Peasponsor
2018
2017
2016
2015
27. detsember 2015
Tenerife - mägesid armastava ratturi unistus
07. detsember 2015
Vereanalüüsid kui lõputute üllatuste rada
20. november 2015
2016. aasta toob neli ultratriatlonit – 76 km ujumist, 3600 km ratast ja 822 km jooksu
03. november 2015
Ilus punkt rekordilisele hooajale - Haanja ultra 100
10. oktoober 2015
Uudne treeninglähenemine viis maratonirekordini
16. september 2015
TransGranCanaria ultrajooks vol 2: kas kogetud valust sain vajalikud teadmised?
02. september 2015
Leedu ultratriatlon: kibe kukkumine ja magus võit
27. august 2015
Uued tuuled ultrakatsumuseks valmistumisel - kas taastun ära?
13. august 2015
Veretest ei valeta - parem teada, kui olla teadmatuses
30. juuli 2015
Ultrakatsumuste köögipool – võitlus energiadefitsiidiga
20. juuli 2015
Uued plaanid – kombates taastumise piire, uus kahekordne ultratriatlon juba augusti lõpus
09. juuli 2015
Nagu poisike võistlusrajal – iga võistlusega aina uued õppetunnid. Ungari kahekordse ultratriatloni MM.
02. juuli 2015
Kahekordse ultratriatloni eel: 30-kraadine kuumus ja tugev konkurents
23. juuni 2015
Inglismaa Enduroman vol 2: minu eduka taastumise kolm peamist näitajat
08. juuni 2015
Inglismaa Enduroman vol 1: oskus tunda piire
25. mai 2015
Väikse heateo suur tähendus
25. mai 2015
Rajast ja võistlejatest. Suurim oht rattarajal - eeslid ja hobused
18. mai 2015
Käänuline tee soovitud tulemuste suunas
13. mai 2015
Kahe rattasõidu kaugusel Inglismaast
14. aprill 2015
Lloret de Mar treeninglaager andis rohelise tule Inglismaa ultratriatloniks
13. märts 2015
TransGranCanaria – täiesti uus vaatenurk valule, raskustele ja tahtejõu tugevusele
06. märts 2015
Loetud tunnid elu raskeima väljakutse alguseni
22. veebruar 2015
Uued testid - uued tulemused!
09. veebruar 2015
Selle hooaja esimene väljakutse - TransGranCanaria - ühe raskeima profiiliga ultrajooks maailmas
21. jaanuar 2015
Põrgunädal ratastel - eesootav ekstreemne katsumus nõuab äärmuslikku ettevalmistust
08. jaanuar 2015
Lanzarote – parim treeningkoht Euroopa talves
2014
Kõik postitused
08. juuni 2015

Inglismaa Enduroman vol 1: oskus tunda piire

On aeg teha Inglismaa ultravõistlusest esimesed kokkuvõtted. Alustuseks tahan veel kord tänada kõiki toetajaid, kaasaelajaid, pöidlahoidjaid ning kohapeal suurepärast taustatööd teinud Maretit ja Virget. Meeldiva üllatuse valmistas see, et pöidlahoidjate hulgas oli palju neid inimesi, keda ma ei tea ega ole varem elus kohanud. Teie toetavad ja ergutavad sõnad edastati võistluse ajal jooksvalt minuni ning see tõi raskustele vaatamata alati naeratuse suule.

Nagu võistluse nimigi (Enduroman Festival of Ultra Events) ütleb, toimus selle ürituse raames enam kui kümme erinevat ultratriatloni ja –jooksu katsumust. Võistlustel üles astunud sportlaste taust oli aukartust äratav ning võin liialdamata öelda, et mina tundsin selles seltskonnas ennast poisikesena, olles varemalt läbinud kõigest ühe ainsa ultratriatloni (kahekordne non-stop IM distants ehk 7,6 km ujumist, 360 km ratast ja 84,4 km jooksu). Kahekordne ultratriatlon asub maailma eripaigus korraldavatest ultratriatloni distantsidest alles kõige esimesel astmel (vt tabelit allpool).

Kuigi mitmeid päevi kestev ultrakatsumus eeldab head füüsilist ettevalmistust ja tugevat tahtejõudu, on varasemate kogemuste omamine ülioluline ning uute ja raskemate väljakutsete alistamise hädavajalik eeldus. Kuna ultrakatsumuste kogemusi on mul veel vähe, siis iga uue ja senikogematu väljakutse eel on mu peamiseks küsimuseks see, kuidas saada rasketel hetkedel aru sellest, kas raskuse puhul on tegemist ajutise meelepettega või enda hetke võimete piirist üleastumisega. Just selle küsimuse lahendamisega ma neljandal võistluspäeval tegelesingi.


Esimesed murettekitavad märgid ilmnesid neljanda võistluspäeva hommikul, mil ärgates oli mu kurk ja neelatamine väga valulik. Kõik see oli murettekitav, sest selliste füüsiliste sümptomite avaldumine on minu puhul märk, mida lõputult eirata ei saa. Otsustasin sel päeval rattarajal veidi rahulikumalt võtta ning pärast iga 18,8 km ringi läbimist väga korralikult toituda, lootes enda enesetunnet tasapisi parandada ja viienda päeva lõpuni vastu pidada. Sel päeval ma tõesti toitusin väga korralikult, mida kinnitasid mulle nii mu support-tiim kui nende poolt üles täheldatud toitumispäevik. Rattasõidu keskpaigas tundsin korraks isegi paranemise märke, kuid kahjuks osutus see petlikuks. Rattaetapi lõpuks oli mu enesetunne muutunud väga kehvaks ja lisaks kurguvalule oli külmatunne kontide vahele pugenud. Teises vahetusalas läks mul enam kui 20 minutit, et jõuvarusid taastada ning peas leierdavad mõtted vähegi positiivsele lainele keerata. Vähendamaks järjest tugevamaks muutuvat külmatunnet, olin sunnitud jooksuetapile minema nagu kubujuss. Kohati tegi endalegi nalja, kui võrdlesin enda riietust teiste jooksurajal liikuvate võistlete omadega (vt fotot allpool).

