Toetusmeeskonnata ei kujutaks ma ultratriatloni läbimist ja kõrgel tasemel võistlemist ettegi. Üks lugeja tegi ettepaneku, et ma kirjutaks ühe blogipostituse ka toetusmeeskonna vaatenurgast. See on hea mõte ja pakkus huvi ka endale, sest ei ole ise kunagi veel selles rollis olnud. Palusin Eesti 5-kordse ja Saksa 3-kordse ultratriatloni toetusmeeskonnal oma mõtteid jagada ning nüüd jagan neid ka sinuga. Tegemist on üsnagi pika postitusega, kuid eks muljeid ja tähelepanekuid sedavõrd pikkade ettevõtmiste juures tekib palju.
Enne asja juurde asumist lisan sissejuhatuseks meeleoluka video toetusmeeskonna tegemistest Saksa ultra raames.
Saksa 3-kordne ultratriatlon toetusmeeskonna vaatenurgast
Saksamaal oli mu toetusmeeskond 3-liikmeline – Virge, Priit ja Nelli. Priidu ja Virge jaoks oli see juba kolmandaks, Nellile esimeseks korraks.
Priidu ja Nelli mõtted teostusmeeskonna tegemistest on järgmised:
Käisime Saksamaal, pisikeses linnakeses Lensahnis meeskonnaks Raidu kolmekordsele trialtonile. Kui seda üritust/ettevõtmist/võistlust ühe sõnaga iseloomustada, siis see oli ülivõimas! Vägev oli juba Tartus auto pakkimine, kuid pakkimismeistritena saime sellega hakkama. Lensahni jõudsime kolm päeva enne võitlust, nii saime toetustiimi jaoks vajalikud punktid täpselt läbi arutada ja Raidu soovidega tutvuda, lisaks valmistus Rait võitluse jaoks. Seekord kuulus toetustiimi ka sellel alal täiesti kogenematu Nelli ehk siis mina. See vist küll ei olnud plaanis, aga minust sai siis kokatädi 🙂 Toitumine on sportlase jaoks ülioluline, seega enese teadmata, olin võtnud endale üsna suure vastutuse, aga see meeldis mulle! Taimetoitlasest sportlasele toidu valmistamisega rikastasin oma söögitegemist ikka korralikult. Põnev oli!
Koostöö meeskonna vahel oli meie arvates imeline, usume et selle tingis Raidu enda plaanimisoskus ning Virge suured kogemused. Kui on variandid ja plaan paigas, siis ongi lausa lust rajal võistlevat sportlast toetada ja vajadusel teenindada (mingi hetk jooksin poodi jäätise järgi ja jooksurajal sai Rait kohalikust pagaripoest toodud vaarikatorti, mis oli tollel hetkel maitse poolest kõige meeldivam). Raja ääres olime kolmekesi ning antud võitluse jaoks sellest täiesti piisas.
Keerulisi/kriitilisemaid hetki toetustiimi jaoks ei oskagi välja tuua, sest eesmärk oli kõigil paigas, nii et hetked, mis võib-olla oleks pidanud olema kriitilised, laabusid iseenesest. See oli ju teada, et öö saab olema raskem kui päev ja väsimus võib meid murda, olime selleks valmis. Üritasime pikali olla ja puhata (Priit autos ja mina muruplatis fliisi sees), kuid olime ikka mõlemad kõik see aeg olemas ning kui finiš oli lähedal, kaotas adrenaliin väsimuse.
Kõrvaltvaatajana tundus Raidu jaoks kõige raskem olevat oma motivatsiooniga toime tulemine ja selle hoidmine. Raskeks läks jooksurajal. Kuid toetustiimi abiga motiveeris Rait ennast tagant tulija eest ära jooksma ja hiljem jõudis ta järgi teisel kohal olnud taanlasele. See kõik toimis ning tulemus oligi ülivõimas. Seega Raidu kriitilised hetked saidki olema ka toetustiimi jaoks just motiveerivad ja põnevad 🙂
Nagu me kõik teame, lõpetas Rait teisena selle ülitiheda võitluse. Finiš oli meie jaoks ikka väga emotsionaalne, mida iseloomustasid meeletu uhkusetunne ja pisarad. Uhkus Raidu üle ja uhkus olla eestlane. Seda tunnet peab ise kogema, see kõik oli seda väärt!
