Peatoetaja
2024
2023
2021
2020
2019
2018
2017
2016
21. detsember 2016
VO2 max test tuvastas seni võimsama jooksuvormi
13. detsember 2016
Kuidas ma 10-kordseks ultratriatloniks valmistun vol 1
15. november 2016
2017 ultraspordis vol 1: alustan tuttavas formaadis ultrakatsumustega ja lõpetan seni kogemata ultrakatsumusega
03. november 2016
2016. aasta numbrites - üle 17 000 km sportides
16. oktoober 2016
Šveitsi 10-kordne ultratriatlon vol3: mis sai hästi ja mis sai valesti tehtud
23. september 2016
Šveitsi 10-kordne ultratriatlon vol2: tarbitud ja kulutatud energia numbrites ning toitainete lõikes
14. september 2016
Šveitsi 10-kordne ultratriatlon vol1: puslid ja ajad alade lõikes
15. august 2016
Ultrakatsumused toetustiimi vaatenurgast
22. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (8): jooks, mis ei unune kunagi
19. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (7): 84 erinevat toiduartiklit 110 tunni jooksul
14. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (6): kuidas kajastus 4,5 päeva ühtejutti sportimist verepildis?
10. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (5): 110 tundi sportimist = tavainimese 24 päeva energiakulu
04. juuli 2016
Eesti ultratriatlon (4): 900 km ratast ekstreemsetes oludes
30. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (3): ebaõige ettevalmistus ujumiseks võib rikkuda rattasõidu
26. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (2): meediakajastus, mille sarnast ei osanud uneski näha
22. juuni 2016
Eesti ultratriatlon (1): võimsus- ja taluvusnäitajad ei allu loogikareeglitele
03. juuni 2016
Eesti ultratriatlon: 211 km jooksu ekstreemses konditsioonis
30. mai 2016
Eesti ultratriatlon: 900 km rattasõitu mööda kodumaad
24. mai 2016
Eesti ultratriatlon: 19 km ujumist = 760 otsa 25-meetrises basseinis
26. aprill 2016
Tagasilöökide kiuste tugevamaks
02. aprill 2016
Veri - teab palju ja kui küsid, siis ka vastab
12. märts 2016
Ultrakatsumus õpetab: tänane valu ja kannatus on homne edasiminek
04. märts 2016
TransGranCanaria ultrajooks - kas mägiultraks valmistumise saladustelaegas saab avatud?
11. veebruar 2016
Mahukas jooksutsükkel kinnitas valmisolekut hooaja esimeseks ultrakatsumuseks
05. veebruar 2016
VO2 max testid: aus pilt su võimetele
19. jaanuar 2016
Piirid – need eksisteerivad ainult meie peades!
14. jaanuar 2016
Kuidas ma end treeningutel inspireerin ja Deca ultratriatloniks valmistun?
2015
2014
Kõik postitused
22. juuli 2016

Eesti ultratriatlon (8): jooks, mis ei unune kunagi

Käes on aeg teha kokkuvõte ka Eesti ultra viimase ala - 211 km jooksu - kohta. Kuigi ultrajooks ei ole kunagi kerge ettevõtmine, muutis selle minu jaoks oluliselt raskemaks pikale veninud ja suures osas sisetingimustes pukil toimunud rattasõit. See kurnas mind füüsiliselt ja vaimselt plaanitust oluliselt rohkem. Kogemus ja jooksuvorm oleks eeldanud umbes kolme maratoni jagu muretumat jooksmist, tegelikkuses pidasid jalad hästi vastu üksnes 84 km.


Juba jooksu esimestel kilomeetritel tuli tegeleda ka rattapukil vastu sadula väliskülge marraskile hõõrdunud reite sisekülgedega ning see probleem saatis mind terve jooksu. See oli ennekõike sisetingimustes rattaga sõitmise tagajärg, sest higistamist oli palju ning riided oli alatasa läbimärjad seljas. Ei mäleta täpselt, mitu korda sai sees rattariideid vahetatud, kuid julgesti üle kümne korra. Jooksul hõõrdumise probleemi leevenduseks teipisin kinesioteibiga marraskil kohad kinni. See ei olnud püsiv lahendus, mistõttu tuli peale igat paari jooksukorda kõik uuesti teipida. Kõik see võttis parasjagu aega, kuid oli edasiliikumiseks vajalik.

