Kas sa kujutaksid ennast ette iga päev oma toidumenüüd detailselt üles kirjutamas? Ja seda viis aastat järjest? Mina kujutan, sest täpset nii kaua pean ma juba toidupäevikut. Ja mitte ainult ei kirjuta üles, vaid pidevalt analüüsin seda, et leida oma kehale parim kütus, mis tagab võime katkematult ja lõputult sportida. Mu esimeste ultratriatlonite ajal märkis toetusmeeskond tarbitud toidu küll üles, kuid kohest analüüsi siis veel ei teinud. Alles pärast võistlust vaatasin võistlusmenüüle otsa ja tegin sellest järeldused. Üsna ruttu sai aga selgeks, et pikemate ultrakatsumuste puhul tuleb menüüd analüüsida juba selle ajal. See on vajalik, et kulutatud ja tarbitud energia oleks tasakaalus ning et menüü ei oleks kaldu vaid ühtede toitainete poole. Süsivesikud ei ole reeglina probleemiks, küll aga valgud ja kiudained.
Ultratriatlonitel esikohakonkurentsis püsimiseks tuleb olla võimeline toituma hoo pealt.
Foto: Jörg Borkowski (3-kordne ultratriatlon, Lensahn 2017)
Olgu su rasvavaru milline tahes, keha ei suuda suure energiapuuduse ega toitainete defitsiidiga pikalt toime tulla. See on müüt, et korraliku rasvavaru abil võid muretult ja kaua sportida.
Mais tegin edukalt läbi treeningtsükli Lanzarotel, mis oli ühtlasi ka mu põhikatsumuse proovikiviks. Nimelt sai eesootava katsumuse tingimustes 16 päeva jooksul 108 tundi sporditud (vt lähemalt siit). Keha tuli sellega muretult toime ja seda tänu toitumisele. Toit oli mu ainuke taastumisvahend trennijärgsete venitusharjutuste ja külma duši võtmise kõrval.
Kolm tõestust on mulle piisav
Eelmisel aastal tegin samuti hooaja oluliseima treeningtsükli Lanzarotel (vt lähemalt siit). Tegin siis 14 päevaga 88 tundi trenni. Tollal valmistusin ma 10-kordseks katkematuks ultratriatloniks. Juba eelmisel aastal panin tähele, et keha vajas taastumiseks üksnes kvaliteetset ja isevalmistatud toitu. Kuna see oli siis üks mu esimesi sedavõrd raskeid treeninglaagreid, ei julgenud selle pinnalt veel põhjapanevaid järeldusi teha. Tollase menüü põhimõtted võtsin aluseks ka sellel aastal ja see toimis taas.
Neist kahest teadmisest mulle piisanuks, kuid sellega asi ei piirdunud. Sain ka ühe negatiivse kogemuse, mis kinnitas mu arusaama – toit tagab parima ja kiireima taastumise. Nimelt aprillis olin treeninglaagris Mallorcal, kus elasin hotellis ja kus endal söögitegemise võimalus puudus. Nii ahvatlev kui ka rootsi laua stiilis toitlustamine ka ei tundu, oli see minu jaoks halb variant. Kuigi toidulaud oli rikkalik, ei sobinud valmistoit mu raskete treeningutega kokku. Juba esimestel päevadel pärast õhtusööke tundsin, et asjad ei toimi minu jaoks. Kui olin oma raskete treeningutega jõudnud poole peale, siis keha enam ei pidanud vastu. Kohe pärast järjekordset õhtusööki läks olemine väga halvaks, söögiisu kadus päevadeks ning keha võitles mitu päeva kõrge palavikuga.
Mis siis ikkagi juhtus? Rasketest treeningutest niigi stressis olevale kehale oli väga kirju ja tavapäratu toit suureks lisakoormuseks. Kui nõuad kehalt palju, siis tuleb anda talle juba teada ja tuntud kütust.
Väljavõte toitumispäevikust
Järgnevalt toon sinuni Lanzarote treeningtsükli seitsmenda päeva toidumenüü. Sel päeval tegin 9 tundi trenni, sõites rattaga 223 km (tõusumeetreid 2495) ja joostes 10 km. Menüüst nähtub, et 8-tunnise mägise rattasõidu ajal tarbisin 2940 kcal ning et kogu päeva energiakulu oli 7486 kcal. Veel paar aastat tagasi oleks ma taolise treeningpäeva raames oluliselt rohkem energiat vajanud. Tänaseks on keha selliste mahtudega juba üsnagi kohanenud ja toimib palju ökonoomsemalt.
Erinevad pähklid, marjad, seemned, smuutid ja köögiviljad on minu supertoiduained. Neid tarbin ma igapäevaselt ning just need toiduained figureerisid iga päev ka mu treeninglaagri menüüs.