Eestisse sõitsime ilma suuremate peatusteta ning see oli raske, olime teel kokku 24 tundi. Eesmärk oli jõuda tagasi esmaspäeva õhtuks, et olla teisipäeva hommikul tööpostil. Arvan, et oma elurütmi saime tagasi umbes kolme-nelja päeva jooksul.
Tahame tänada veel Raitu ja Virget sellise vahva kogemuse ja reisi eest. Võimalusel läheks uuesti, kahtlemata!
Eesti 5-kordne ultratriatlon toetusmeeskonna vaatenurgast
Mis selle ettevõtmise ajal kõige rohke üllatas?
Silva Suvi: üllatas Raidu rahulik ja positiivne hoiak, mis säilis katsumuse lõpuni. Mitte kordagi ei öelnud ta kellelegi halvasti, mis väsinud inimese puhul üsna sageli võib juhtuda.
Kristi Aruküla: suurima üllatuse pakkus mulle kui esmakordselt meeskonnas osalejale ürituse mastaapsus ja meeletu inspiratsioon ning positiivne energialaeng, mis toetajale osaks saab. See raputab paigast kõik tavapärased sisseõpetatud normid alates üldfilosoofilistest küsimustest, mis üleüldse on elus võimalik, kus on inimese piirid kuni argiste praktiliste küsimusteni, palju tuleb magada, millal tuleb süüa jne. Üllatas ka eestlaste kokkuhoidev vaim – järjest enam suurenes kaasaelajate arv virtuaalselt, rajale tekkis spontaanseid jäljekütte, väga tore oli ka see, et pidevalt tuli keegi toetust avaldama. Usun, et paljude tuttavate nägemine basseini serval, rattatee ääres, laboris ja jooksurajal, andis kindlasti jõudu juurde. Tundub, et see sündmus hingeliselt liigutas väga paljusid.
Virge Tamme: esimene üllatus oli see, kui matkabussis selg sõidu suunas istusin, kui kiirelt mul kehva olla hakkas, seda enam, et toimetasin ka samal ajal arvutis Raidu Facebookis. Vahetasime Silvaga siis kohad. Varsti arvas ka Silva, et ta vist ei suuda väga kaua niipidi istuda. Naersime siis, et varsti on tiim omadega audis, sest ei pea tingimustele vastu ja Rait peab ise hakkama saama, samal ajal kui me oma pahaolekut ravime.
Üllatas ka see, kui terav oli Raidu meel kogu katsumuse vältel. Oli päris mitu korda, kui Rait „ise küsin, ise vastan“ põhimõttel oma tiimiga suhtles või juhendas, kus mis on jne. Kohati tundus, et tal on kõigest kõige parem ülevaade, kuigi see oli rohkem meie roll. Alustades sellest, kus miski asub kuni selleni, kus ta parasjagu jooksurajal on, palju distantsist läbitud jne. Vägev üllatus oli see, kui paljud Raidu ettevõtmisega kaasa tulid, kas sotsiaalmeedia vahendusel või kohapeal. Nii paljud tulid rattasõidu ajal mõnda vahepunkti, avaldasid soovi väike distants temaga kaasa teha või otsisid ta jooksurajal üles, et see mõte ka teostada.
Kui selgus, et Eesti ultrakatsumuse esimeseks “hümniks”, mida me kuulasime Raidu soovil oma poolsada korda, oli Noorkuu “Spordilaul”, siis võtsin plaani Noorkuule sellest ka kirjutada, lootuses, et ehk saavad nad Raidule motivatsiooniks videotervituse teha või mis veel ägedam, finišisse laulma tulla. Suhtlesin nendega Facebookis, selgus, et nad on Raidu tegemistest teadlikud ning üllatunud, et just nende lugu on Raidule motivatsioonilooks. Kahjuks ei tulnud videotervitusest ega kohaletulemisest midagi välja, sest Eesti on üheaegselt nii väike kui suur. Aga oma tervitused saatsid nad Raidule ikkagi, pidin neid tol hetkel Raidu Facebookis jagama, aga uudisvoog oli tihe ja finish tuli peale ning sinna see jäigi. Kasutan siinkohal võimalust ja panen selle siia, arhiivi mõttes 🙂
Noorkuu: “Rait oma julge ettevõtmisega sai ka meie tähelepanu osaliseks. Seda, et ta meie laulu korduvalt kuulas, ei osanud aga oodata. Väga tore, kui saime läbi muusika ülla eesmärgi täitmisel toeks olla. Raidile jõudu viimaseks pingutuseks ning oleme mõtetes kõigi teistega finišis kaasa elamas.”