Pärast ratast tegin 3,5 tunnise une ning esmaspäeva öösel kella 2 paiku öösel sai jooksmisega algust tehtud. Kuigi vihm oli taandunud ja taevas selge, oli väljas tugev ja vastikult külm tuul, mistõttu tuli end korralikult üleriietega varustada. Suhteliselt ideaalilähedane ilm jõudis kohale katsumuse viimaseks päevaks. Nii et vähemalt selle eest tuleb ilmataadile tänulik olla.

Fakte jooksu kohta


  • 211 km jooksu netoaeg - 21 tundi 46 minutit;
  • Kõik 211 km sai läbitud ainult joostes - toidu- ja venituspauside ajal jäin seisma;
  • Jooks sai läbitud järgmiste etappidena - 33,15 km, 36,50 km, 21,45 km, 24,10 km, 26,55 km, 27,25 km ja 42 km;
  • Jooksu lõppu jäänud maratoni netoaeg - 4.28.19.


Mis oli jooksmise juures kõige keerulisem ja kuidas sellest üle olla?


Pärast kolmandat jooksuetappi (s.o alates 92 km-st) oli kõige keerulisem osa uuesti jooksu alustamine. See lihasvalu, mis alguses oli reie pealmistes lihastes, hiljem aga ka reie sise-, välis- ja tagaküljes, võttis jooksu alustamisel tihtipeale pisara silma. Ainus võimalus oli katsuda sellest vaimu- ja mõttejõuga üle olla. Kui 4-5 km oli joostud, siis said lihased piisavalt soojaks ja töökorda ning jooksmine muutus meeldivamaks. Kuigi algselt oli plaanis viimased 42 kilomeetrit joosta kahes osas, siis just jooksu alustamisega kaasnenud lihasvalu oli see, mis pani mind plaane muutma ja 42 km ühtejutti jooksma.

Jooksuetappi lõpetades ja uut alustades olid enesetunne ja lihaskonditsioon justkui öö ja päev. Nii kui jooksuetapi lõpetasin ja seisma jäin, oli ca 10 minutiga lihasvalu- ja kangus platsis. Enne uuele jooksuotsale minemist aitas mind jalgadesse elu sissepuhumisel kas massöör Timo või tema puudumusel masaažirull. Massaažist kui sellisest rääkida ei saa, vaid ennekõike seisnes Timo abi selles, et ta äratas mu lihased läbi venitusharjutuste taas elule. Lisaks sai reielihaseid kangema magneesiumõliga määrides korduvalt turgutatud. Kuigi see tekitas üsna ebameeldiva põletustunde, oli minu arvates magneesiumõlist palju abi.

Vaimselt aitas mul 211 km pikkuse distantsiga toime tulla selle jagamine mõttes väiksemateks osadeks. Jagasin jooksu viieks maratoniks ning iga kord mõtlesin ainult käimasoleva maratoni läbimisele. Jooksma minnes ei teadnud ma kunagi (seega ei teadnud ka toetusmeeskond), kui palju ma sel korral jooksen. Plaan oli joosta niikaua kuni jalad lubavad ja niikaua kuni keha annab märku, et tuleb teha tavatoiduga korralik energia laadimine. Jooksuajal tarbisin sisuliselt üksnes geele ja vedelikku.

Eesti ultra raames tehtud jooks oli heaks kogemuste allikaks augustikuist Šveitsi 10-kordset silmas pidades. Nimelt Šveitsis tuleb mul iga päev alustada ujumise ja rattaga ning lõpetada maratonijooksuga, misjärel jääb öö vahele ning kõik kordub taas ja nii 10 päeva järjest. Seega sain Eesti katsumuselt kogemuse, mis tunne on väga valusate lihastega uuesti sportimist alustada. Šveitsi raskus seisneb aga selles, et seal tuleb läbida distantsiliselt kaks korda sama palju kui Eesti ultral ehk 38 km ujumist, 1800 ratast ja 422 km jooksu.