Jooksurada oli juba ainuüksi oma profiililt mõrvarlik – minu Garmini kella kohaselt oli 42 km kohta ca 1000 tõusu- ja langusmeetrit. Kui kolmel varasemal päeval sai maratonid joostes läbitud, siis neljandal päeval olin sunnitud tõusudel kõndima ja seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks oli mul vasaku jala suure varba küüne nahaalune osa lahti tulnud ning põletikuliseks muutunud, mistõttu pöia painutamine oli ülesmäge liikumisel raskendatud. Teiseks olin ma nii soojalt riides, et ülesmäkke jooksmine oleks keha korralikult higistama pannud, mis tähendanuks seda, et allamäge liikudes oleks külmast higist märjad riided külmatunnet veelgi suurendanud.

Iga jooksuringiga mu enesetunne halvenes ning sellele aitas kaasa ka tõsiasi, et mistahes toidu kurgust allasaamine oli keeruline. Ka kolmel varasemal päeval hästi maitsenud ja äärmiselt kaloririkas Coca-Cola hakkas neljandal päeval jooksurajal vastu. Neljanda päeva aitas lõpule viia vaid vastuvõetud otsus. Kui ma ei oleks rajal sõlminud endaga kokkulepet, et neljas päev jääb mu viimaseks, siis oleksin ka neljanda päeva lõpetamise kahtluse alla seadnud. Kui aga keha ja meel said teadmise, et palju ei ole lõpetamiseni jäänud, suutsin endas leida veel paariks tunniks vajaliku energia.

Raskete valikute tegemise muudab keeruliseks see, et otsuse langetamise ajal ei saa sa kunagi olla 100% kindel, kas sa toimisid õigesti. Täna, tagant järgi tark olles, on mul hea meel tõdeda, et tegin õige otsuse. Seda kinnitab võistluse lõpetamisele järgnenud ööpäev, mil keha sai kogeda palju uut ja senitundmatut. Pühapäeva öösel oli mul palavik, mille ma hommikuks kehast välja higistasin. Esmapilgul oli hommikul isegi veidi inimese tunne ning hommikusöök maitses hästi. Miski ei andnud alust aimata, et kaks tundi hiljem süda sedavõrd pahaks läheb, et õhtuni ei saa raasugi toitu alla. Vastupidi, toit tahtis üles tulla ja iiveldustunne läks peagi sedavõrd hulluks, et tuli minna potti kallistama. Enesetunne oli võrreldav merehaigusega, mida ma kogesin siis, kui märtsikuus laevaga Tenerifelt Cran Ganariale reisisin. Erinevus oli ainult selles, et kui tookord oli süda paha kõigest kaks tund, siis nüüd oli terve päeva.

Õhtuks enesetunne paranes ja söök maitses taas suurepäraselt. Arvasin, et kõik üllatused on sellega möödas. Nii see aga polnud, sest võistluse lõpetamisele järgnenud teine öö oli kõike muud kui tavapärane. Kaheksa tunni jooksul vahetasin neli korda riideid ja voodilinu, sest täpselt kahe tunni tagant ärkasin öösel üles, riided külmast higist täiesti märjad. Palavikku ma endal sel ööl ei täheldanud, mistõttu selline higistamine jäi arusaamatuks. Positiivne kõige selle juures oli aga see, et alates sellele ööle järgnenud hommikust hakkasid ka kurguvalu ja külmetustunne kiiresti taanduma. Seega hetkel arvan, et võistluse ajal avaldunud külmetus ei olnud muud kui keha viis mulle märku anda ja mind õigel ajal korrale kutsuda. Tänud taevale, et ma neid märke lugeda mõistsin ja sellega hullema ära hoidsin.

Kuigi see ei ole selle postituse teema, märgin etteruttavalt ära, et sain kinnitust, et taoline ultrakatsumus on kõige väljakutsuvam just vaimu- ja mõttejõu poolest. Füüsilise aspekti pealt pidas paika treeningutel kogetud tõsiasi, et kolmandal päeval saabub valu ja lihaskanguse tipphetk, misjärel sealt edasi hakkab olukord paremuse poole liikuma. Näiteks viienda päeva hommikul ärgates olid jalad üllatavalt heas seisus – eelmise päeva kannatamine lihasmälust justkui pühitud . Mainin ära ka selle, kui petlik võib olla mõttejõud teise ja kolmanda võistluspäeva hommikul – tegelikkus osutus palju meeldivamaks. Kui teisel päeval ei oleks rattarajal ebamõistlikult tugev tuul puhunud, siis oleks tõenäoliselt teise päeva aeg tulnud parem kui esimesel päeval. Näiteks maraton sai teisel päeval kiiremini läbitud kui esimesel.

Ultrakatsumusel õpitust ja selleks valmistumisel tehtud vigades kirjutan põhjalikumalt hilisemas postituses. Huvitava tähelepanekuna toon siin veel ära selle, et nelja võistluspäevaga kaotasin ma veidi üle 3 kg oma kehakaalust. Kuna ühe kilogrammi rasva energiaks põletamiseks kulub ca 7500 kcal, siis võib-öelda, et lisaks toidust saadud energiale vajanuks keha võistluse ajal veel ca 22 000 kcal. Eks energiakulus mängisid oma rolli ka jahedad ning rasked ilmatikuolud (vt videot).