Ja sellist meediakajastust ei oleks ma ka osanud unes näha. Hea kontrast tuli välja Raidu Facebook vs Delfi blogi kommentaariumi vahel, esimesse neist olid koondunud toetajad, teise peamiselt inimesed, kelle kohta võib ehk öelda, et nad on kuldmedaliga tugitoolisportlased, kes ei plaanigi mõista, miks ta seda teeb. Üllatas kogu see lahmimine, vaen, pahatahtlikkus ning inimeste pinnapealsus – anonüümselt on ju hea seda kõike teha.
Sander Hannus: ma jääksin ikkagi selle juurde, et see kuidas nii kanged jooksujalad mõne kilomeetriga ikka on uuesti võimalik liikuma saada.
Tegelikult see ka, et inimesi kes kohapeale erinevate alade juurde kaasa tulid elama oli ikkagi meeldivalt palju. Välja kujunes spordipidu:).
Markko Junolainen: nõustun Sandri mõtetega.
Mis olid teile kõige keerulisemad/kriitilisemad hetked?
Silva: kõige keerulisem hetk oli Kambjas, kui vihmast läbimärg Rait tuli autokaravani juba ei tea mitmendat korda riideid vahetama. Ta istus lauataga ning esmakordselt oli ülipositiivse sportlase silmis mure ja kahtlus. Sel hetkel tabasin ka ennest mõttelt, kas nüüd ongi selle ettevõtmisega kõik? Teatavasti lahenes kõik siiski hästi ning saime jätkata.
Kristi: mulle tundub, et seda kogemust kõrvalt nähes ei ole tegelikult väga paslik rääkida sellest, mis mul isiklikult oli raske ja kriitiline. Õigemini need mõisted minu jaoks omandasid hoopis uue tähenduse ja see kui vahepeal ei saa paar päeva magada või viibid võõras keskkonnas või mõni kaasajoostud jooksu distants ei meeldi, ei jaksa, on palav või külm, siis see tegelikult ei ole isegi mainimist väärt. Tundub, et kasvasin ka ise:). Nagu ka alustuseks ütlesin, oli see minu jaoks äärmiselt innustav ja hea õppimise koht, et jätkata enda kui jooksuharrastaja teekonda. Suuresti see energia kandis mind ka Laulasmaa Ultral ning Kalevipoja Kangelasjooksul. Professionaalsest huvist veel rääkides, oli hea meel ka tõdeda, kui head ja kiiret tulemust pakuvad Shindo massaaživõtted.
Virge: mul oli täita Raidu äratuskella roll. Üldjuhul sai Rait jooksmise vahepeal tehtud uinakute järel silmad kenasti lahti, väikse äratusšoki järel jalad alla ja vaikselt liikuma. Ühel korral mängis kell aga vingerpussi, nimelt äratas kell 15 minutit varem kui oleks pidanud. Rait oli pahane, sest niigi vähese une juures on iga minut oluline. Loomulikult sain selle pahameele mina enda peale, sest ma olin ju see, kes üles ajas. Pärast selgus, et varem äratanud kell, mis andis mulle märku, et nüüd on aeg “raputustööd” teha, oli Raidu telefonist, mis oli varasemalt peale jäänud, minu kella äratus oli seatud õigeks ajaks. See oli esimene kord, kui ma kogu katsumuse juures nägin, et Rait on pahane. On ju teada, et paha tuju toodab paha tuju ja selle teisele üle kandmine on vaid sõrmenipsu küsimus. Paha tuju jätkus köögis, kui Rait ei saanud kohe süüa ja juua seda, mida tahtis. Mul oli pudrupott tulel, kohvivesi üleval, Raidu tee jahtus… kõik asjad olid töös… ja siis lahvatasid küll emotsioonid kokku ja tulid katsumuse esimesed pisarad. Sain aru, et kõik on väsinud ja pinges, aga hetkeks tundsin ebaõiglust. Kui teises toas omaette nohisedes tuli Rait ja kallistas mind, et kõik on korras. Mina mõistsin teda. Tema mõistis mind. See oli lihtsalt väsimusest ja pingest tingitud murdehetk, mis lõi hetkeks jalad alt. Edasi läks kõik taaskord ülesmäge.
