid pikkuse osas alistada ja seda ühe katsumuse raames.
Saab olema huvitav, raske, õpetlik ja silmi avav teekond enda võimete tundmaõppimisel. Keeruline on selle ettevõtmise ajalist kestvust tunni või isegi kümne tunni täpsusega ennustada, arvestades, et seni on seda kõige kiiremini suudetud teha 73 tunni ja 18 minutiga. Hinnanguliselt võib see mul aega võtta neli ööpäeva ja enam. Selle katsumuse puhul ei ole mu eesmärk mitte aeg, vaid läbimine ning teadmiste ja enesekindluse kogumine hooaja kaheks viimaseks ettevõtmiseks.
Double ultratriatlon (7,6 km ujumist, 360 km ratast, 84,4km jooksu)
Tegemist on ultratriatlonite pesamunaga. See on mulle juba tuttav ja kolmel korral läbitud katsumus. Samas ei ole sellise formaadiga ultratriatlon end mu jaoks veel kaugeltki ammendanud, mistõttu ühe kahekordse peab ka uuel aastal tegema. See võiks ajaliselt toimuda juunis või juuli alguses. Kuigi hetkel ei ole veel IUTA oma järgmise aasta võistluskalendrit avaldanud, tahaks loota, et mõni kahekordne satub juuni teise poolde või juuli algusesse. Seega selle võistluse osas valitseb hetkel ainukesena kõige suurem selgusetus, kuid loodetavasti mitte väga kauaks.
Triple ultratriatlon Saksamaal (11,4 km ujumist, 540 km ratast, 126,6 km jooksu)
Selle ettevõtmisega asi alles läheb huvitavaks ja väljakutsuvaks. Tegemist on iga-aastase juuli lõpus toimuva ja äärmiselt kõrgetasemelise ultratriatloniga. Katsumuse edukas läbimine eeldab 11,4 km pikkust ujumist 50-meetrises basseinis, seejärel ööpäev kestvat 540 km pikkust rattasõitu ning lõpetuseks kolme maratoni ehk 126,6 km jooksmist.
Selle ettevõtmise võlu ja väljakutse seisneb tõsiasjas, et seda on võimalik läbida ühtegi pausi tegemata (rääkimata uinakust). Selle elav näide on Richard Widmer, kes on viimastel aastatel püsinud alistamatuna, näidates sellel distantsil võimast minekut. Tema lõpuajaks märgiti 33 tundi ja 5 minutit, mis jääb kehtivale maailmarekordile (31:47:57) alla kõigest veidi üle tunni. Tema edu teise koha saavutanu ees oli 6,5 tundi.
Deca ultratriatlon Šveitsis (38 km ujumist, 1800 km ratast, 422 km jooksu)
Kõigest 24 päeva pärast 3-kordset Saksamaal, antakse Šveitsi väikelinnas 24. augustil start 10-kordsele ehk Deca ultratriatlonile. Seal tuleb kümnel järjestikusel päeval läbida üks täispikk triatlon. Ujumine leiab aset 50-meetrises basseinis, ratast sõidetakse 12 km pikkusel ringil ning maraton joostakse 1,2 km ringil. Deca ultra distantsi pikkus ja ajaline kestvus paneb proovile kõik kehaosad ja selle rakud ning vaimselt vormib see sinust uue inimese.
Inglismaa kogemusest tean, et toitumine ja selle planeerimine saab olema võtmetähtsusega teguriks – kõik toitumist puudutav tuleb mul suures plaanis nullist välja töötada. Kui 2-, 3- ja 5-kordse ultra puhul piisaks mulle minimaalselt kaheliikmelisest toetustiimist, siis deca edukas läbimine eeldab minu hinnangul vähemalt nelja abistaja olemasolu.
Kuna kümne päevaga 1800 km läbimine nõuab palju ka rattalt ja tehnilised viperused on üldjuhul vältimatud, tuleb ka selleks valmis olla. Seepärast on mul selleks võistluseks kaasas kaks eraldistardiratast – nimelt mu senine Trek saab Rademarist uueks hooajaks kaaslase. Seega peaks ka rattal seltsis lõbusam olema.
Hetkel tundub see kõik mulle veel veidi hullumeelse ettevõtmisena, kuid just see sama sisetunne paneb mäed minu puhul liikuma. Naiivne oleks arvata, et ma sellel teel ettearvamatuid takistusi ja raskusi ei koge. Oh ei, neid tuleb palju, oluline on nendega toime tulla ja mitte lasta vaimu murda.
Tänaseks olen vaikselt eesootavaga mõttes harjuma hakanud ning ettevalmistused nendeks on juba käimas.
Olen tähele pannud, kui palju kasu on oma mõtete, kogemuste ja eesmärkide detailsest kirjapanemisest ning selle meeldivaks boonuseks on see, kui keegi neid ka viitsib lugeda. :)