Üks närvikõdi pakkuvamaid hetki oli vahetult enne finišit. Teadsin, et Rait tuleb veel enne viimast ringi staabist läbi ning viimasele ringile minnes on mul paras aeg teha vajalikud kõned, et finiš uhke saaks ja meedia kohale jõuaks. Siis aga selgus läbi kolmandate isikute, et nad otsustasid viimase maratoni aga jutti joosta. Tõmbasin siis kohe Sandrile kõne peale, et mis on lõpetamise prognoositav aeg – mul oli vaja seda üpris täpselt teada, sest kaare ülespanijad tahtis teada x aeg ette, üks ajakirjanik y aeg ette, teine z aeg ette, Facebookis tuli aegsasti fännidele teavitada, et nad jõuaksid soovi korral koduhoovi meie kangelast tervitama – Sandri telefon oli välja lülitatud. Helistan Silvale, telefon kutsub, keegi ei vasta. Helistan Hannesele, kordub sama. Oskasin vaid toas paar tiiru edasi-tagasi käia ja hakkasin siis vajalikele inimestele helistama, et „Rait on kadunud ja parem ole kohal varem kui hiljem“, ise mõtlesin, et päris piinlik oleks, kui ta lõpetab nii, et fännid pole kohal, kaar on poolpüsti ja ajakirjanikud keeravad kurvipealt alles hoovi. Arvestades, et kahel korral TV3-e Tarmo juba jäi olulistest kaadritest, ujumise stardist ja rattadistantsi lõpetamisest ilma. Mõlemal korral ilmus ta välja pool minutit-minut hiljem, mis oli väga koomiline. Aga nagu teab ajalugu, siis kõik laabus.
Sander: kuna olin näinud Raidu ettevalmistusi selle ürituse jaoks ja seda õhinat, millega ta sellele üritusele vastu läks, siis oli väga kurb Kambjas näha seda tühja pilku ja teadmatust edasise osas. Pilgust võis välja lugeda, et samasuguse ilma jätkudes oleme me ilma hiilgavate vastumeetmeteta loodusjõudude vastu võimetud. Mind isiklikult tõi maa peale see, kui keegi märkis esimest korda ära, et nende 900 km vettinud jalalabadega on hiljem vaja joosta. See pani päris tõsiselt mõtlema – kui suur on võimalus õnnestuda? Öösel kodus magama minna oli päris kurb, sest oli oht, et ärgates võib üritus olla lõppenuks loetud. Minu kahetunnine uni oli rahutu ja ei tea kas päriselt magasingi, kuid hea meel oli teada saada, et varuplaan läks ikkagi käiku. Nii oli mul laupäeval Narva Energiajooksul emotsionaalselt lihtsam joosta.
Markko: kõige keerulisem hetk nagu ka Sander mainis oli siis, kui hakkas kohale jõudma, et sellistest ilmastukutingimustes rattasõiduga jätkata ei saa, ja tuli välja mõelda varuplaan ning kõik muu vastavalt sellele ümber kohandada.
Kuidas sujus koostöö?
Silva: mulle tundus, et koostöö sujus väga hästi ning toetusmeeskond oli paraja suurusega. Kõik teadsid enda ülesandeid ning aja jooksul õppisime ka teiste töid tegema, et kaaslased saaksid vahepeal puhata.
Kristi: meeskonnatöö sujus ja kuna kõik sai justkui tehtud, siis meeskonnaliikmetest puudust ei olnud. Natuke keeruline oli minu meelest asjadega manööverdamine matkabussis. Sõidu ajal ei saanud asjad laiali olla, seega kogu aeg tuli lapata toidud, riided välja ja sõidu ajaks kiirelt kokku panna, et need ei kukuks. Bussis liikumise ruumi oli vähe ja kui Rait tahtis riideid vahetada, tualetti vms, siis ruumi vähesuse tõttu oli keeruline samal ajal teha toitu valmis, tuua uusi riideid, panna märgi riideid kuivama. Hiljem laboris (kuigi see oli rattasõidu mõttes ülivastik), oli näha, kui palju reaalselt suutsime ainuüksi toitude ja riietega ruumi võtta. Hea oli ka Virgel käia vahepeal kodus – tuua uusi riideid, panna lemmikriideid pessu jne. Samuti said toetajad tulla kaasa elama. See oleks olnud võimatu Eesti-tuuril olles. Meeskonna tuju hoidis üleval deliiriumis inimeste absurdihuumor. Tekkisid ägedad omad paroolid “Vasula Open”, “kas me siin teel oleme enne ka olnud”, omad laulud jne :). Appike, ma praegugi naeran seda kirjutades.
Virge: arvestades seda, et meeskond põhimõtteliselt ei tundnudki üksteist enne Raidu katsumust, siis võin küll öelda, et kokku sai dream team, mis toimis väga hästi. Koos Sandriga käisime eelmisel aastal Raitu Leedus kahekordsel ultratriatlonil toetamas, ent Silvast ja Markkost ei teadnud ma isiklikult midagi, vaid niipalju, kui Rait oli rääkinud. Kristit olin vaid väga põgusalt korra kohanud. Aga Rait tunneb omad inimesed üpris hästi ära ja seepärast ma ka ei muretsenud, et koostöö ei suju. Väga kihvti huumoriga punt sai kokku, mis on raskes ja pingelises olukorras teinekord kui päästevest, mis hoiab vee peal. Kuni rattadistantsi lõpuni ei osanud suuremast meeskonnast unistadagi, aga kihvt oli see, et toetusmeeskond aina kasvas, just katsumuse raskeima ala – jooksu – läbimisel. Uued inimesed, uued mõtted, jutud, naer, toodud toit, toetavad kõned jne, see kõik oli väga toetav nii toetusmeeskonnale kui ka Raidule.
Sander: koostöö sujus üsna õlitatult. Kui Narvast tagasi jõudsin ja nägin postitustest, et töö puki otsas käib ja suur hulk inimesi on koha peal toeks, siis ei kahelnud selles, et saan võtta endale natukene aega taastuda. Mis oli ka hädavajalik. Kuna ettevõtmine õnnestus, siis ilmselt oli toetusmeeskonna suurus selle ettevõtmise jaoks piisav. Kindlasti on iga abikäsi suureks toeks, aga samas oleks iga meeskonnaliige olnud kriitilises olukorras võimeline ennast veel mobiliseerima, kui selleks oleks vajadus olnud. Kas inimesi saab olla ka segavalt palju? – ilmselt ikkagi saab ja seda peab nüüd Rait ise kommenteerima, kas inimesi mingitel hetkedel Raidu jaoks ka segavalt palju oli:).
Markko: jagan Sandri mõtteid. Minu jaoks täiesti uudne kogemus, sest olen siiani olnud nii öelda Raidu rollis ehk see, kes kõvasti pingutab ja kelle saatemeeskond teeb kõik, et millegi muuga tegelema ei peaks. Nüüd aga olin teises rollis ja kohe üsna alguses sai selgeks, et mingit kisselli peal liugu laskmist ei tule.
Mis osa teile kui kõrvaltvaatajale tundus selle ettevõtmise juures mulle kõige raskem olevat?
Silva: kõige raskemana näis ärkamisjärgne periood, mil tuli end jälle valmis seada. See lühike uneaeg tundus kohati lausa narrimisena. Siinkohal eriline kiitus Virgele, kes sai äratamisega väga hästi hakkama.
Kristi: kõrvaltvaatajana oli raskeim näha Raidu valu ja kannatust. Kriitilisem moment oli kindlasti siis, kui Rait oli vihmas ja tuules järjest pikalt sõitnud, keha oli külmast kange ja Kambjas oli pikk paus matkabussis ning mõeldi välja strateegiaid A kuni Z, kuidas ikkagi jätkata. Rait, Sander ja Markko on kõik suurte kogemustega ja elu näinud sportlased, kuid sellises situatsioonis väljapääsu leidmine ei olnud mõistatus kergete killast. Kuigi otsus rattapukki minna oli õige, oli siiski valus seda pingutust vaadata. Kindlasti oli see vaimselt ja füüsiliselt sadu kordi raskeim, kui algselt planeeritud. Kuna pidin tööasjus käima Tallinnas, oli tegelikult väga raske ka lahkuda ja lugesin esmaspäeval tööl minuteid, et saaks taas Tartu poole kimada. Tartusse tagasi jõudes oli valus näha ka jooksusammu, millega Rait kodust väljudes jooksmist alustas, kui keha oli väsinud ja kinni. Samas oli ka imetlusväärne näha, et kuskil on siiski olemas see vaimuseisund, kus saab end sellisest pingest distantseerida ja tekitada eraldatus, et mitte samastada end valuga.
Virge: minu meelest jõudsid keerulised hetked kätte koos ratast saatnud ilmastikumuutusega – külm ja paduvihm. Kui ma kaameraga aknast filmisin, siis mulle piisas minutist, et käsi külmast kangeks tõmbaks, õnneks ma sain käe sooja tõmmata, aga mõte sellest, et Rait sellistes tingimustes ratast sõidab ja kui kaua veel, panid kananaha ihul püsti tõusma ja sinna jääma. Kuigi Raidule olukord ei meeldinud, sõitis ta vapralt päris pikalt, enne kui oli näha, et näol on muremõtted. Rait püüdis küll säilitada optimismi, ent külm ja vihm pühkisid selle muudkui säärt mööda maha. Kõik olid mõtteis, et mis edasi. Oli näha, et meil läheb keeruliseks tagada Raidule kuivad riided – meil puudus nii suurel hulgal riiete varu ja matkaautos ei olnud võimalust läbivettinud riideid ka kuivatada. Õnneks päästis olukorra võimalus minna pukile ratast sõitma.
Sander: alguse osas kindlasti ilm. Ehkki Rait oli ujumise järel natukene näost ära, siis tegelikult oli näha, et rattasõidu algusega sai ta “omasse elementi”. Seda enam oli kurb näha, kui ilm pöördus. Hiljem tundus veidi kriitiline hetk rattasõidu lõpule järgnenud puhkepaus. Oli näha, et Rait oli rattasõidu järel üsna küpse ega kujutanud ette, kuidas paaritunnise une järel võib sellise inimese (perspektiiviga õue pimedasse jooksma minna) üles äratamine võimalik olla :). Jooksu osas tundus veidi kriitiline esimese õhtu viimane jooks – esimest korda olid lihased alustamise jaoks ikka väga kanged ja sellel hetkel ei kujutanud ette, kuidas olukorra järjest hullemaks minemise korral see jooksmine ükskord tehtud saab.
Palju te magada saite ja kuidas tulite toime väsimusega?
Silva: ei oska isegi öelda, sest magasin siis, kui võimalus avanes. Kindlalt võin öelda, et see uni oli ikka ebatervislikult lühike. Samas teatud öistel hetkedel oli juba tunne, et ma ei vajagi und. Väsimuse vastu aitas eelkõige seltskond ja tegevus.
Kristi: magada sai vähe, aga see oli okei. Kui mul tavapärane ööuni on ca 9 h, siis ehk nüüd tuli kokku 5 päeva peale ca 18 tundi, koos päevaste tukastamistega. Adrenaliini tase oli kehas kõrge ja meeletut und ei olnud. Isegi siis kui käisin vahepeal kodus, normaalset und ei tulnud ja praktiliselt ei maganudki. Kui jõudsin pärast sündmust tagasi koju, siis mingi hetk lihtsalt kukkusin keset päeva külili ja magasin end välja.
Virge: korralikku und sain umbes sama palju kui Rait, sest koos pikali olles ma teadsin, et ma ei pea midagi tegema ega mõelnud selle peale, et kuidas tal läheb. Käisin vahepeal küll proovimas, et ehk tuleb uni, aga üksi magades teadvustasin koguaeg, mis mu ümber toimub ega suutnud end välja lülitada. Imestasin ka ise, kuidas ma vähesele unele hästi vastu pidasin, sest kartsin, et äkki tulevad näiteks väsimusest peavalud, sest öeldakse ju, et üks magamata öö võrdub peapõrutusega. Aga ei midagi, ju see adrenaliin, pidev tegutsemine ja Raidu eesmärgi poole püüdlemine andis vaimule ja füüsisele jõudu vastu pidada. Sellest, et keha unevõlg muudkui kasvab, andis märku viimase päeva hommik, kui Rait oli läinud jooksma, siis niitis uni mind küll maha, nii et sain sealt paar tundi lisa. Pea lihtsalt kukkus padjale ja keha tegi shut downi. Selle aja jooksul helises veel uksekell ja telefon, mis und segasid, ning äratuseks oli ehmatus, et ma pean ju Facebooki täitma… 🙂
Sander: 2 + 7 + 0 + 2 tundi sai voodis oldud, magada pisut vähem. Kuigi kohati kiilus ikka väga kinni, siis suures plaanis tulime tänu heale meeskonnale ikkagi igast olukorrast auga välja. Tuju hoidis vankumatu huumorivool ja kindlasti oli abiks ka inimeste suur hulk öistel üritustel. Väga valus oli selle magamata öö järel ärgata peale paari tundi und. Sisekeskkond oli ikka üsna ehmatanud.
Markko: vihm ja see, et Rait sisetingimustesse kolis tegi minu peamise ülesande, so matkabussiga sõitmise plaanitust lühemaks, aga siiski tuli mõnel hetkel kõvasti pingutada, et kulmud rooli peale ei vajuks.Kaua läks aega endise elurütmi juurde naasmine?
Silva: see on kõige parem küsimus. Viis päeva enne katsumuse algust jõudsin tagasi Bostonist ning pidin toime tulema 7-tunnise ajavahega. Seega koos USA-s veedetud ajaga oli minu elurütm täiesti segi paisatud ligikaudu kolm nädalat. Unetunnid kõikusid 1,5h kuni 16h. Söögiajad olid siis, kui kõht andis märku (kasvõi öösel kell 4). Endise elurütmi juurde jõudmine võttis umbes poolteist nädalat, aga uni on kahtlase väärtusega veel tänagi.
Kristi: toitumise, keha ja vaimu aktiivne aeg ning puhkuse rütmid oli segi kuskil 3-4 päeva pärast sündmust.
Virge: ma arvan, et ma magasin seda katsumust nädal aega välja. Järgmisel päeval pärast katsumust tööle minnes sain poole päeva pealt aru, et ei ole vist mõtet. Tegin mingeid asju endale teadvustamata kaks korda, kirjavead, mistõttu pidin korduvalt tekste üle lugema, aga kuna väsimus oli suur, siis tegin seda eriti aeglaselt, kirjad valedele inimestele jne. Alati toetavad töökaaslased juba naersid mu üle ja see oli ilmselge märk, et paki asjad kokku ja mine magama, pole mõtet kangelast mängida. Järgmistel päevadel viskasin tööl rahulikematel hetkedel jalad seinale ja pikutasin veidi. Koju minnes vajasin taas und. Nädalavahetused olid justkui taeva õnnistus, sest siis sai ilma äratuskellata magada. Nii et üks nädal möödus kindlasti, et naasta endise elurütmi juurde.
Sander: ma arvan, et päris endiseks ei saa sellise ürituse läbi elamisel enam kunagi 🙂 Kuid kui ma õigesti mäletan siis ürituse järel võttis 3 ööd aega, et taastada peaaegu tavapärane enesetunne. Minul kui suhteliselt palju omaette tegutseval inimesel on kindlasti harjumatu algul kohaneda tiimitöös kaasneva vastutusega ja pärast üritust jällegi uuesti sisse elada oma vanasse elurütmi. Olen juba mitmel korral aru saanud, et mitmepäevaste rahvarohkemate ürituste järel on ikka päris keeruline jälle oma rütm üles leida. Kas olen selles ise kehv või on see kõigil nii.Markko: nõustun Sandriga.
Kui soovite omalt poolt veel midagi lisada, siis palun väga:)
Silva: tegemist oli väga omanäolise ettevõtmisega, mida mul oli au kõrvalt jälgida. Nägin, kuidas inimene suudab oma meeletu tahtejõuga valust üle olla. Ettevõtmist jääb meenutama Noorkuu esituses „Spordilaul“, mida kuuldes tuleb iga kell naeratus näole.
Sander: hea on teada, et üks ekstreemsemaid asju, mida spordis on võimalik korda saata, on oma silmaga ära nähtud. Miski pole võimatu, kui kõvasti pühenduda.
Markko: minu jaoks oli tegemist väga motiveeriva ettevõtmisega, mis näitas, et kõik on võimalik!